Kuidas õigeusust sai Eesti popim religioon? - Levila

Kuidas õigeusust sai Eesti popim religioon?

Sest see kirik tegi kõike vastupidi kui EELK. Tosina aasta eest kaotas luterlus Eestis populaarseima usundi staatuse. Samal ajal kui luteri kirik noori tikutulega taga otsib, ei näi Eesti kahel õigeusu kirikul uute hingede leidmisega probleeme olevat. Miks?

  • Tekst: Georgi Abolõmov, Eero Epner, Oliver Kund & Holger Roonemaa
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Fotod: Erik Tikan
  • Toimetaja: Henrik Ilves
  • Keeletoimetaja: Katrin Ottisaar
  • Tõlge: Helve Laasik
  • Audiolugu luges: Inga Salurand
  • Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 08.2021

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu "Loomulik ja üleloomulik rikastumine luteri kirikus”.

Ljudmila pidi biokeemiaeksamit tegema, aga oli kindel, et kukub läbi. Tal ei olnud piisavalt teadmisi – ega annet. Ähvardas katastroof, sest Ljudmila ei uskunud endasse. Kuid millessegi ta siiski uskus. “Läksin kirikusse,” ütleb ta, “sest mõtlesin, et jumal aitab mind mingil moel.” Kui biokeemia õppejõud teatas, et ta on saanud eksamil viie, ei suutnud Ljudmila seda algul uskuda – kuid uskus siis ometi.

Ljudmila

Ta oli viieaastane, kui vanaisa ta oma kodus Permis ristis. Vanaisa tegi seda salaja, sest olid 1930-ndad ja Nõukogude Liit võitles aktiivselt religiooniga. Ljudmila varjas oma usku aastakümneid. „Sel ajal ma uskusin hoopis Nõukogude võimu,” ütleb ta. Kuid saabus teine aeg ja vanaisalt saadud kasvatus hakkas tasapisi Ljudmilale meenuma. Esimest korda läks ta kirikusse siiski alles 1950-ndatel, kui oli oma mehega Tallinnasse kolinud. 

Läks veel aastakümneid, aga siis suri tema vanem tütar ja seejärel on Ljudmila igatsus jumala järele ainult tugevamaks muutunud. Ta saab mõne aasta pärast 90-aastaseks ja käib kirikus sageli. Ei teegi midagi erilist, vahel lihtsalt seisab keset ikoone ja sära, laule ja palveid. Kirjutab koos lastelastega kirju ja ulatab need vaimulikule, sest on mõtteid, mida saab ainult temaga jagada. “Mul on seal lihtsalt hea olla,” ütleb Ljudmila.

Ljudmila ei ole luterlane, vaid õigeusklik. Juba aastaid on õigeusk Eesti peamine religioon – peaaegu 180 000 inimest peab ennast õigeusklikuks ja erinevalt luteri kirikust ei räägi keegi õigeusu kiriku kahanemisest. Kuigi riigi toetus õigeusklikele on napp, nad ei tee poliitikute seas peaaegu üldse lobitööd, nii mõnedki õigeusklike pühakojad lagunevad ja nende vaimulikud ei pea kõnesid vabariigi aastapäeval ega kirjuta arvamusartikleid portaalidesse, on õigeusu mõjukus märkimisväärne. 

“Moskva patriarhaadi mõju kasvatamiseks on Kreml elavdanud kiriku tegevust oma naaberriikides,” kirjutatakse kaitsepolitsei viimases aastaraamatus. Kapo viitab nii ühele Moskva kiriku siinsele juhile, kes ütles, et teist maailmasõda tuleks käsitleda Putini moel, kui ka kirikuesindajate korraldatud ajalookonverentsile, kus väideti, et Eesti on õigeusu iidne territoorium. Kahanev luteri kirik soovib olla üks Eesti riigi alustalasid, ent kasvav õigeusu kirik on riigi jaoks üks julgeolekuohte.

Kahanev luteri kirik soovib olla üks Eesti riigi alustalasid, ent kasvav õigeusu kirik on riigi jaoks üks julgeolekuohte.

