3. osa. Tööjuubel ja rüselus koeraga

Kunagine Maksu- ja Tolliameti peadirektor Marek Helm armastas rääkida, et Bolti ja Uberi taksoteenus on eestlasele justkui loodud. Tellid äpiga takso, istud autosse ja lased end kohale viia. Juhiga ühtegi sõna vahetamata. Mulle tundub, et tööampsudega on natuke sama lugu.

Paljudes kohtades märkan, kui vähe omavahel suheldakse. Ülemus ei räägi ettevõttest ega plaanidest, ei näita, kus asub WC või kuhu saab oma asjad panna, ta ei tutvusta tihtipeale ennastki, rääkimata teistest kolleegidest. Annab tööampsajale minimaalse info, mis töö tegemiseks vajalik on. Ja siis tööampsaja nohistab terve päeva vaikselt oma töölõiku teha, tundmata ka ise erilist huvi ümbritseva vastu. See ei tähenda, et keegi oleks kellegi peale pahane. See lihtsalt on nii. Mingis mõttes on see ka arusaadav – milleks investeerida inimesse, kes homseks on läinud. 

Ka minu teise tööampsunädala teisipäeva hommik algab nii. Jõuan ühele Kadrioru ehitusobjektile, kuhu rajatakse vist kortermaja. Ülemus annab pikema sissejuhatuseta kiivri pihku ja näitab, et need vahtplastist plaadid tuleb hoovi keskelt viia aia äärde. Seekord on mul ka paarimees, vene rahvusest Edgar (nimi muudetud). Alguses rassime vaikuses nagu ikka, aga siis mõtlen, et see ei pea ju niimoodi olema. Saan teada, et Edgar on kunstnik, omas nišis andekas tegija. Ta teeb tööampse selleks, et maksta kiireid arveid. 

„See on praegu parim viis, kuidas teha tööd ilma üheksast viieni lepinguta. Ilma rutiinita, mis tapab.”

„See on praegu parim viis, kuidas teha tööd ilma üheksast viieni lepinguta. Ilma rutiinita, mis tapab,” ütleb Edgar. Esimese tööampsu tegi ta 2017. aastal. Selle aja jooksul olevat platvormid märgatavalt arenenud, tööampse on juurde tulnud ja valik on mitmekesisem. „Vahepeal läks mul platvorm üldse meelest, aga sel aastal, mil tahan teha rohkem vabakutselise kunstniku tööd, olen selle kaudu mõned ampsud teinud. Mulle meeldib, et Goworkabit maksab palga tavaliselt kahe nädala jooksul välja.”

Paari tunni pärast on plaadid ilusti aia ääres. Ülemus imestab: kuidas nii kiiresti? Ta arvas, et meil kulub selleks vähemalt terve ennelõuna. Ta kratsib kukalt ja mõtleb uue ülesande. Selleks on ehitusprahi, peamiselt vanade telliskivide konteinerisse tassimine. 

„Ma ei kujuta ette, et ma peaks iga päev sellist tööd tegema,” ütleb Edgar väikest ehituskäru lükates, „samas aitab see mõista, kui palju mulle mu enda eriala tegelikult meeldib. See annab motivatsiooni oma kunstivärki puššida.”

Meiega tuleb rääkima üks vanem ehitaja, kes paistab objektil tegevat mingit spetsiifilisemat, vastutusrikkamat tööd. Ta küsib, kui palju me teenime. Ütleme, et 8,5 eurot tunnis, maksud maha (see on kõrgeim tunnitasu, mida ma seni saanud olen, riidepoes maksti näiteks 5,5 eurot tunnis). Spetsialist kiidab, et jaa, pole viga. Ütleb poolenisti naljatledes, et ta tahaks vahepeal samasugust tööd teha. Mõtlema ei pea, vastutust ei ole. Ja palk polegi kõige väiksem.

Mõtlema ei pea, vastutust ei ole. Ja palk polegi kõige väiksem.

Pärastlõunaks on hommikune hoog kuhtunud, kipume aina tihedamini puhkepause tegema. Päev on kuum, töö väga üksluine. See teeb hooletuks. Leian korraliku fiboploki, mida annaks veel uute seinte ehitamisel kasutada. Viskan selle automaatselt prügikonteinerisse. Aga kas ikka peaks? Paarimees kehitab õlgu. Vahet pole. Naerame, et tegelikult on ikkagi tore, et turuvarblased üksinda terveid suuri maju ehita.

