1. osa. Need, kes pakuvad teenust

Tähelepanu! Järgnevad peatükid sisaldavad kirjeldusi, mis võivad häirida. Edasi lugemisel ja loo kuulamisel palun arvesta sellega.

Kui ma mõtlen prostitutsioonile, kangastuvad silme ees mõned mälupildid üheksakümnendatest. Vereplekid kivist põrandaplaatidel Lasnamäel Lindakivi kino fuajees, kus alaealised pokkeriautomaatidega raha eest mängisid ja prostituudid teise korruse restoranis sutenööridega vaba aega veetsid.

Kuulsin tookord seksiäris tegutsenud inimeselt, et Majaka tänava kandis andis üks sutenöör prostituudile peksa, sest polnud mingil põhjusel temaga rahul. Nii mõnestki idabloki riikidest toodud tüdrukust sai narkomaan ja neilt võeti Eestis ära passid. Vägivalda oli ümberringi niigi palju, aga eriti julmalt koheldi prostituute.

Toona kutsuti keskklassi lapsevanema korraldatud peole kohale lõbutüdrukud, ühiselamus keskkoolitüdruku silme all võttis „vabakutseline” naabrinaine vastu mehi, laste jalgpalliplatsile sõitnud auto juht hõikas aknast, et kus siin see litsimaja on, ja tuntud Tallinna ettevõtet külastanud ministrile telliti kohale prostituut Narvast.

See oli tollane reaalsus. Prostitutsioon oli igapäevaelust lahutamatu, tavaline ja ühiskonnas normaalne nähtus. Veel 2003. aastal tegutses Eestis 43 klubi tüüpi bordelli, mida rahvasuus nimetati lõbumajadeks. Lisaks üle saja korterbordelli. Eri uuringute järgi oli prostituutide arv 10 ja 12 tuhande vahel.

Nüüd see enam nii pole. Ka pakkumine ja nõudlus on turul märgatavalt vähenenud. Püsivalt elatuvad vaid seksimüügist Eestis aastal 2021 ligi 270–500 inimest. Sõltuvalt sellest, kas vaadata ühe nädala pikkust või kolme- või kuuekuulist perioodi.

„Ei ole enam katust. Neid punastes pintsakutes mehi, kes meid kaitsevad, me oleme iseenda peremehed,” ütleb prostitutsioonis ligi 20 aastat tegutsenud Viki. 

„Need ahelad, millega tänapäeval naisi süsteemis kinni hoitakse, on nähtamatud ning vägivalla armid peidetud,” rõhutab Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi nõustaja ja inimkaubanduse spetsialist Sirle Blumberg.

Uudishimu, mida tähendab prostitutsioon aastal 2021 ja kes on sellega seotud inimesed, pani mind asja uurima. Sellest sai seksimüügikuulutuste ja seksiarvustuste jälgimine, kümnete, tihti vastamata jäänud meilide kirjutamine ja telefonikõnede tegemine seksi pakkujatele, nende naistega vestlemine ja lõpuks rääkimine inimestega, kes prostitutsiooni kaasatuid aidata ja illegaalsele seksiärile piiri panna püüavad.

Prostitutsioon, st nii seksi müük kui ka ost, on Eestis legaalne. Keelatud on selle vahendamine ehk kupeldamine. Samas ei ole prostitutsioon Eestis reguleeritud ja maksustatud tegevusala. See on midagi subkultuuri laadset: seksiostjale piisavalt nähtav, aga enamikule kodanikele peidus.

Seks otse internetist

Võimalus Eestis eri portaalidest seksi osta või vaid seksuaalsuhte eesmärgil tutvusi sõlmida näib olevat kiire ja lihtne.

Lehele mahajataha.com lisandub igas tunnis keskmiselt kümme seksimüügikuulutust. „Pakun õrna, sensuaalset seksi, mul on ilus loomulik keha, meeldiv õrn nahk, loomulikud juuksed, seksi loomulik ilu. Tule minu juurde, ma juba tahan sind!” kutsub 34-aastane Ummi Tallinnast.

Intiimteenuseid saab osta Tallinnas, Tartus, Mustvees, Pärnus, Türil, Rakveres ja Põlvas.

„Kohtuksin Jõgeval. Pakun meestele, mida meestel vaja. Lõõgastav massaaž ja käega lõpp. Rikkamale mehele on muidugi rohkem uksi avatud,” kirjutab 33-aastane Merili.

Seksi pakuvad ka naised, kes näivad elavat väljaspool linnu: Tartu lähistel või näiteks Harjumaa väikeasulates. „Üks meelas ja kirglik kiisu ootab sind Sindis. Mehelik mees (edukas, vaba ja vallatu). Kurr, kurr, kurr … tule,” meelitab 27-aastane Ketlyn.