Pätsist Rüütlini

Ent väide iidsest territooriumist polegi ehk väga vale. Õigeusk ei ole oma juuri ajanud Eestisse viimase saja aasta jooksul, vaid juba sajandeid varem. Õigeusku mindi siis, kui selle eest loodeti vastutasuks maad saada, aga sugugi mitte kõik ei pöördunud õigeusku kasusaamise nimel – ja sugugi mitte kõik pöördujad polnud venelased. Paljud teavad, et Konstantin Päts oli õigeusklik, ent õigeusku on ristitud ka näiteks Arnold Rüütel ja veel paljud. “Olen sündinud Kihnu saarel ja tänini ristitakse pea kõik saare lapsed esimesel eluaastal õigeusku,” ütleb riigikogu liige Annely Akkermann (Reformierakond). Tal oli koguni 28 ristivanemat ja tema usk on pidama jäänud. Igal pühapäeval käib ta kirikus, kas Kihnus või Tallinnas. “Enamasti õnnestub laskuda palvesse ning selles müstilises kogemuses tõusevad kusagilt alateadvusest taipamised, kuidas mõnda probleemi lahendada või lihtsalt lahti lasta, rahu leida, tänu tunda,” ütleb Akkermann. “Paremat mõistmist ja nõu ei leia kusagilt.”   

Viimased paarkümmend aastat on olnud eestikeelsele õigeusule soodsad. Kui 1999. aastal valiti kiriku Konstantinoopoli haru juhiks metropoliit Stefanos, kaugel Kongos sündinud Küprose juurtega vaimulik, kes õppis Pariisis kuulsas Sorbonne’i ülikoolis, hakkas ta tegelema ka eestikeelse õigeusuga ja andis sellele Akkermanni sõnul Kreeka ehk Konstantinoopoli traditsioonist lähtuva sisu. 

Paljud teavad, et Konstantin Päts oli õigeusklik, ent õigeusku on ristitud ka näiteks Arnold Rüütel ja veel paljud.

“Tema ja mitme siinse preestri jutlused ja piibli selgitused on tänases kontekstis intellektuaalselt väga huvitavad, toidavad vaimu,” vastab Akkermann küsimusele, miks õigeusk on viimastel aastatel ka eestlaste seas populaarsust kogunud. 

Akkermann räägib siin tegutsenud vaimulikust, kel oli neli magistri- ja kaks doktorikraadi ning kes on nüüd Austraalia peapiiskop. Enne lahkumist jõudis ta Eesti jaoks kirjutada raamatu oma eetiliste ja vaimulike mõtisklustega ning see oli nii mõjus, et raamatu keeletoimetaja liitus pärast tööle punkti panemist samuti õigeusklikega. Õigeusu vaimulikud on sageli väga haritud ja nende jutlused tabavad just tänapäeva tuuma. Tänu sellele ei jõuagi õigeusu juurde mitte ainult need, kes kuuluvad sinna ajaloo, perekonna või traditsoonide tõttu, vaid needki, kes on otsinud, kuid pole leidnud. Nüüd on mõnes koguduses eestlasi juba väga palju.

„Muidugi mitte 90%, aga 50% kindlasti,” kinnitab telefonis Vladimir, kes palub end nimetada kirikuvanemaks. Ta töötab Tallinnas Nõmmel Ristija Johannese kirikus. Väikeses mändide vahele peidetud kirikus käib vahel istumas Arvo Pärt ning nii mõnedki Eesti filmirežissöörid, näitlejad, õpetajad. „Õigeusklikke eestlasi on väga palju,” kinnitab Vladimir. 

„Õigeusklikke eestlasi on väga palju,” kinnitab Vladimir. 

Pärast perestroikat oli tagasilöök ja rahvuslikul pinnal tekkis lõhe. Eestlased ei tahtnud enam kirikus käia, eriti kui tegemist oli Moskvale, mitte Konstantinoopolile alluva õigeusu kiriku haruga. Ent praeguseks on kõik muutunud. Ka Ristija Johannese koguduse preester isa Foma on tegelikult eestlane ja tema nimi on hoopis Toomas Hirvoja. 

