25 pühapäeva, 35 kirikut - Levila

25 pühapäeva, 35 kirikut

...ehk millest räägib kirik oma liikmetele? Luteri kirik soovib viimastel aastatel üha enam poliitikas ja ühiskonnas kaasa rääkida. Kuid milline on nende sõnum? Levila toimetajad käisid kümne kuu pühapäevadel mõnes Eesti luterlikus koguduses Hiiumaast Valgamaani. Mida räägitakse seal poliitikast? Mida maailmast? Kes kirikutes käivad ja miks?

Tekst: Eero Epner & Mari Mets
Illustratsioon: Joonas Sildre
Infograafika: Imbi Võrel
Toimetaja: Henrik Ilves
Keeletoimetaja: Anna Edela
Audiolugu luges: Inga Salurand
Helikujundus & originaalmuusika: Janek Murd
Avaldatud: 08.2021

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu “Kuidas peapiiskop ehitas kirikust Eesti võimsaima lobivõrgustiku”.

On oktoobri algus. Tallinna jõuka eeslinna moodsa kirikuhoone ees seisab paarkümmend autot. Need pole midagi uhket. Nissan, Ford, õhukese kruusatolmuga kaetud Volkswagen. Kirikusse sisenedes tervitab meid noor õpetaja, kelle silmades välgatab üllatus: ta pole meid siin varem näinud. 

Meie ümber istub paarkümmend inimest. Enamasti on nad purjetanud juba ammu üle elu ekvaatorijoone ja nii mõnegi nahk on kulunud õhukeseks nagu paber. Nad laulavad vaikselt, sageli vaat et hääletult. Võib-olla nende hääled ei võtagi enam kõrgemaid noote. Kuid siis tuleb meieisapalve. Seda loetakse valjult, kindlalt ja tõsiselt. 

See rituaal kordub siin igal pühapäeva ennelõunal. Ümbruskonnast sõidab kohale mõnikümmend aiapidajat, et laulda koos sajandeid vanu laule, suruda peopesad kokku ja paluda jumalat nendesamade sõnadega, nagu seda on tehtud aastatuhandeid. Otsides hingele tuge ja jätkates traditsiooni, mille alguspunkt on nii kaugel horisondi taga, et inimmõistus suudab seda sama vähe ette kujutada kui kosmose lõpmatut kõledust.

Meie suu vormib samuti seda palvet, kuid ilma hääleta. Me pole kristlased ega ühegi koguduse liikmed. Meid pole ristitud, leeritatud ega laulatatud. Sellest hoolimata oodatakse meid kõikjal, kirikute uksed on tõesti kõigile avatud.

Kui hiljem kiriku ees seisame ja silmadega tolmuseguse Volkswageni lahkumist jälgime, tullakse meie juurde ja küsitakse, kas oleme osaühingust Majatohter. Ei, me ei ole. Siis naeratatakse ning viibatakse hüvastijätuks. Kaugusest kostab merelainete ühtlast ja igavikulist müha.

Retk mööda kirikuid

Järgmised kümme kuud käisime jutlusi kuulamas kõikjal Eestis. Üks sõitis ühte kirikusse ja teine teise. Täpselt kell 11 pühapäeva hommikul tõusime mõnes Ida-Viru, Valga, Hiiu või muu maakonna kirikus püsti, sest sisenes kirikuõpetaja, ning tunnistasime seejärel oma patte, laulsime issanda kiituseks, palvetasime abivajajate ja valitsuse toetuseks, meid õnnistati ja saadeti teele. 

Me käisime väikestes maakabelites, mille kalmistute sambla alla on mitu sajandit maetud selle küla elanikke. Talviti on need kirikud nii krõbekülmad, et mitmest paarist villastest sokkidest pole mingit tolku ja õpetaja hääl kantslis katkeb väljakannatamatu külma tõttu. 

Me käisime ka suurtes linnakirikutes, mille seintel uhkeldavad aadlike vapid, akendel mängib päike värvilistes vitraažides, surisevad kaamerad, oreli kõrval huugab režiipult teenistuse sotsiaalmeedias ülekandmiseks ja põrandaküte soojendab meie kehasid. Pealinna kirikutes on soe, valge ja hubane ning ühes on kirikupingid polsterdatud isegi pehme valge nahaga, pakkudes nädalast vaevatud istmikule leevendust. Ühes Harjumaa palvemajas on see-eest altariks puust känd, mille peale on asetatud puuplaat. 

Meiega koos oli kirikutes enamasti kümmekond inimest, sageli veel vähem, ning talviti vaatasime üksvahe, kuidas meie ja veel ainult kahe-kolme külaelaniku hingeaur hiigelsuures kirikus lae poole keerlesid. “Jah, kahjuks sel kuupäeval jäi teenistus kirikus ära,” kirjutab üks õpetaja meile, kui leiame pühapäeva hommikul tema kiriku ukse suletuna. Ühtegi selgitust ta ei paku. Tekib tunne, et isegi jumal ei leidnud tol pühapäeva hommikul seda lumme mattunud küla üles. 