Edgari mantra on hommikust peale see, et me võiks tööga kiiresti ühele poole saada ja koju minna, kuid võtta vastu ikkagi terve päeva palga. Olen skeptiline. Lõpuks saamegi kivirisuga enam-vähem valmis, mille peale ülemus ütleb, et oleme vabad. Ta lubab meile kuue tunni töö eest maksta kaheksa tunni palga. 

Tuleb välja, et Edgar oli kandideerinud kahepäevasele ampsule, mistõttu tuleb ta ka homme sama ettevõtte juurde.

„Kas tuled ka?”

„Ei, mul on selline väike reegel, et ma ühes kohas üle päeva ei tööta.”

Surume kätt ja läheme kumbki oma teed. 

Sahmakas õlut krae vahele

Vahepeal lähevad mul Treamer ja Pocketpro üldse meelest ära. Õhtul teen Pocketpro lahti, seal on vaikus. Nad on kodulehe disaininud tellijale, tööotsijal pole seal suurt midagi teha. Jääb üle vaid oodata. Märkan, et mul soovitatakse oma profiili ja oskusi sotsiaalmeedias jagada, nii võin ma potentsiaalsetele klientidele silma jääda. Mõtlen, et milleks mul siis üldse Pocketprod vaja on. Võiksin ju niisamagi oma Facebooki seinal küsida, kas keegi vajab ärikonsultatsiooni, flaierite jagamist või grillimisteenust? 

Treameris on valik endiselt ahtake. Saadaval on viis-kuus tööotsa, millest enamikus otsitakse pikemaajalist abilist. Kandideerin järgmiseks nädalaks Pegasusse nõudepesijaks. Erinevalt Goworkabitist, mis käsib muudkui motivatsioonikirju treida, piisab soomlaste platvormis lihtsalt ühest klikist. Mugav, võib-olla isegi liiga. Tundub, et minu kandidatuur läheb natuke nagu mutimullaauku. Ma ei pea pingutama. Kui tööst ilma jään, ei saa ma end isegi süüdistada, et äkki kirjutasin viletsa motivatsioonikirja. 

Järgnevate nädalate jooksul käin veel paaris kesklinna restoranis abikokaks.

Ühes laulis kokk nii valjusti, et see kostis ilmselt ka lauas istuvate klientide kõrvu. „See on mu tingimus tööle tulekuks, ma tahan kõvasti laulda.”

Satun ka Saku Coopi, kus olen seekord soojaleti teenindaja ja pakin inimestele kanakintse kaasa.

Seal ilmub keset päeva minu juurde vilka olemisega mees ja küsib, kas ma tahaksin tulla laupäeval ühele Sakus toimuvale üritusele turvameheks, 8 eurot tunnis kätte. Vau, mõtlen, tööamps tööampsu sees! Tänan pakkumise eest, aga kahjuks on mul laupäeval üks teine üritus ees. Vestlust kuuleb aga üks noor naiskolleeg, kes kohendab lettidel präänikuid. Ta võtabki vedu ja kirjutab mehe telefoninumbri käe peale üles. 

Varsti astub mulle ligi kaubapaigutaja, ukrainlane, kes ütleb, et talle on nüüd selgeks saanud, keda ma meenutan. Ta näitab telefonist Ukraina endise peaministri Arseni Jatsenjuki pilti. Tema kannab ülikonda ja lipsu, minul on seljas rasvaplekkidega Coopi särk. Aga olevat sarnane!

Kolleeg, kellega kaheksa tundi koos leti taga olime, peab töötama veel viis-kuus tundi.

Vahetuse lõpus tabab mind heldimushoog. Kolleeg, kellega kaheksa tundi koos leti taga olime, peab töötama veel viis-kuus tundi. Kuidagi närb on niimoodi poole pealt lahkuda, jätta inimene üksinda rabama. Ja ta teeb seda homme ja ülehomme ja järgminegi nädal. Paneb kanakintsud ahju, segab kartulisalatit, samal ajal kui mina tilberdan oma tööampsudega jumal teab kus. See on selline magusvalus nukrus, mis on segatud austuse ja tänulikkusega. Nende inimeste, nende pühendumuse vastu.

Nädal aega pärast rõivapoes töötamist jõuab minu pangakontole esimene palk. 26,51 eurot viie tunni eest. 

Pärast Arvamusfestivali nädalavahetust leian end Eesti Pandipakendist, kus minu ülesandeks on saabuvatelt rekadest taarakotte välja lohistada. Plast ühte hunnikusse, metall teise, klaaskonteinerid kolmandasse kohta. Nii 12 tundi järjest. Ühe auto kottide peal on kirjas, et pudelid ja purgid tulevad Paide Konsumist. Kas see on sama taara, mis ma nädalavahetusel tühjaks jõin?