“Teised eestlased saavad sellest teada ja tulevad temaga rääkima,” ütleb Vladimir. “Tulevad meie kirikusse ja jäävad siia. Nad on väga intelligentsed ja hästi kasvatatud inimesed.” Kõik nad ei pruugi isegi vene keelest kuigi hästi aru saada, kuid see ei takista neil kooris venelastega kõrvuti kaasa laulmast. Siinne vaimsus, atmosfäär ja õpetuslikud seisukohad on nende jaoks olulised.  

Näiteks ettevõtja Alfred, kes sai hiljuti 40-aastaseks. Tal on nii palju tööd, et igal nädalal kirikusse ei jõua, kuid üle nädala püüab siiski käia. Aga kui läheb, võtab kaasa kogu pere – abikaasa ja kolm tütart. See meenutab talle lapsepõlve, kui vanemad viisid tema ja ta vennad-õed kirikusse. Teismelisena uuris ta juba ise maailma religioone, kuid pidama jäi ikkagi õigeusul, sest tunneb end selles iseseisvana. Tunneb end inimesena, see aga tähendab: patusena. 

Alfredi arvates on kõik patused, ka vaimulikud. Seepärast on loomulik, et õigeusu vaimulik võib abielluda ja tal võib olla perekond, sest tsölibaat ehk seksuaalvahekorra keeld, mis kehtib katoliiklikele vaimulikele, on tema sõnul inimloomusele kahjulik. Tuleb elada – aga tuleb ka uskuda.

„Tahan käia kirikus, et saada osa sellest, mida igapäevane maailm mulle anda ei suuda,” sõnab Alfred.

„Tahan käia kirikus, et saada osa sellest, mida igapäevane maailm mulle anda ei suuda,” sõnab Alfred. “Ma ei arva, et kirik võib anda inimesele midagi inimlikku. Kirik ei tee su toitu maitsvamaks, aset pehmemaks ega elu rikkamaks. Usun, et on mingi kõrgem jõud, kuid isegi teadlased räägivad, et seda pole võimalik tõestada. On selge, et seda, kes lõi maailma, ei saa tõestada mingite selle maailma meetodite või vahenditega. See koosneb teistest mõõdetest. Seetõttu ei saa seda kokku lugeda ega mõõta.”

Hoiavad järelkasvu

Ent õigeusklike arvu siiski mõõdetakse. Kui riik uuris viimasel kahel rahvaloendusel usundite tunnistamist, tuli ilmsiks maalihe, mis argielus vaevu välja paistab.

Nimelt vähenes 2000. ja 2011. aasta vahel drastiliselt kindlat usku tunnistavate eestlaste arv: 181 000-lt 146 000-le. Suurima kaotuse võttis seejuures vastu just luteri kirik, mis jäi ilma 40 000 eesti järgijast. „Põhjus on tõenäoliselt selles, et vanad (eestlastest luterlased – toim) kadusid ja noori ei tulnud peale,” ütleb siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee. 

Samal ajal värbas õigeusk agressiivselt. Venelastest õigeusklike arv suurenes 30 000 ja eestlastest õigeusklike arv 2000 võrra, mis lennutas usundi hoobilt Eesti populaarseimaks. „Kasvu võib seostada Venemaa intensiivse poliitilise propagandaga (sh kirikute ehitamine), mis seostab vene rahvuslikkust ja ühtekuuluvust õigeusuga,” analüüsis toona rahvastikuteadlane Ene-Margit Tiit.

Hääbumine on luteri kirikut tabanud mujalgi, näiteks endisel Ida-Saksamaal, mis on pannud küsima, kas järgijate kaotus on midagi luterlusele eriomast.

„Eestlane on individualistlik ja luterlus seda individualismi kuidagi ei tauni. Õigeusus ei jääda ootama, kunas lapsed kiriku ise avastavad, vaid suunatakse varem,” pakub Ringvee. Kuid see on kõigest pool võrrandist. 

Teine osa on õigeusu kollektiivne iseloom, kus kuuluvus on sageli sisust tähtsam. Läinud kümnendil kaitsti sisekaitseakadeemias magistritöö kolme Tallinna vene kooli õpilaste usukuuluvusest. Umbes 60% neist nimetas end õigeusklikuks. Aga kui küsiti, kas nad on koguduse liikmed või käivad kirikus, vastasid nad valdavalt eitavalt. 