Meid kutsutakse aruteludele ja me istume kirikute käärkambrites, vaagides kohalikega tõsiselt, kuhu peaks rajatama kiriku uus tualett, ning üks kirikuõpetaja kutsub meid kampa, kui algab armulaud ja kedagi teist peale õpetaja enese ega tema abilise pole kohal. 

Me osaleme ristimistel ja hoiame käes põlevaid küünlaid, leotame veinis riisiküpsist, õnnistame kirikusse peatselt uut maali tegema hakkavat kunstnikku ja koguduse uut juhatust, palume 30 aastat tagasi surnute eest, aga palume ka koroonas vaakujate ja hirmsate veenilaiendite käes kannatava Helve eest. 

Me loeme eestpalveid Hannese eest, kes on depressiooniga haiglas, ja Tiiu eest, kel on vasakus jalas haavandid välja löönud, ja raskes seisus koguduseliikme isa eest. Me palvetame korduvalt presidendi, riigikogu, vallavolikogu ja Irja Lutsari eest, sest nii on kirikus tavaks – palvetada võimulolijate nimel. 

Kuid me ei unusta ka üht ema, kes otsib uut kodu, ega perekonda, kus lapsed ja lapselapsed pole veel usku leidnud. Me surume käed kokku ja palume palvemajas, et Sakusse ehitataks päris kirik ning et teenistused toimuksid üle Eesti, kuni on “vähemalt üks kuulaja” (selles Valgamaa hiigelkirikus pole ühtegi kuulajat peale meie). Me palume ka nende eest, kes ei tunne vajadust kirikusse tulla. 

Loeme eestpalveid kristlikule abielule, luteri kiriku neljale piiskopile ja peapiiskopile ning vaktsiinile. Me palvetame ühe abielupaari eest, kes suri koos 18. aprillil 1994. aastal, ja Maie eest, kes suri eelmisel nädalal kirikus.

Ühes pealinna kirikus seisame vaikselt koos emaga, kes on palunud meil palvetada oma 1951. aastal kolmekuuselt surnud poja eest. 70 aastat on tragöödiast möödunud, aga valu on endiselt alles – ja siin meie keskel too ema, kes käib endiselt pühapäeva hommikuti vaiksel häälel jumalat palumas, et see tema poja hinge päästaks.

Me palvetame rahva, poliitikute, kodutute, töötute ja kaplanite eest ning päris mitu korda palutakse meil paluda nende eest, keda kiusatakse taga ja selja taga pilgatakse. Meile tundub, et just parajasti siis palume me kristlaste eest.

Luhtunud päevakaja otsingud

Neil umbes 40 jutlusel ei räägita ühiskonnast just väga sageli. Kui ekspeditsiooni alustasime, pidi sellest saama ekskursioon mööda poliitilisi jutluseid. Üpris pea kandub meie tähelepanu hoopis kiriku lagedele, nurkades luuravatele niiskuskahjustustele ja lopsakatele vitraažidele, sest poliitikat peaaegu ei mainitagi.

Õigupoolest puudutatakse elulisi teemasid üleüldse haruharva. Kirikumüüridest väljaspool puhkevad epideemiad ja kriisid, inimesed siplevad haigustes, hirmudes ning võlgades, kuid peaaegu mitte ükski jutlus ei puuduta neid teemasid otsesõnu ja sageli isegi mitte kaude. 

Meile räägitakse teenimisest ja pattudest, uskumise vägevusest ning kõlvatute hukatusest, Jeruusalemmast ja Aabrahamist, kuid sinna ei peideta isegi mitte metafoore tänasest päevast. See, mis juhtub maailmas, ei ole see, millest räägitakse kirikus. 

See, mis juhtub maailmas, ei ole see, millest räägitakse kirikus.

Meie jaoks on see arusaamatu – kuid meie ei ole ka need, kes otsiksid siit lohutust. Kui üks meist ühel pühapäeval kiriku poole kõnnib, tunneb ta meeldivat rahu, võib-olla isegi ootust: elus on lõpuks ometi rituaal, mis kordub vääramatult igal nädalal ning milles ei muutu mitte kunagi mitte midagi. Miks ei võiks hoopis see olla kiriku funktsioon?

Ent ikkagi imbub poliitika jutlustesse, imbub vaikselt nagu vihmarennist tilkuv vesi maapinda. Kasutatakse näiteks kujundeid, mis kõnelevad patu suurusest ja usu tugevusest – taas ja taas veendakse kuulajaid, et nende usk ei ole piisavalt tugev. Et lepitakse liiga vähesega, arvatakse, et ollakse juba kristlane, kuid tegelikult ei olda, sest usk on rajatud nõrgale pinnasele. 