Kui ma esimestel kordadel seksimüügiportaale külastan, jahmatab mind ühe konkreetse kuulutuse sisu. Seal kutsub seksipakkuja kliente üles end vägistama ja füüsiliselt karistama – tegema ükskõik mida. Midagi sarnast mul edaspidi siiski lugeda ei tule.

Lisaks tavakuulutusele saab lehele mahajataha.com jätta kiirteateid. SMS maksab 3 eurot ja 20 senti. Kiirteadetest loengi, et 30-aastane mees otsib oma kaissu saledat neiut, kes on nõus seksima ilma kondoomita.

Mõnusa suuseksi eest, minu pinnal, Tartus Karlovas 100 euri. Pluss takso.

31-aastase puhta Viljandi mehe riist vajab noore naise poolt imemist. 60 euri. SMS ideega telefoninumbrile.

Portaalis voodi.ee pakutakse samuti seksi ilma kondoomita. See maksab lihtsalt pisut rohkem preservatiiviga vahekorrast. Voodi portaalis on ka venekeelsed ja kõige odavamad pakkumised.

Portaalis voodi.ee pakutakse samuti seksi ilma kondoomita. See maksab lihtsalt pisut rohkem preservatiiviga vahekorrast.

Mitmed kuulutused jätavad mulje, et eesmärk pole seksi müüa. „Ei paku Sulle mingit teenust või muud sellist, vaid ootan, et sina ikkagi minuga tegeled ja mu ürgsed ihad ära rahuldad,” kirjutab 31-aastane Kaisa Tallinnast. „Kurvidega naisolevus ootab külla. Olen koduperenaine ja nädalas mõned päevad-ööd üksinda kodus. Chilliks, kohvitaks või mis iganes. Loomulikult vaataks, kuidas seks klapib,” kuulutab Peipsi kaunitar Peipsi rannalt.

Pole välistatud, et neisse portaalidesse eksib mõni tasuta seksiseiklust otsiv inimene, kuid see on pigem harv juhus. Kui paljud meist tahaks sõlmida tutvusi lehel nimega “maha ja taha”?

Ilmub ka kuulutusi, milles figureerivad transsoolised välismaa prostituudid. Näiteks pakub oma teenuseid väidetavalt 23-aastane shemale, naismeessooline. „Tule mind külastama ja naudi seksi minu suure munni ja suure persega. Suudlused, varsti näeme.”

Üsna palju näib Tallinnas tegutsevat välisriikidest Eestisse saabunud  seksitöötajaid. Lehelt www.eurogirlsescort.com leiab kohavaliku Tallinn alt vähem või rohkem eksootilisi ja kohalikest nooremaid seksuaalteenuste pakkujaid: Sloveenia, Bulgaaria, Poola, Hispaania, Kolumbia ja Brasiilia naisi. 8. novembri seisuga on Tallinna valikus 70 kuulutust, millest paljude taga konkreetset inimest Eestis siiski pole. Nagu hiljem teada saan, võib see olla seotud asjaoluga, et ühest riigist liiguvad seksitöötajad sageli teise.

Võimalus seksi osta paistab olevat ühe telefonikõne või meili kaugusel. „Te olete väga ebatüüpiline klient,” ütleb mulle üks prostituutidest. Vähe on neid mehi, kes seksiteenust osutavate naistega pelgalt juttu ajada tahavad.

Sofia Lasnamäel: see mida me teeme, pole õige

On teisipäev, sombune ja vihmane hommik nagu oktoobris ikka. Läbi Põhja-Tallinna kiirustan autoga Lasnamäele. Veidi ekselnud, leian lõpuks õige koha ning pargin läheduses asuvasse hoovi, kus ristuvad mitu korrusmaja, kus prügikastid juba veidi üle ajavad ja kus uitab toitu otsides üksik priske kajakas.

Väikeste akendega ja kahe paraadnaga hall kulunud paneelmaja näib olevat sobiv tööpaik prostituudile. Siinses ümbruses tuntakse üksteist vähe ja just siin on võimalik jääda anonüümseks. Jääda anonüümseks soovib kindlasti ka inimene, keda ma täna külastan.

Pealtnäha ligi 40-aastane, erkpunaseks värvitud huulte, sinise liibuva triibulise kleidi ja kõrgete, parketil valjusti klõbisevate kontsadega naine võtab mind korteri uksel vastu komplimendiga: „Te olete väga ilus. Jope võib siia panna.” Ta naeratab lahkelt ja suunab mind sujuvalt magamistuppa, mille ukse sulgeb.