Sama näitab iga viie aasta tagant valmiv Eesti usuelu uuring. ”Kirikus käimine ei ole aktiivsem – see on nii õigeusus kui ka luterluses üsna ühesugune. Aga kui küsimus on „Kes sa oled?”, siis tuleb suur vahe sisse,” selgitab Ringvee. „Kui räägime teistest rahvustest, siis seal tõenäoliselt mängib rolli rahvuslik moment: oluline on öelda, et meie oleme „need”.”

Luterluse vaatepunktist on mõtlemapanev, et erinevalt neist suudavad noorte pealekasvu hoida nii siinne Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik kui ka pisike 27 000 liikmega Eesti apostlik-õigeusu kirik, mille peamised tugipunktid on vaid Setu- ja Saaremaal.

Luterluse vaatepunktist on mõtlemapanev, et erinevalt neist suudavad noorte pealekasvu hoida nii siinne Moskva patriarhaadi Eesti õigeusu kirik kui ka pisike 27 000 liikmega Eesti apostlik-õigeusu kirik, mille peamised tugipunktid on vaid Setu- ja Saaremaal.

Riik rahaga ei soosi

Neist arvudest hoolimata on õigeusu kirikule osutatud riiklik tugi märkimisväärselt napp – eriti võrreldes luteri kirikuga. Mõned ei näe selles mitte organisatsiooni nõrkust, vaid religioonist tulenevat eripära. “Õigeusklikele pole püha hoone, vaid see pind, millel kirik asub,” ütleb muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie. See tähendab, et kirikuhoone lagunemine ei ole nende jaoks säärase kõrbelõhnaga nagu luterlastele ja seetõttu pole neile ka rahasaamise lobitöö nii oluline. Ent võib-olla puudub neil ka tahe. Või sidemed. Või autoriteet. Või lihtsalt ei peeta õigeusku Eesti riigis omaks ja neid, kes õigeusklikele teeneid osutavad, vaadatakse kui mitte julgeolekuohuna, siis vähemalt moraalselt põrununa.

Kas sulle meeldib Levila?
Nüüd saad meid toetada ka telefoni teel!

5 eurot9001006
20 eurot9001007

Levila logo

Maria Jufereva-Skuratovski (Keskerakond) käib Lasnamäe veerel asuvas kirikus vähemalt korra kuus. Kiriku ees avaneb hunnitu vaade merele, aga hoone taha jääb kilomeetrite kaupa kõrgeid ilmetuid paneelelamuid, kus elavad peamiselt venelased. Endise linnaosa vanema Jufereva poeg on siin kirikus ristitud ja kui ta veidi vanemaks saab, hakkab siin pühapäevakoolis käima.

Lasnamäe kiriku laskis ehitada Edgar Savisaar ja paljud nägid selles ennekuulmatut populismi, kui mitte riigi reetmist. “Olen veendunud, et Lasnamäe inimeste vajadus ja soov õigeusu kiriku järele oli tohutu,” ütleb Jufereva. “Suur osa Lasnamäe elanikke on vene keelt kõnelevad inimesed, kelle jaoks on õigeusk nende kultuurilise koodi ja identiteedi lahutamatu osa." 

Just selles peitub tema arvates ka õigeusu vankumatu roll Eesti ühiskonnas. Õigeusklike perede traditsioonid on luterlusega võrreldes palju konservatiivsemad ning kui lapsed kasvatatakse õigeusklikus keskkonnas, siis tekivad neil vanemate ja vanavanemate eeskujul samad väärtused ja traditsioonid. Õigeusus pole sedavõrd palju vabadust kui luterluses. Ent teiselt poolt see haagib, ja võib-olla veidi üllataval moel ka noori, kelle seas on õigeusk juba märksa populaarsem kui luterlus.

Kirik ei ole partei, ütleb metropoliit, vaid “inimeste jumalik organism”. 