“Tõeliselt saavad jumalariigist osa ainult need, kes täienisti usuvad,” kuulutab üks õpetaja pankrannikul kõrguvas kirikus. “Kõhklejatele ei ole seal kohta.” Uskumise tugevusest räägitakse leebelt ja valjult, kutsutakse üles meeleparandusele või palutakse viisakalt iga jutluse alguses “oma usku kinnitada”. Ühes jutluses öeldakse, et õndsaks ei saa mitte täiuslikud, vaid ainult need, kes usuvad. 

“Päriselt põhjendatud pole mitteuskumine kunagi,” lisatakse pealinnas. Kuid lakkamatu kristlaste tagakiusatusest rääkimine ja üleskutsed olla seda enam vankumatult kindel oma usus, kasvab nii mõnigi kord üle millekski, mida on keeruline nimetada teistmoodi kui “mobilisatsioon”.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Vihakõnest issanda sõduritele

“Konfliktiolukorras rünnatakse alati liidrit ja eliiti ning nende sekka kuuluvad kõik ristiinimesed,” kuulutab üks õpetaja ühel pühapäevahommikul kantslist. “Jeesuse saadikud peavad olema sisemiselt tugevad, mitte kartma. Maailmas ahistatakse teid, aga tuleb olla julge!” 

Ta on teatraalne ja sõjakas, vali ning reibas, tõstes vahepeal oma rusikas käsi hõredate tooliridade poole, millest pooled on koroona tõttu suletud ja mille vahel uitab veidi segaduses olekuga astroloog koos oma musta koeraga. Õpetaja jutluses korduvad märksõnad, nagu vaprus ja lahing, vahvus ja liider, ning kui ta räägib sellest, kuidas me elame dekadentsi ajastul ja ideoloogilised rünnakud tabavad neid, kes mõtlevad “teistmoodi”, nimetab ta oma kuulajaid issanda sõduriteks. 

Vaadates hallipäiseid prouasid, kes kuulavad langetatud päi jutlust “tumedatest pilvedest”, “moraalsetest valvuritest” ja “meediapeksust” ning sellest, kuidas just nemad peaksid selle kõigega toime tulema, sellele vastu hakkama, sest “vihakõne seadusega võib vaigistada igaühe suu, kes ei lähe kaasa valitseva ideoloogiaga,” ei saa olla kindel, kas nende õlgadele ei panda mitte liiga paljut.

Midagi sarnast kuuleme veel. “Hiljuti hakkasid Euroopa Liidu härrad ette kirjutama, miks  meil pole vihakõneseadust vastu võetud. Miks nad seda tahavad? Sest muidu ei saa öö olla.” Niimoodi kõneleb üks pealinnalähedase maakiriku õpetaja.

Tema kiriku eest avaneb lai vaade merele ja enne jutlust kõnnivad kirikusse politseinikud, et kontrollida maskide kandmist. Siin kirikus ollakse maskide poolt. Õpetaja osundav sõrm näitab ka maskivastaste poole, kes ajavad liialt oma õiguseid taga. See on tema sõnul siiski vaid kübeke selle öö kõrval, mille toovad kaasa kõik need, kelle arvates on surelik inimene kõige mõõdupuu. 

“Meile on saabunud moraalne öö,” jutlustab õpetaja. “Sood aetakse segi ja nimetatakse neid konstruktsiooniks – sellest pimedamat ööd pole olemas, kuid hullem on alles ees.” 

Ta muretseb, et kristlikud väärtused varsti enam ei kehti, nende asemele tulevad inimõigused. Ja kui vihakõneseadus läbi läheb, ei saa ka jumalasõna enam kuulutada. Selle eest läheb paragrahvi alla, sest “tänapäevane inimene tahab, et jumal oleks vait, kui kõnelevad progressiivse ühiskonna tähtsad liikmed”.

Ta muretseb, et kristlikud väärtused varsti enam ei kehti, nende asemele tulevad inimõigused.

“Me oleme tagasi iidses Roomas,” ütleb mitu Eesti luteri kiriku õpetajat, “kus kiusati kristlasi taga ja sunniti neid vaikima. Me ei ela avatud, vaid suletud ühiskonnas ja siin seisavad tõelise sõnavabaduse eest ainult kristlased.”

Siis laulame me ühes kirikus: “Oh ärka, usklik rahvas / ja lambid valmista, / sest päevavalgus lõpmas, / öö saabub kiiruga.” Õpetaja sõnul tähendab see, et saabub moraalne pimedus – jumala asemele tuleb inimene ja kristlikest väärtustest tahetakse lahti saada. 