Sofia kustutab tule, mängib muusika. Tema teenustetuba on korras ja hubane. Ruumi ehib sügislehtedes tapeet, peale voodi on toas veel kuivatusrest ja tumba, kuhu esmalt pisut närveldades maandun. „Aga siis siia võib istuda,” viipab naine konkreetselt voodile. Ta on veidi üllatunud, kui kinnitan, et isegi suuseksi ei soovi.

Oleme eelmisel õhtul telefonis vestelnud, Sofia on tundunud viisakas ja mõistlik. Et olla tema vastu aus, on nüüd viimane hetk öelda, milleks ma üldse tulin.

Mainin, et olen ajakirjanik ja uurin seksitöötajaid. Vaistlikult tunnen, et Sofia viis minuga kõneleda muutub. Võib-olla kaob tema lausetest see pingutatud sõbralikkus, millega ta näis püüdvat asju tavapärasesse voolusängi suunata. Just selles suunas, et kliendiga asi kiiresti aetud saaks. Olen juba teadlik, et netilehel Foorum 69 kurdavad prostituutidega seksimisest arvustusi kirjutavad mehed, et just selline on naiste töömeetod. Ja kliendid on selles „liinitöös” sageli pettunud, sest arvavad, et on oma olemasoluga rohkem ära teeninud.

Sofia ei luba jutuajamist salvestada ja ulatab mulle paberi ja pastaka, et saaksin vastused kirja panna. Meie vestlus sujub esialgu üle kivide ja kändude, kuid proovin alustada positiivsest.

„Inimesed tulevad siia igavuse peletamiseks,” ütleb naine. Tema püsikliendid on hinges ilusad inimesed, aga siit korterist ta väljas nendega ei käi. Sest nad on pereinimesed ning delikaatne suhtumine klientidesse on Sofiale tähtis. Mõni neist on ka kuulus inimene. „Hea klient on lihtne, adekvaatne ja kiire,” ütleb ta.

Ent Sofial on olnud siiski ka kliente, kellel ta on palunud lahkuda. „Mul oli üks selline, välismaalane, kes teenib NATO vägedes. Oli näha, et ta on hull ja tal pole asjad peas päris korras.” Naine näib korraks silmanähtavalt häiritud. Ja nendib, et pidi tol korral kutsuma politsei.

Iga klient on Sofia jaoks siiski oluline. „Tuleb inimene kuskilt Jõgevamaalt ja maksab. Tema jaoks on see suur raha, selle rahaga saaks ta võib olla terve nädala elada. Teda peab kohtlema hästi, temasse suhtuma nagu inimesesse, tal peab olema korras tuba ja puhas naine.”

Kui Sofia siit korterist väljub, katsub ta jätta töö ja töömõtted ukse taha. See on sama, mis olla müüja Maximas. Lähed koju ja unustad kliendid ära.

Sofial on kogu aeg kiire ja aeg hästi ära planeeritud. Põhiline motivatsioon seksitööd teha on raha, seda tööd teeb ta ainult raha pärast. Raha on vaja selleks, et toetada oma lapsi ja eakat ema. Kui Sofia siit korterist väljub, katsub ta jätta töö ja töömõtted ukse taha. See on sama, mis olla müüja Maximas. Lähed koju ja unustad kliendid ära.

Peagi kõnetab Sofia mind konkreetsema tooniga kui seni: „Teeme nii, et te kümne minuti pärast lahkute.” Avada oma hinge ei tea kust välja ilmunud mehele, kes väidab end olevat ajakirjanik ja loodab kirjeldada seda enda jaoks eksootilist ametit, võib olla talle tüütu ja väsitav. Või on naisel lihtsalt juba muud tegemist ja ma segan teda.

Sofia ütleb, et see, mida nemad, seksitöötajad, teevad, on halb. See pole õige. Nii ei peaks asjad elus käima ja sellest saab ta ise aru. Ma ei mõista, kas ta kahetseb, väljendab ühiskonna poolt aktsepteeritud seisukohta tema vastas istuvale ajakirjanikule, keda ta näeb ühiskonna täisväärtusliku liikmena, on aus või lihtsalt tahab olla enda suhtes karm. Aga ta nõustub, et alati jääb keegi seda tööd tegema: võib-olla arvab mõni mees, kui seksi ostab, et see teeb talle head. Võib-olla, seda Sofia ei tea. Kui ta ise mees oleks, siis ta seda teenust ei tarbiks. Ta ei oska täpselt selgitada, miks, aga ta ei teeks seda.