Mind ümbritsevad terved mäed kokkupressitud pudeleid ja purke, mis oleks nagu võileivagrilli vahelt tulnud. Jalge ees veerevad korgid ja pragudest vaatavad vastu purginiblud. Põrand on nii paksult mingit kleepuvat sodi täis, et kui ma ühe koha peale veidi kauemaks seisma jään, ei saa ma enam hästi liikuma. 

Küünitades kõrgemalt ühe koti järele, tõmban endale sahmaka liisunud õlut krae vahele. Seda juhtub veel paar korda. See võiks olla näiteks üks põhjus, miks enne pudeli või purgi automaati sisestamist tuleks see tühjaks raputada. 

Kolleegid on tülpinud nägudega, aeg-ajalt keegi vihastab. Üks meesterahvas, ilmselt pikaaegne töötaja, tundub kollanokkadest tööampsajate peale iseäranis raevunud. Kühmu tõmbunud seljaga lükkab ta klaastaaraga konteinereid, turtsub ja raputab pead, kui keegi talle ette jääb või midagi valesti teeb. Ühel hetkel, kui ta leiab, et olen kastitäie klaastaarat valesse kohta parkinud (mida ma ilmselt ka tegin), põrutab ta oma konteineriga vastu minu oma ja karjub. Ma ei kuule mida, sest peame müra summutamiseks kandma suuri kõrvaklappe. Siis kaob ta vihast podisedes nurga taha.

Ainult nigeerlased ja kamerunlased on heas tujus, löövad pauside ajal puhkeruumis tantsu ja söövad kodunt kaasa võetud eksootilist riisirooga. Hakuna matata. 

Õhtul vaatan, et olen taarakotte järel lohistades maha kõndinud 20 kilomeetrit. Sellise töö juures pole trenni vajagi. 

Pärast kaheksandat tööampsu saan Goworkabitilt kirja, kus mind õnnitletakse tööjuubeli puhul – ma olevat teinud esimesed 10 ampsu. Seejuures kutsutakse mind liituma uue boonusprogrammiga 100KLUBI. See ütleb, et kui ma töötan kolme kuu jooksul keskmiselt 100 tundi kuus, hakkab mulle kehtima tasustatud tööluus, ravikindlustus, karistusvaba tühistamine ja palju muud. 

Mu tähelepanu püüab eelkõige ravikindlustus. Kõlab hästi, aga lühikeses plaanis tähendab „juubel” seda, et töötukassa lõpetab mu töötuna arveloleku ja sellega koos ka ravikindlustuse – seaduse järgi võib töötu teenida kuus 261,6 eurot või teha maksimaalselt kaheksa tööampsu päeva. Mul on mõlemad kriteeriumid lõhki. Mis siis saab, kui minuga tööampse tehes õnnetus juhtub?

Lühikeses plaanis tähendab „juubel” seda, et töötukassa lõpetab mu töötuna arveloleku ja sellega koos ka ravikindlustuse.

Kandideerin endiselt agaralt, aga erinevalt algusajast ei võta see eriti palju aega. Asi on selles, et saadan neile peamiselt vanu motivatsioonikirju, neid on mul terved sahtlid täis. 

Pärast kaht päeva abikokana otsustan, et nüüd on aeg karjääriredelil tõusta ja kandideerida päris kokaks. Üks Cateringi firma Haaberstis võtabki mind tööle, tunnipalk 9 eurot. Kohale jõudes selgub, et töö on üsna sarnane abikoka omaga – lihtsamad praadimised, toorainete hakkimine, marineerimine jne. Üks kolleeg räägib millegipärast loo köögis juhtunud õnnetustest. Ühes Eesti kiirtoidurestoranis töötanud kunagi inimene, kes kaotanud kana frittides grillitangid keeva õli sisse. Kogenematusest või hajameelsusest pistnud ta käe tangidele järele. Käsi põlenud kuuma rasva sees niimoodi ära, et tuli hiljem tervenisti maha võtta. 