Selle vastu aitab ainult inimese arusaam, et ta on jumala palge ees tolmukübe, alandlik ja kuulekas, kuid pilk alati kõrgemal, üleval horisondi pool, ootamas lunastaja saabumist, kes tasub tema alandlikkuse igavikuriigiga. 

See on nende jutluste peamine sõnum ja paatos: tuleb olla alandlik ja tuleb uskuda. Sest see on ainuke, mis kristlastel on, kui neid kiusatakse taga, alandatakse ja mõnitatakse samamoodi nagu kunagi ammu – nagu alati. 

See on nende jutluste peamine sõnum ja paatos: tuleb olla alandlik ja tuleb uskuda.

Varjupaik maailma eest

On üksainus jutlus, kus terve jutt keerleb armastuse ümber. Alates jutluse keskpaigast hakkame loetlema, mitu korda õpetaja seda sõna mainib, ja saame 19 – neist seitse korda me laulame seda sõna. Kuulda hallil novembrikuu pühapäeva ennelõunal kolmveerand tunni jooksul 19 korda midagi armastusest – see ei olegi nii paha. Kus mujal seda kuuleks? 

Ent hoopis sagedamini räägitakse tõsistel teemadel. Õhkkond neis kirikutes pole rõõmus ega kerge, vaid minoorne ja sünge. Pigem noomitakse ja manitsetakse, kui julgustatakse või loodetakse. Kuulajad on eksinud, mitte leidnud. Kui nad ka arvavad, et on midagi leidnud, siis on nad tegelikult ikkagi eksinud. 

Ühes pealinna kirikus keelatakse rippuda nooruse küljes ja kästakse valmistuda surmaks. Teises kirikus öeldakse, et enne kirgastumist tuleb oma hingesügavusest tuua lagedale kõige salajasemad patud. Suvepealinnas algab teenistus altari ees põlvitava õpetajaga, kelle rohelise rüü seljal kulgeb kuklast põlveõnnaldeni jäme kuldne rist ja kes kordab valju häälega: “Minu süü, minu süü, minu ülisuur süü.”

Vahel räägitakse vabadusest (me ei oska seda kasutada) või maailmast (me palvetame, et maailma halvatus ei pääseks meie ajju ega südamesse) või tõest (seda inimesel pole, on ainult jumalal). Tuletatakse meelde, et naine peaks tavaliselt õhtusöögi tegema ja oma abikaasat teenima ning mingit tänu ei peaks ootama, sest õdede-vendade teenimisest ülemat ei ole. Meid noomitakse ülbuse ja edevuse, kuid kõige enam ahnuse eest.

Aeg-ajalt hakkab tunduma, et istume noorte vasakpoolsete koosolekul, kus valmistutakse kapitalismi kukutama. Sedavõrd ohtralt kuuleme kriitikat uue toodangu, uute vidinate, kasvamise ja paisumise kohta. Meile räägitakse asjadest vabanemisest ja õnne türanniast, lääne ühiskonna depressioonist ja jeesuse kõrbekiusatusest. 

Aeg-ajalt hakkab tunduma, et istume noorte vasakpoolsete koosolekul, kus valmistutakse kapitalismi kukutama.

Üks jutlus keskendub üleüldse tühjusele, teine aga individualismi needusele. Kuuleme põrgu ja paradiisi erinevusest rääkivat anekdooti: mõlemas on söögilaud, aga inimeste käed on paindumatult sirged ning inimene ei saa kummaski ise süüa – kuid paradiisis saab ta vähemalt toita teist, ja siis toidetakse ka teda. Kuuleme ka lugu Laatsarusest ja Aabrahamist ning sellest, et vaese jaoks räägib kõik ümbritsev jumalast ja tema saatus on seetõttu nii palju parem. Jah, nii peaksidki asjad maailmas olema – kuid nad ei ole.

Maailm kirikumüüride taga ei ole mitte ainult olematu, vaid enamasti ka halb – see on ohte, ahvatlusi ja ebatõdesid täis paik, mis halvab, rikub ja vigastab. “Kirik on nagu Noa laev: siin on läbisegi puhtad ja roojased,” öeldakse meile. “Aga väljas on veel halvem.” 

Kirik on telg ja majakas, mis näitab teed rikutud maailmast välja – ja eksivad need, kelle arvates võib jumalaga kohtumiseks metsa või kontorisse. Narr on see, kes arvab, et tema oma inimlike tahtmistega võib selles roojases maailmas midagi muuta, sest “inimese peas ei liigu juuksekarv ka, kui jumal seda ei soovi”, nagu meile tuletatakse meelde ühes Lõuna-Eesti kirikus.

Tühjuse saabumine

Neli päeva enne jõule on suure maakiriku esine parkla autodest tulvil. Ootusärevalt üle kirikuläve astudes suudab pilk loendada kõigest kümmet inimest. Hiljem selgub, et autodega olid kõik tulnud orienteerumispäevakule.