Oma töö riskidest ja selle kõige negatiivsemast poolest ei soostu Sofia rääkima. Veel aasta tahab ta seksitööd jätkata ja siis lõpetada. Kogub praegu raha, et tulevikku investeerida. Kuidas – seda ei soovi ta valgustada. Sofia tunneb inimesi, kes on prostitutsiooniga lõpparve teinud, ent nendega ta enam ei suhtle. Need inimesed on süsteemist väljunud ja juba kuskil mujal.

Vahetult enne minu lahkumist Sofia pisut leebub. Naine ei kao küll telefonilevist täielikult, kuid teda kätte saada on keeruline ja meie järgmist kohtumist ei toimu. Ta on üks nendest, kes vahepeal klientide jaoks “lihtsalt kuhugi ära kaob”. Elama oma teist elu, mis jääb paljudele klientidele tundmatuks.

Viki Tartus: kuhu sa tuled ilma kondoomita?

Portaalis mahajataha.com kuulutab üks paljudest seksitöötajatest, et ta pakub seksi Tartus ja ainult kondoomiga. Helistan õhtupoolikul ja lepime kohtumise kokku järgmiseks päevaks.

Hommikul on Ülejõe linnaosas, kus vahelduvad eklektiliselt puit-, kivi- ja paneelmajad, vaikne ja rahulik. Ühe hiljaaegu renoveeritud hoone ees, kus on kivisillutis ja korralik haljastus, ootan välisuksest sisselaskmist veidi rohkem kui veerand tundi.

Maja ühest paraadnast väljuvad käest kinni hoidvad noored: siniste juustega tütarlaps ja tema rõõmus, veidi ujedalt naeratav poiss-sõber. Ma ei tea, kas nad teavad, mis elu elatakse nende naaberparaadnas, ühe korteri kaitsvate, nii mõndagi kuulvate ja nägevate seinte vahel.

Korteri ukse avab ihu paljastava kleidiga naine. Ta palub mul end nimetada Vikiks ja ütleb, et on 37-aastane.

Ulatan naisele kommikarbi. „Oi, suur aitäh, väga meeldiv,” tänab ta rõõmsalt. Kogenult naeratades sirutab naine ette põse, et saaksin teda tervituseks suudelda.

Korter on vähemalt kolmetoaline ja esimeses, elutoas, viipab mulle tervituseks veel üks siinne seksitöö tegija. Ta kannab valget hommikumantlit ning näeb oma sõbrannast märksa noorem välja. „Oleme koos sõbrannaga, lõbutseme siin.”

Viki kutsub mind ühte tagumistest tubadest. Avan nüüd oma kaardid ja nagu selgub, on ta nõus tund aega vestlema. Erakordselt ettevaatlik on ta jutuajamise salvestamise suhtes ning palub koguni näidata telefoni äppi, et see ei lindistaks. Rahustan naist ja ütlen, et ajakirjanikuna ei tee ma midagi vastu tema tahtmist.

Viki räägib, et kliente käib neil igasuguseid. Kellel on probleemid kodus, kellel tööl. „Inimesed võtavad siin stressi maha ja räägivad üsna palju oma muredest. Nad tulevad, et avada oma hinge. Me oleme siin nagu psühholoogid.”

Klientide soovidki on erinevad. Mõni tahab ainult suuseksi, mõni massaaži, mõni ainult striptiisi, mõni täispaketti. Kõigil on omad veidrused. Keskmiselt veedab Viki ühe kliendiga toas aega 15 minutit.

Reede õhtul tulevad purjus kliendid ja ka laupäeva pärastlõunast lõbusam kontingent. Pühapäeva hommikust alates on kõik pohmellis. „Absoluutselt normaalsed inimesed. Mehed on ju nagu loomad, neil on mehe instinkt, seksi lihtsalt on vaja.”

Palju on ka kaineid kliente ja soliidseid inimesi. „Hea klient on see, kes annab raha,” muigab Viki. Tema jaoks on see kõik lihtsalt töö. „Klient tuli, oli, läks ära ja ma unustan ta.” Raha ongi põhiline motivatsioon töötada, elama ju peab.

Viki arvates mõtlevad paljud, et seksitöötaja teenib kerget raha, aga see pole nii. Vaimselt on väga raske. Kõige raskem päev on siis, kui tulevad keerulised kliendid. Tervist kahjustavad ja agressiivsed.

„Nad mõtlevad, et on kuningad. Sinusse suhtuvad nad nagu mitteinimesesse, kes peaks nende jalgu suudlema. Maksavad ja arvavad, et võib kõike teha. Paljud tulevad nagu kumminaise juurde. Peale selliseid kliente tuleb mul stress,” pihib naine. „Nad käivad siin, nagu nad käiksid WC-s. Nendega on üldse parem mitte rääkida.” Viki tõdeb, et kui inimene meeldib, võib temaga seksida. Ebameeldivatega aga tuleb barjäär ette.