Vahepeal praen hiigelsuure panni peal veise abatükke, nii et terve köök on suitsu täis. Segan suures potis suitsujuustu, hakin porgandit ja fenkolit. Ajan kolleegidega juttu. Tööd jagub, aga tempo pole liiast. Ühel hetkel tuuakse mu ette suur kimp rohelist sibulat. Millegipärast otsustan nuga vahetada, valin seina pealt kõige teravama riista. Lasen mõnusalt vilet, kujutan ette, et ma olen nagu Marco Pierre White, kelle käe alt lendavad sibularõngad nagu automaadist. Säuhti ja säuhti. Siis lõikan sõrme. Naljakas, terava noaga ei tundu sibulal ega sõrmel erilist vahet olevat, mõlemast läheb läbi nagu võist. Nuga tungib sügavale vasaku käe nimetissõrme küüne sisse. Kolleeg toob salvräti ja teibime sõrme kinni. Kuna verd tuleb palju ja ma ei tea, kui tõsine olukord on, otsustan sõita EMOsse. Tee peal sõrme üleval hoides mõtlen sellele vaesekesele, kes grilltangid tulise õli sisse kaotas. Mul läks ikkagi hästi.

Paari tunni pärast olen tööl tagasi, sõrm sidemes. Ülemus vaatab mind sõbralikult ja ütleb, et annab mulle rahulikuma töö, nugadest ja muust terariistadest eemal. Ülejäänud päeva voldin pelmeene kokku. Algus läheb üle kivide ja kändude, ei saa sugugi sotti, kuidas täidis peaks taigna sees püsima. Vaja on teha 1500 pelmeeni. Vaatan oma kümmet käkki, mis plaadi peal õnnetult vedelevad. Õnneks on mul kõrval väga tore ja nobedate näppudega naisterahvas, kes mind õpetab. Sellest hoolimata on ta isegi mu tipphetkel minust kaks korda kiirem.  

Pärast tööpäeva sõidan mööda Rocca al Mare parkla peateed kodu poole, kui külje pealt riivab mu tagakülge kellegi linnamaastur. Juht otsustab kiiresti põgeneda. 

Appi, appi, tulge appi!

Millalgi räägib mu elukaaslane ühele oma sõbrannale, et ma proovin augusti jooksul erinevaid juhutöid. Sõbranna pakub seepeale, et ma võiksin minna kodutute loomade varjupaika. Ma ei ole kunagi sellistes kohtades käinud ja ausalt öeldes ei tunne ma loomadega suurt emotsionaalset sidet. Aga järgmisel hommikul hüppan autosse ja sõidan Viljandisse. 

Viljandi külje all, suure päikesepargi kõrval võtab mind vastu Siiri, kes on Varjupaikade MTÜ Viljandi varjupaiga juhataja. Ehkki hooned on vanad ja väsinud (ühes tegutses varem täiskasvanute turvakodu), siis inimesed nende sees lõbusad ja indu täis. 

Hommik algab koerte jalutamisega. Esimesena antakse mulle rihma otsa Salaami, trullakas, aga energiline koer, kes vahetpidamata hingeldab. Teisele lubatakse mul nimi panna. Kuna ta on sihvakas ja pruunikarvaline, nimetan ta Karamelliks. Paistab, et saame hästi läbi. Kolmanda koera, Trullaga, teeme lähedal asuvas järves väikese supluse. Imestan, et jalutan koeri vaat et esimest korda, aga tuleb välja küll. 

Neljandana on kord Sandra käes. Ta on neist kõige suurem. Kuulen, kuidas üks kolleegidest muuseas mainib, et temaga võib aeg-ajalt keeruline olla. Rahustan, et kolme eelmisega sain hakkama, küll saan ka Sandraga. Jalutame rahulikult mööda teed, ta käib ja nuusutab puid ja rohututte nagu koerad ikka. Kuid järve äärde jõudes hakkab ta mulle külge hüppama. Lükkan külje ja küünarnuki ette, nagu kolleegid õpetasid, ja üritan teda resoluutselt keelata. Sandra ei tee väljagi. Hirm on nahavahel ja suur koer saab sellest suurepäraselt aru. Kõlan teda keelates ja käskides endalegi naeruväärselt. Üha tihedamini laseb Sandra küüned käiku ja kompab mind lõugadega. See pole veel hammustus, kuid ma tunnen üha selgemini ta hambaid. Viimati tahab mind veel niigi haigest sõrmest naksata?