Kirikus, mida brošüürides tutvustatakse kui “põlist ja omal ajal suur olnud maakogudust”, istub üks meist mõni päev pärast jõule ihuüksi ja kuulab kirikuõpetaja jutlust tühjale kirikule (õpetaja kutsub selles üles rohkem teenistustel käima). 

Kirikut ümbritsev küla on hääletu, siit mõni kilomeeter kaugemal suleti hiljuti kool. Lagunenud maju pole eriti näha. Majadest tuleb suitsu, kuid inimesi on neis ainult nädalavahetuseti. Põlisasukaid pole jäänud, suguvõsad on pihustunud, aasta ringi ei ela kohapeal peaaegu keegi. See siin on juba ammu ääremaa.

Kui 13 aastat tagasi käis Eesti evangeelse luterliku kiriku (EELK) statistika järgi ühel teenistusel keskmiselt kuni 38 inimest, siis mõne aastaga kahanes see arv 33-ni. EELK meile uuemat statistikat ei avaldanud, ent nüüdseks on neid keskmiselt ilmselt 25 kanti. See tähendab, et igal pühapäeval käib üle Eesti luterlikke jumalateenistusi kuulamas umbes 5000 inimest.

Igal aastal räägib kiriku kantsler neist arvudest vaimulikele, kutsub üles järeldusi tegema (tema enda kogudus on silmatorkavalt elav ja elujõuline), kuid see jutt langevat viljatule pinnasele – sest kirik nende arvates ei kao. “Kuigi kirikulaev tundub paljudele mõttetu paadina,” öeldakse ühel jutlusel, “siis ta jääb pinnale ja püsima.”

See on üks praeguse luteri kiriku haavu. Kogudusi on sama palju kui enne teist maailmasõda, kuid nende liikmete arv on kahanenud üle nelja korra ja kukub iga aastaga edasi. Kui pealinnas teatatakse, et eelmisel nädalal annetati korjanduse käigus 389 eurot, siis suures, kuid peaaegu täiesti tühjas väikelinna kirikus kraabiti kokku kõigest 18 eurot ja 67 senti. 

Kogudusi on sama palju kui enne teist maailmasõda, kuid nende liikmete arv on kahanenud üle nelja korra ja kukub iga aastaga edasi.

Maakirikud seisavad hiiglaslike tühjade kolossidena. Riigi toel on enamik neist üles vuntsitud, kuid neid pole enam lihtsalt kellelegi vaja. Teenistust ühele kuulajale pidada on askees, selles pole glamuuri ega võimu, on ainult teenimine. Samal ajal võib nii mõnigi öelda, et need tühjaks jooksnud hooned on märk kiriku läbikukkumisest. 

Hingepalsam viimastele elanikele

Praegune kirik ei paku tänapäeva inimestele enam seda, mille järele nad vajadust tunnevad. On neid, kes süüdistavad selles inimesi – nad tahavad lihtsalt valesid asju. Ja on neid, kes ütlevad, et mööda paneb kirik – ta ei suuda leida enam inimest siitsamast külastki.

Ent kui me käime pühapäeviti neis uute katuste, värvitud uste ja läikivate tornikukkedega hüljatud kirikutes, kohtume rohkem kui üks kord inimestega, kes vajavad kui mitte seda kirikut, siis vähemalt seda tunnet, et miski on nende kodukohas veel alles. Kui riik on oma asjad juba ammu pakkinud ja siit lahkunud, siis vähemalt kirik on endiselt kohal.

“Ma olen üle 20 aasta igal pühapäeval siin käinud,” ütleb vanem härrasmees kõva häälega pärast puukirikust väljumist. Pärast jutlust kogunevad ühe kirikuõpetaja ümber endised vangid. Nii mõnegi õpetaja piiravad sisse kohalikud oma igapäevamuredega. Õpetaja teab kõiki isiklikult ja küsib nende lähedaste ja probleemide kohta. 

Ühest kantslist tänatakse Väinot, Heikit ja Taunot, kes on kirikus remonti teinud, ja teisigi kohalikke, kes on aidanud. “Kiriku ümber oleks justkui lehti vähem,” ütleb õpetaja. “Võib-olla ingli käsi on riisunud.” On kirik, kus reedeti toimub noorteõhtu, laupäeviti kiriku kirbukas, pühapäeviti pühapäevakool ja ees ootavad kirikutalgud (oma reha ja labidas kaasa!).

Õpetaja hõikab, et kõik uued liikmed annaksid oma annetest teada – kellel muusika, kellel sport, kellel käsitöö. Kõiki on vaja, kõik saavad kaasa lüüa. Õpetaja silmad säravad. See on harukordne kogudus, sest seal on noori, ja neid on palju. Nad on tulnud koos lastega.