"Nad käivad siin, nagu nad käiksid WC-s. Nendega on üldse parem mitte rääkida."

Kaitsta tuleb Viki sõnul seksitöö tegijatel ennast ise. Enam pole „katust”, neid üheksakümnendatel tegutsenud mehi. „Loomulikult oleme iseenda peremehed,” rõhutab ta.

Politseisse helistaks Viki vaid siis, kui muud üle ei jääks ja olukord tõesti kriitiliseks läheb. Näiteks kui keegi noaga ähvardaks. Korrakaitsjaid ta siiski siiani kutsunud pole. Ta tahab lihtsalt töötada ja õhtul koju minna. 

Tihti ei tule Vikit külastaval kliendil midagi välja, ta rassib küll, aga ei saa orgasmi. Just sellepärast, et stressi on liiga palju. Kui mehed ei saa, mida nad tahavad, süüdistavad nad selles tihti prostituuti.

On ka kliente, kes üritavad seksitöötajat petta ja mitte maksta. On noori, kes proovivad kasutada valeraha. Kui on kahtlus, et mees on noorem kui 21, tuleb küsida dokumenti. Klientide seas on ka kriminaalse taustaga inimesi. „Nendega leiame ühise keele ja saame hästi läbi,” muigab ta.

On ka neid, kes nõuavad seksi ilma kondoomita, aga seda Viki ei mõista. Ta tõuseb püsti ja räägib kirglikult. On selge, et see teema läheb naisele korda. „Tuled ilma kondoomita. Vaata siis, kuhu? Siin on ju riskid suured. Kas ennast ei taha hoida? Abielus mees ja tahad seksida ilma kummita. Ja pärast lähed oma naise juurde.” Sellised mehed mõtlevad Viki arvates munade, mitte peaga.

Ta ütleb, et seksitöö on nagu narkootikum ja sellest on väga raske loobuda. Kõik käib ümber raha. Sellist raha nagu siin, kuskil mujal ei teeni, sest hea õnne korral võib ühe päevaga välja teenida tavainimese kuupalga.

„See on nagu soomülgas, mis sind endasse kisub. Üks võimalus lõpparve teha on siis, kui rasedaks jääd. Kui lõpetad, on ka hea mõte elukohta vahetada, kuhugi mujale elama kolida. Tuleb kuhugi ära sõita, lülituda ümber millelegi muule.” Viki arvates on see võimalik. Elus ei ole midagi võimatut.

Aastat viis tagasi tegigi Viki pausi. Selleks hetkeks oli ta töötanud juba ligi 15 aastat. Pausi tegi armastuse pärast. Kui armus ja hakkas mehega elama, ei teadnud viimane esiti üldse, millega naine tegeleb. Hiljem rääkis ta mehele, et tantsis striptiisi. Mees arvas, et tantsimine on kunst ja see on okei.

Ent siis tuli lahkuminek, Viki ei leidnud enam tööd ja tuli prostituudina uuesti alustada.

Kui oleme juba mõnda aega juttu ajanud, märkan äkki, et mööda naise jalga jookseb verenire. Ta võtab salvräti ja pühib selle ära, korraks vaid jutuga takerdudes ja siis rahulikult edasi vesteldes. Kas tegu on tööst tuleneva vigastuse või naise keha tavapärase funktsioneerimisega – neid detaile tundub mulle sel hetkel kohatu küsida.

Uurin Vikilt, kas tal on raske mulle oma tööst kõnelda. Kergem oleks ehk täita rutiini, minuga lihtsalt seksida, nagu iga teise kliendiga.

„Ma olen juba nii palju läbi elanud, et mul on raske ette kujutada midagi, mis oleks raske. Ma ei karda raskusi,” ütleb ta.

"Ma olen juba nii palju läbi elanud, et mul on raske ette kujutada midagi, mis oleks raske. Ma ei karda raskusi."

Viki tõdeb, et palju on tema klientide seas siiski ka meeldivaid inimesi. On soomlasi, ameeriklasi ja kõikvõimalike teiste rahvuste esindajaid. Töö kõige positiivsem hetk võiks olla see, kui kohtad oma armastust. Nii on tema sõnul mitme tüdrukuga juhtunud.

Enamik Viki tuttavatest seksitöötajatest on kohalikud venelased. Vabal ajal üritavad nad tööst rääkimist vältida. „Töö on töö ja tööst peab puhkama,” ütleb ta. „Jalutame, käime väljas söömas, kinos. Oleme tavalised, normaalsed inimesed.”