Lõpuks hakkan karjuma: appi, appi, tulge appi! Miks ma ometi pean siin järve ääres olema, nii kaugel teistest! Paanikas haaran koeral kaelarihmast, surun ta maha. Sandra lõriseb, ta võimas lõuapära koos tugevate tervete hammastega on täielikult paljastunud. Jõuan mõelda, et isegi kui ta enne tahtis mängida, siis nüüd ta vaevalt enam halastab. Vajutan veelgi tugevamini koera kõri peale, samal ajal appi karjudes. Niutsudes vingerdab Sandra end mu haardest välja. Nüüd pole muud kui jooksu. Lidun mööda jalgteed nii kuis jaksan, vaatan üle õla, Sandra ei jää minust sugugi maha. Umbes 100 meetri pärast tunnen end nii tohutult väsinuna, mispeale teen haagi tee kõrval olevale heinamaale, kuid komistan kohe roopasse ja kukun maha. Nüüd on kõik! Vihane koer hüppab mulle peale ja sööb mu ära. Kuid siis ilmub nähtavale päästja.  

„Mis teil siin ometi toimub?” küsib kolleeg ja võtab Sandra rihmapidi enda kätte. 

Kui kolleegid minu rüselusest koeraga kuulevad, on nad natuke hämmingus, natuke muigel. Samas nad möönavad, et Sandra võib olla ettearvamatu. Tõtt-öelda on sama lugu ka paljude teiste varjupaika toodud koertega. Töötajad, kes nendega igapäevaselt tegelevad, ei pruugi lõpuni teada, kust ta tuleb ja mida ta on läbi elanud. Ja kui panna minusugune algaja neid kantseldama, ongi tulemus käes.

„Ülejäänud päeva tegeled siis kiisudega,” ütleb üks kolleeg.

„Sobib,” vastan endiselt hingeldades. 

Viljandi varjupaigas on sel hetkel üle 200 kassi. Hakkame ühe kolleegiga nende puure puhastama. Paneme kassidele vett ja süüa, vahetame graanuleid ja korrastame nende aset.

Tunnen, kuidas vanades ruumides õhk ei liigu, kasside väljaheidete hais matab hinge. Unustan kogemata graanuleid vahetades ühe puuri ukse lahti, kassipoeg tuiskab sealt välja nagu keravälk. Ajame teda järgmised kümme minutit mööda tuba taga.

„Nüüd näed, et meie töö pole vaid kiisude paitamine,” ütleb kolleeg. Sellest hoolimata sõidab ta iga päev ligi 100 kilomeetrit autoga, et hüljatud loomi aidata.

Keset puuride puhastamist ütleb Siiri, et ma tuleks temaga kaasa. Teisel pool Viljandit põles inimene majja sisse, kuid temast jäi järele kass. Sellistel puhkudel kutsutakse Siiri, et ta kassi kinni püüaks. Tee peal räägib ta mulle lugusid, mis avavad minu jaoks täiesti uue perspektiivi. Kui kuskil juhtub õnnetus, mõtleme tavaliselt inimestele või tehnikale. Aga tihtipeale on mängus ka loomad. Näiteks hiljuti murdis koer autoõnnetuses jalaluu, Siiri sõitis kohale. Koer vajus talvel läbi jää, varjupaik aitas päästmist korraldada. Peremees suri koduvoodis, koer ei luba politseid ega kiirabi ligilähedalegi. Jälle kutsutakse varjupaiga inimesed appi. 

Paneme pea täielikult söestunud maja hoovi üles puuri, mille sees lebav konserv peaks kassi varem või hiljem „lõksu” meelitama. Siiri hoiatab kohale tulnud vanaprouasid, et nad kassile omal käel toitu ei annaks. Nii on lootust, et kass jalutab mõne aja jooksul puuri, misjärel saab looma juba varjupaika viia, kus ta ühel ilusal päeval loodetavasti uue omaniku leiab. 

Päev Viljandi varjupaigas on silmiavav ja elamusi täis, mistõttu jõuab see kiiresti õhtusse. Kuigi Sandra kriimustused veidi tulitavad, olen väga rõõmus, et tulin. Loodetavasti oli minust loomadele natukenegi abi. Iseäranis inspireeriv on see, missuguse pühendumuse ja järjekindlusega Siiri ja tema tiim loomade eest hoolitsevad. Oleks seda hoolt kasvõi natukenegi rohkem loomaomanike hulgas. 

Augusti viimastel päevadel käin veel ühes hotellis hommikusöögi teenindajaks ja aitan „Kellukese” lasteaias trepipiirdeid paigaldada.

Lõpuks saan käe valgeks ka Treameris. Töötan ühe päeva Terminal Oili Mustakivi teenindusjaamas. Ehkki kuulutuses lubatakse, et saan end proovile panna ka burgereid tehes, piirdun peamiselt jookide ühele joonele kohendamise, koristamise või millegi raske tõstmisega.

Ja siis ongi käes september.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!