Vahel seisatavad kiriku ees kohalikud ja suhtlevad omavahel ilma õpetajata – vanaprouad löövad Kesk-Eesti pisikülas paksude labakinnastega risti ette ja vahetavad siis uudiseid. Tallinnas küsib üks teise käest, kas parasjagu käib revolutsioon (Trumpi toetajad on just Kapitooliumil märatsenud), ja talle vastatakse, et “seda jama” hakkasid ajama “kaabud”. Kuskil Harjumaal võtavad roosade barettidega prouad teineteisel kaenla alt ja aitavad kaaslase ettevaatlikult kirikuväravast välja. Tartumaal küsitakse õpetajalt, kuidas ta küll hääletab tobedas olukorras, kus ta on õpetaja mõlemas külas, mis võistlevad aasta küla valimise konkursil. 

Väga sageli torkab meile silma, et kirikusse on tulnud vanad üksikud inimesed. Nad istuvad kössitades, paksudesse riietesse mähituna, tõusevad ettenähtud kohtadel kuulekalt püsti, laulavad vaikselt kaasa, löövad või ei löö risti ette. Nad ei räägi kellegagi ja neid ei kuula keegi ning nad lahkuvad ilma ühegi saatjata piki külatänavat oma kodu poole, mis on suure tõenäosusega veel tühjem kui kirik. 

Näeme mitut ühe käega inimest ja neid, kellel pole ilmselt isegi piletiraha olnud, et bussiga siia tulla. Paar korda silmame isegi mehi, kes teineteisel käest kinni hoiavad ja koos armulaua poole siirduvad. Sellega meenuvad meile ühe ametniku sõnad, millega ta põhjendas oma usku: “Sügaval südames, oma päris algse juure juures on luteri kirik endiselt tagakiusatute usk.”

“Sügaval südames, oma päris algse juure juures on luteri kirik endiselt tagakiusatute usk.”

Rituaalid

Me jälgime inimeste kehakeelt, mis on kirikus alati kammitsetud, viisakas ja alandlik. Kirikus ei ole kehalisele vabadusele kohta, aga võib-olla vabadusele üleüldse ja võib-olla see ongi kogu rituaali mõte: et asjad toimuksid muutumatult, kindlate reeglite järgi, ikka ja alati ühtviisi väikese vastupanuna maailma pidurdamatule voolamisele. Inimesi muudab see tõsiseks, aga vahel ka väga rõõmsaks – kuid rõõmsad kogudused on ühtlasi ka need, kus käib kõige rohkem inimesi.

Pärast teenistusi toimuvad siin-seal mõned üksikud kohvilauad – aetakse juttu, lapsed jooksevad ringi. Ühes tuttuues kirikus istub üks meist terve teenistuse mehe kõrval, kes suudab korraga rõõmsalt kaasa laulda ja aidata koguduse liikme last värviraamatuga. “Ma aitan sind,” ütleb ta talle, “kuid see on endiselt sinu pilt.” 

Kirik on küll valmis, kuid pole saanud veel kasutusluba. Inimesed on kogunenud väikesesse tagaruumi, kus lauldakse kitarri saatel laulukesi ja õhkkond meenutab pigem suvist hipilaagrit Antsla lähedal kui minoorset manitsusõhtut. Õpetaja seisab kuulajatest kõigest meetri kaugusel ja kutsub kirikusse kõiki, kes on jõulude ajal üksinda. 

Siis tuuakse saali ette kaks väikest last. Nende emal kästakse saatanast lahti öelda, laste kätte antakse põlevad küünlad, pea peale asetatakse käsi ja neile öeldakse, et nüüdsest on nad Jeesuse jüngrid.

Ühes Hiiumaa kabelis laulavad akna taga linnud ning paistab päike, sees aga tõstetakse veinikarikat kahe käega taeva poole ja öeldakse: “See on usumüsteerium” ning “Issand, me pole seda väärt, et sa tuleks meie juurde”. Kuid seegi tundub kuuluvat asja juurde. Me ei kohta erilist müstikat, salapära ega naeruväärsusesse kalduvat tseremoniaalsust. 

On õpetajaid, kellele näib kogu jutlus olevat argipäevast eraldatud salapüha, ja neid, kellele on see lihtsalt üks järjekordne asi, mida teha. Üks õpetaja tunnistab pärast jutlust, et tal kulus selle ettevalmistamiseks kolm minutit. 

Lahke käepigistus võhivõõrastele

Teenistused kestavad vahel 40 minutit, ükskord ainult 20 minutit ning vahel lähevad üle kahe tunni. Kui tavaliselt on kirikuteated kõige lõpus, siis ühes Ida-Virumaa kirikus nendega kõike alustataksegi ja ühes kirikus räägitakse altarivaiba keemilise puhastuse maksumusest vahetult enne armulauda. 