Saabub hetk, kui Viki teatab, et ta ei saa edasi rääkida, kuna järgmine klient on varsti ukse taga. Ta pakub mulle võimalust teises toas nii kaua oodata, kuni tema kliendiga ühele poole saab.

Siirdun siiski õue ja kohtun temaga taas paari tunni pärast maja ees, kuhu naine suitsu tegema tuleb. Trepist üles minnes liigub ta aeglaselt ja hakkab hingeldama. „Olen juba vana,” ohkab ta. Mulle tundub, et Viki ei valeta, kui ütleb, et on 37-aastane.

Prostituudina alustas ta juba 16 aasta vanuselt. Sattus halba seltskonda, teiste, endast vanemate seksitöötajate sekka. Viki vanemad, tänaseks mõlemad surnud, olid joodikud. Tüdruk lahkus kodust ja värvati alul enda teadmata seksiärisse. Tollal tähendas see ka sutenööre ja Vikil tuli palju läbi elada.

Kui lahkun, ulatab ta mulle käe, see on olnud soe ja südamlik kohtumine. Viki on muutunud minu suhtes üsna sõbralikuks. Hetkel, kui tema valges hommikumantlis sõbranna ühe kliendiga telefonis vestleb, usaldab ta mulle, et „venekeelseid kliente ei taha nad teenindada”. Tajun temas teatavat soojust ja elujaatust, aga tema töö on keeruline. Selle kõrvalmõjud ja tagajärjed karmid. Nagu mõnel kangemal narkootikumil.

Melania: areng peab toimuma, vaid olmekulude katmisel pole mõtet

Ühes Tartu hoonetest, kust avaneb vaade linnale, on pisike voodiga tuba. Minu vastas istub musta värvi pesu väel sihvakas ja sportlikuga kehaga naine. Kui ma oleks seksiostja, kes annaks teenuse pakkujale hinnangut, kirjutaksin ma ehk portaalis Foorum69 ilmuvas arvustuses: ta on turul teistest kohalikest konkurentsivõimelisem. Naise solaariumipäevitusega ihule langeb pikk juuksesaba, mis mõjub efektselt. Ta ütleb, et on 40-aastane.

Saan teada, et Melania hind seksi eest on pisut kõrgem kui mitmetel teistel prostituutidel. Ka korter, milles ta oma sõbrannaga teenuseid pakub, on uhkem ja hinnalisem. Melania ise on enesekindel ja näib oma napis kostüümis end hästi tundvat. Teda ei heiduta kuidagi ka see, kui kuuleb, et olen ajakirjanik. Korraks läheb ta vaid teise tuppa, arutab nii nagu eelnevalt Vikigi midagi oma sõbrannaga, naaseb siis, nõjatub taas voodile ja on intervjuuks valmis.

Melania jätab mulje, et ta juhib oma elu ja kontrollib karjääri. Teeb seda tööd siis, kui vaja, ja nii palju, kui vaja. Sarnast lähenemist, millega üritatakse kummutada seksitööga seotud eelarvamusi ja vähendada sellesse negatiivset suhtumist, olen ma varem kohanud BBC podcast’is „Is Sex Work Just a Job”. Seal räägitakse, et seksimüümisel on ka helgem pool.

Ka Melania räägib, kui oluline on osata end müüa. Olla iseenda direktor. Melania on enda sõnul ettevõtja, tal on suur maja ja auto. Ta on pärit Ida-Virumaalt, kuid ligi kakskümmend aastat elanud Soomes. Ajanud pikalt plastilise ja esteetilise kirurgia operatsioonide vahendamise rahvusvahelist äri. Kui 2020. aastal turism korraga lukku läks ja reisida enam ei saanud, lõi koroona tema ärisse nagu välk selgest taevast. Pankrot saabus kiiresti.

Melania selgitab, miks ta seksitööd tegema asus: „Kui sa tegeled väikeettevõtlusega, siis tead, et sul on kindel siht ja sa töötad selle nimel. Ja arvestad teatud elukvaliteediga. Ja kui tahad seda elukvaliteeti hoida, pead ka olukorra muutudes midagi tegema.”

Tal on keskharidus, aga ta on iluteenuste alal end palju täiendanud. Melania tegeleb fitness-spordiga, ei ole narkomaan, tema perekond on korralik ja tal pole olnud õnnetu elu. Ja nii ei vasta ta tüüpilisele ettekujutusele prostituudist. Ta usub, et kui suhtuda oma töösse kui ettevõtlusesse ja seada kindel eesmärk, on võimalik edasi areneda ja vahetada valdkonda.

Kui Melanial jääb oma projekti, uue ilusalongi loomise kõrvalt aega, teeb ta seksitööd kõikidel tööpäevadel võimalusel üheteistkümnest kolmeni ja sõidab selleks iga päev Tallinnast Tartusse. 

Meeldivad kliendid on Melania sõnul viisakad inimesed, sageli haritud ja nendega on võimalik vestelda. Te ei eita, et töötab ka ise nii, et saaks iga järgmise kliendiga töö võimalikult kiiresti valmis, mis tähendab üsna kiiresti mehe seemnepurskeni jõudmist.

Ent vahel harva tekib inimesega juttu ajades siiski ka hetkeline side, huvi tema sisemaailma vastu. „Tavaliselt siin keegi muidugi mingeid dialooge ei arenda, töötatakse rutiiniga, ollakse väljas massiteenindusel,” muigab ta.

Melania ei seksi kunagi ilma preservatiivita ega tee seda ilmselgete narkosõltlaste või alkohoolikutega. Ta ei teeninda ka kliente, kellel on probleeme hügieeniga.

Melania ei seksi kunagi ilma preservatiivita ega tee seda ilmselgete narkosõltlaste või alkohoolikutega. Ta ei teeninda ka kliente, kellel on probleeme hügieeniga.

Melania ei pea seksis tegema seda, mida ta teha ei taha, ja ta ütleb, et agressiivseid kliente pole tal olnud. Pigem on inimesed meeldivad ja positiivsed. Turvalisuse huvides on siiski ühes korteris parem töötada koos sõbrannaga ja seda Melania teebki. Kui halbade kavatsustega klient peaks nägema, et korteris on kaks inimest, on väiksem tõenäosus, et ta midagi hullu ette võtab. Riskantsetest olukordadest on Melania teiste prostituutide käest seni vaid kuulnud. Ta on sada protsenti kindel, et kui mõni selline tekiks, kutsuks ta politsei.

Seksist seksitöötajaga ilma kondoomita ei saa Melania aru. See on mingi seletamatu meeste maailm, mida naisel on väga raske mõista. „Kui mees seda küsib, siis ma isegi ei taha selliste meestega olla. Kujutan ette, et ta võib olla seksinud ilma ka enne ja talt võib mingi haiguse saada.”

Rahasse peab Melania sõnul suhtuma nii, et oleks kogutud varu, et end aidata, kui elus peaks juhtuma ootamatusi. „Kui sa töötad 20 või 40 euro eest kord, ei kompenseeri sa endale midagi. Hakkad katma oma olmekulusid, satud rutiini ja sealt on juba raske välja pääseda.”

"Kui sa töötad 20 või 40 euro eest kord, ei kompenseeri sa endale midagi. Hakkad katma oma olmekulusid, satud rutiini ja sealt on juba raske välja pääseda."

Kuna Melania hind on krõbedam, võib kliente olla pisut vähem, kuid see-eest on nad kõrgema staatusega. Naise sõnul on tema põhilised kliendid väikeettevõtjad, nagu ta isegi. Eraldi rubriiki kuuluvad kliendid, kes tahavad veidrusi, näiteks n-ö kuldset vihma. „Ma ei tee seda, minu jaoks on see liiga imelik,” ütleb Melania.

Kui tavaliselt suudab naine oma seksitöö ja eraelu ühendada, siis mehed prostituutidest abikaasasid aktsepteerida ei suuda. „See on meestele moraalselt raske.” Praegu on Melanial küll boyfriend, kuid tema seksitööst mees midagi ei tea. Ka tema eks, soomlasest mees, kellega ta aastaid Helsingi lähedal koos elas, poleks naise praegust ametit aktsepteerinud.

Küsin Melanialt, kas ta osa teenitud rahast ka kellelegi ära andma peab. „Sutenööridele? Muidugi mitte,” naerab naine. Peaks olema väga noor ja kogenematu, et seda teha.

See, kuidas Eestis prostitutsioon toimib, on Melaniale praegu kasulik. Seksitöö on küll legaalne, aga pole reguleeritud nagu Saksamaal. Eestis jääb raha rohkem kätte ja makse maksma ei pea. Kes aga teevad seda tööd pikaajaliselt – neile oleks parem, kui nad ikkagi makse maksaks ja sellest tulenevalt sotsiaalkindlustust ja tööstaaži saaksid.

Neil naistel on Melania arvates vaja psühholoogist abi, ent tema ise saab ilma hakkama. „Ma olen sportlane ja tean, kuidas rasketest momentidest, depressioonist üle saada. Mul on hea distsipliin,” kiidab ta.