Me laulame selle aasta jooksul jutlustel kas väga palju või vähe, ühes suvituspealinna kirikus ei laulda mitte ühtegi laulu. Me kuulame õpetaja sellist lauluhäält, nagu oleksime tulnud piletiga kontserdile. Me kuulame lindimuusikat ja ühes kirikus peaaegu et mitte midagi. Keegi kas ei laulagi või sumbuvad üksikute kirikuliste hääled hiiglaslikus pühakojas nõnda lootusetult. Meile esinevad emad tütardega, kes laulavad: “Jeesus, kuula mind / Jeesus, muuda mind.” Ühes kirikus ümiseb vaid õpetaja süngelt: “Mu elu oli kõlbmatu, / mu meeleheide otsatu, / mind hukkamine ootas. / Jeesusega surma mingem, / surmast päästab Tema surm.”

Kuid on üks laul, mis kostab rohkem kui ükski teine laul nende kuude jooksul meie ja kõigi nende huulilt, kes tõesti usuvad, tõesti tahavad kirikus käia ja kellele kirik on tõesti oluline. See 16. sajandist pärit laul lõpeb nii: 

Tee paradiisi avab Ta
ning keerub väraval
ei keela sisse astuda.
Au, kiitus Jumalal!

Me tunneme, et oleme tunginud teiste inimeste pühamusse. Vaevalt oleksime siia tulnudki, kui kirik ise ei ütleks viimastel aastatel üha enam, et ühiskond peaks edasi liikuma. Me arvasime, et sellest räägitakse ka jutlustel. Poliitikast, valimistest, seadustest. Kuid seda tehakse harva ja keeruliselt – ühes Tartu koguduses selgitatakse pikalt piiblis kasutatud heebrea keele nüansse ja jõutakse järeldusele, et kristluses on kõik armastuse vormid (ja kõik rahvused) võrdsed. “Minge ja armastage kõiki,” öeldakse meile sealt. Midagi ilusamat on raske välja mõelda. 

Me lahkume kirikutest, kuhu tulime võõrastena ja kuhu me enam kunagi ei naase, kuid ikka ja jälle suruvad õpetajad lahkudes ka meie kätt ja ütlevad: “Jumal õnnistagu teid! Et inglid saadaksid teid tuleval nädalal! Kaunist pühapäeva jätku!” 

Koguduse kasvu veavad õpetaja sotsiaalsed oskused
 
Viimasel ligi kahel kümnendil on kasvanud üksnes 15 EELK kogudust, samal ajal on kokku kuivanud 150 kogudust.

Enamik Eesti luterliku kiriku kogudusi vähenevad ja paisuvaid on ainult käputäis. Kui jätta välja suurte linnade kogudused, istume peaaegu alati kõigest mõne üksiku inimesega vaikses kirikus. Ühes Hiiumaa kirikus on teenistusel kümme inimest ja see on kandi suurust arvestades märkimisväärne arv, kuid siis selgub, et teenistus toimub siin vaid kord kuus – nõudluse puudumise tõttu. 

Kiriku juhtkond on probleemi teravusest teadlik: praeguseks on luteri kirik kahanenud väiksemaks kui õigeusu kirik, kuid langus jätkub. Kahaneb kõik, mis kahaneda saab: koguduste liikmete, annetajaliikmete, laulatuste, matuste ja muudes kiriklikes rituaalides osalejate arv. On kirikuid, kus aasta jooksul ei laulatata ühtegi paari ja õpetaja käib pühapäeviti täiesti tühjas kirikus.

Siiani pole Eestis kogudustest poliitilistel põhjustel rohkearvuliselt lahkutud ning inimeste passiivsuse põhjustena tuuakse esile usuliste tunnete jahtumist ratsionaalses maailmas, maapiirkondade tühjaksjooksmist ja muid kirikuväliseid põhjuseid. Teisalt võib siiski märgata seost koguduste poliitiliste seisukohtade ja koguduste kasvamise vahel.

Allikate sõnul on näiteks tuntud liberaalse õpetaja Annika Laatsi päästnud kirikuvalitsuse rangematest karistustest ennekõike tema silmapaistev töö kogudusega. Kuigi ta töötab ühes Eesti kõige väiksemas kihelkonnas, oli tema koguduses ristimisi ja leeriõnnistamisi eelmisel aastal rohkem kui üheski teises EELK maakoguduses ning enamikes linnakogudustes, kui mitte arvestada suuri Tallinna ja Tartu kogudusi. Samuti kasvab Tartu Jaani kogudus, mille teenistusel kuuleme õpetaja suust lauseid, nagu “Kõik armastused on võrdsed” ja “Kristluses on ainult üks käsk: minna ja armastada”. 