Prostitutsiooniga lõpparve teha tahab Melania juba selle aasta detsembris. Enda sõnul on ta seksiteenuste pakkumisega tegelenud vaid loetud kuud, sellest suvest saati. Kõike seda Melania räägib, kuid kas see on ka päriselt nii?

Tajun, et olen temaga juttu ajama jäänud liiga kauaks ja ületanud oma ajalimiidi. Ta kontrollib olukorda ja paistab, et võin toast esikusse minna ning lahkuda, ent jään sellega ikkagi hiljaks. Järgmine klient on just sisse astumas ja Melania sosistab ärevalt midagi oma sõbrannale.

“Kas te saaksite momendiks siia minna,” ütleb ta, ja lükkab mind õrna liigutusega koridori riidekappi, mille lükandukse suleb. „Ma lubasin tulla,” kõlab peagi sisseastuva mehe siiras hääl. Isegi kui see hääl on kuidagi tuttav, ei saa ma kunagi teada, kes ta oli. Klientide privaatsus on seksitöötajatele oluline. Väljun siis, kui mees on magamistuppa kadunud.

Tatjana ei oska inglise keelt

Oktoobri eelviimasel reedel on Eestimaa tormist räsitud. Ka Tartus on langenud teedele puid ja 4000 majapidamist on jäänud elektrita. Tänavatel vedeleb oksaräsu ja ratturit tervitab ning paneb proovile läbilõikav vastutuul.

Ent linna korterbordellid pole ka täna suletud. Kontides hilissügise jahedust tundva põhjamaa mehe põues põksub teadmine, et kusagil siin võtab kundesid vastu 23-aastane Tatjana, kes kuulutab lihtsalt ja lakooniliselt: „Hi baby I am Tatiana Latina come to visit me and enjoy, kiss.”

Varasemast kuulutuste kammimisest on jäänud silma, et Eesti turul tegutsevad teiste seas ka Ladina-Ameerika päritolu seksitöötajad, kelle puhul on raske uskuda, et nad töötavad legaalselt, ilma sutenöörita.

Pääseda Tatjana jutule näib kohati isegi lihtsam, kui saada kokkulepet kohaliku tegijaga, sest massiteenindus Eestisse vahendatud naise puhul näib toimuvat täistuuridel. Kuna kohalikud naised on sageli üle kolmekümnesed, haigutab turul tühimik, mida tumedaverelised ladinaameeriklannad täidavad. Turul nõutakse ju just värsket verd.

Kuna kohalikud naised on sageli üle kolmekümnesed, haigutab turul tühimik, mida tumedaverelised ladinaameeriklannad täidavad. Turul nõutakse ju just värsket verd.

„Fuck my pussy suck you dick masage,” vastab Tatjana mulle sms-iga, mille võib olla genereerinud sõnumirobot. Kui ma Näituse tänaval booking.com sildiga varustatud, veidi kulunud fassaadiga punase puumaja trepikotta sisenen ja teisel korrusel õige ukse leian, tervitab mind lopsakate kehavormide, kõrgete kontsade ja lumivalgete hammastega naine. Oma eksootilise välimuse tõttu on ta kohalike teenusetarbijate jaoks hinnaline leid.

Meie jutt Tatjanaga jääb aga lühikeseks. Proovides alustada ingliskeelset vestlust ja üritades igaks juhuks ka vene keeles, saan vastuseks vaid mõne hispaaniakeelse repliigi: „Poco.” Vähe. Inglise keelt räägib ta vähe või siis üldsegi mitte. Nii nagu mina hispaania keeltki.

Soovin naisega vaid vestelda ja kuna see pole võimalik, otsustan lahkuda. Jõuan veel märgata, kuidas vannitoa ukse avab pealtnäha alla kolmekümnene, ilmselt samuti Ladina-Ameerika päritolu mees ja ütleb mulle midagi, millest ma aru ei saa.

Tõenäoliselt on see mees naise sutenöör, organiseeritud kuritegevuse üks vähetähtis lüli. Ta näib pisut nukker, sest üks potentsiaalne klient lahkub.

Ma ei tea, mida võib tunda oma ihus ja hinges see naine. Naine, kes on talle võhivõõra provintsilinna puumaja väikesesse korterisse suletud, et ühe päevaga teenindada võimalikult palju mehi. Kas ta kodumaal teadis, millist tööd ta tegema saadeti? Kas tal on julgust, võimalust ja tahet küsida abi, kui teda väärkoheldakse ja ta enam seda tööd edasi teha ei suuda? Just tema võib olla üks nendest õnnetutest, kes inimkaubanduse tagajärjel valusalt kannatab. Kõike seda pole mul võimalik temalt küsida.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!