Selle artiklisarja ettevalmistamise käigus kohtusime poliitikute ja kõrgete riigiametnikega, kes ütlesid meile üllatavalt sageli, et on mõne koguduse liikmed, kuid ei ole nõus kiriku juhtkonna konservatiivsete seisukohtadega. Vähemalt üks neist on olnud väga lähedal kirikust lahkumisele.

Teisalt kogesime silmatorkavalt innustavat atmosfääri Sakus, kus õpetaja Magne Mølster nimetab homoseksualismi patuks. Ent selles koguduses toimuvad kiriku kirbukad, noortegrupid, muusikaõhtud ja hoogtööpäevad. “Kui noored ei tule kirikusse, siis peab kirik minema sinna, kus on noored. Ja õpetaja üksi ei tee midagi ära – oma kogudus on sinu tiim,” rõhutab ta. Väga elav oli ka Kambja teenistus, sealne õpetaja on kogu EELK kantsler Andrus Mõttus, kes nimetab end samuti otsesõnu konservatiiviks.

Ago Lilleorg kirjutab Tartu ülikooli usuteaduskonnas doktoritööd kasvavatest kogudustest ning tema sõnul sõltubki koguduste kasv hoopis ennekõike koguduste liikmete vahelistest suhetest ja nende suhete sisukusest. “Koguduse õhkkond on kindlasti olulisem mõjutaja kui vaimuliku jutlused,” märgib ta. 

See aga tähendab õpetaja loodud atmosfääri, tööd noortega ja tööd kogukonnaga, aktiivsust ning suhtlemisoskust. Lilleoru sõnul ongi kriitilise tähtsusega koguduse vaimuliku sotsiaalsed oskused ja hea suhetevõrgustik väljaspool kirikut. “Kui inimene tajub, et teda tahetakse usku pöörata, võib see tuua hoopis vastupidise reaktsiooni ja ta kirikust kaugele eemale tõugata. See tähendab, et õpetajal tuleb oma kogukonda sõna otseses mõttes isetult teenida, ootamata kelleltki otseselt kirikuga liitumist. Iga vaimulik võiks näha oma küla või linna enda teeninduspiirkonnana, sh kõiki inimesi, kes pole kiriku liikmed ega saa selleks võib-olla kunagi,” räägib Lilleorg.

Kiriku vastuoluline suhe koroonaga
 
Koroonat puudutati nii epideemia laineharjal kui ka kevadistel jutlustel hämmastavalt vähe ning neilgi üksikutel juhtudel pigem teaduslikele seisukohtadele vastu rääkides.

Võib-olla tulenes kirikute veidi summutatud meeleolu sellest, et kõiki laule lauldi läbi maskide. Maske jagati ustel ning aeg-ajalt kõndisid pingiridade vahel kirikuteenrid ja käskisid lõua alla vajunud maski uuesti näo ette tõmmata. Oli ka maakirikuid, kus kümnepealisest kirikuliste seltskonnast kandis maski kolm inimest ning ülejäänuid ei manitsenud keegi. Armulauda pidades tõmbasid õpetajad aga alati maski või koguni majesteetliku visiiri näo ette.

Kord kõlas õpetajalt seisukoht, et koroona on lihtsalt üks hüsteeria, mida keegi kusagil kütab ja keerab. Jõulude eel rääkis üks õpetaja, et “kõrgemad jõud on saatnud koletu haiguse inimkonnale manitsuseks”. See on sõnum inimkonnale: tuleb vaadata rohkem enda sisse ja olla vaguralt. Samal ajal palusime teenistusel päris sageli koroonahaigete eest.

Ühes pealinna kirikus teatas õpetaja epideemia laineharjal, et hullem kui koroona läbipõdemine on kirikusse mittetulemine, ja rangemate piirangute alguses teatati paaris kirikus peaaegu kelmikalt, et ära jäävad ainult ametlikud teenistused. 

Selles ei tasu aga näha kiriku agarat protesti koroonareeglite vastu. Õpetajad kohtusid inimestega pühapäeva varahommikul kas või õues, jagades seal seda, mida koroona ajal ehk enim vaja oligi: koosolemist, julgustust ja turgutust. Poliitikute sageli esile toodud kiriku kannatamist koroonareeglite käes ei suutnud me olulisel määral tuvastada.

Kui palju võimendas kirikutes valitsevat tühjust koroona, on raske oletada. Vestlustest kirikuõpetajatega jäi mulje, et mõju polnud eriti suur. Need, kes tulid, tulid ikkagi. Need, kes polnud varem käinud, ei leidnud ka selle suure kriisi ajal kirikusse teed.

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu “Kuidas peapiiskop ehitas kirikust Eesti võimsaima lobivõrgustiku”.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!