“Religioonis peab olema midagi püsivat, näiteks vaimsete väärtuste järjepidevus,” ütleb Tallinna ja kogu Eesti metropoliit Jevgeni. Kasahstanis sündinud, kuid viimased kolm aastat siinse õigeusu kiriku Moskva haru juhtinud vaimulik on veendunud, et õigeusk pole ainult traditsioon, vaid ka vaimsed otsingud, igapäevane töö endaga ja pidev vastuseis kiusatustele. Ka õigeusu kirikus toimuvad pühapäevakoolid lastele ja koolituskursused täiskasvanutele, õpitakse tundma pühakirja ja kellahelinaid. Noored käivad väitlusklubis, ühiselt vaadatakse filme, kohtutakse huvitavate inimestega, sõidetakse mõnda kloostrisse, tegeletakse käsitööga, tehakse jalgsimatku ja rattasõite või minnakse külla mõnele eakale koguduse liikmele ja viiakse ta oma autoga teenistusele. Õigeusu kirik elab ja pulbitseb, rahvas käib teenistustel ja teiste seas palvetavad silmatorkavalt paljud noored.

Küsimusele, kuidas õigeusu kirik suhtub poliitikasse, vastab metropoliit Jevgeni, et õigeusu kirikul on “poliitikas mitteosalemise positsioon”. “Kirik võib ja peab oma sõna kuulutama, kui küsimus puudutab ühiskonna moraalset olukorda,” täiendab ta. Aga ühtegi poliitilist platvormi kirik otseselt toetada ei tohi. Kõige enam võib kirik anda hinnangu mõne partei tegevusele moraali vallas, kuid see on ka kõik. Vaimulik ei tohi olla erakonna liige ja kui tema juurde tuleb pihile mõni parteilane, siis poliitilisi küsimusi ei arutata. Kirik ei ole partei, ütleb metropoliit, vaid “inimeste jumalik organism”. 

Säärane seisukoht tundub radikaalselt erinevat EELK peapiiskopi Urmas Viilma sõnadest. Tema arvates peab kirik osalema riigi tasandil kõigis aruteludes ja seetõttu poliitikutega pidevalt suhtlema. Oma sõnade kinnituseks lasi Viilma enne parlamendivalimisi välja isegi ristiinimese valimiskompassi. Õigeusu kirikus näib säärane politiseerumine võimatu. Nende kogudused kasvavad tänu sellele, et tegeletakse jumalariigiga, mitte riigiga.

Tatjana

Kuid kaitsepolitsei suhtub metropoliit Jevgeni ja õigeusu kiriku Moskva haru rolli hoopis teisiti. Mõned aastad tagasi juhtisid nad tähelepanu, et Jevgeni käis okupeeritud Krimmis juba 2014. aasta kevadel, ja tema vastuseis Ukraina kiriku Moskva eestkoste alt lahkumisele ei tulnud luurajatele üllatusena. “Ukrainas saadud õppetundidest ja tulevase kirikujuhi isikust olenemata jääb vene õigeusu kirik ka tulevikus sõltuvusse Vene võimudest ja eriteenistustest ning õigeusu kiriku ärakasutamine Venemaa ametlikus propagandas ei vähene,” kirjutavad vastuluurajad oma ülevaates. Nad on kindlad: “Venemaa agressiooni korral ei ilmuta vene õigeusu kirik ega selle filiaalide juhid teistes riikides solidaarsust agressiooni ohvriga, vaid hoiavad Kremli poole.”

Tatjana ei tea sellest kõigest midagi. Ta on 35-aastane, töötab ilusalongis ja hakkas kirikus käima umbes viis aastat tagasi. Ta oli segaduses, otsis väljapääsu. Tema tervis oli halb, aga ta tundis end üldse halvasti, inimesena. “Ma ei teadnud, kuhu pöörduda, et mul kergem hakkaks,” ütleb Tatjana. 

Muutus sündis, kui ta sõitis Pühtitsa kloostrisse ja pihtis vaimulikule. Too saatis ta Narva-Jõesuu kirikusse. Seal elas ta sama elu kui need, kes olid seal pidevalt. Koristas, korjas küünlaid, küpsetas. “Seal sain lõpuks rahu,” ütleb Tatjana. Ta jõudis arusaamisele, mille jaoks siin oleme, kuhu liigume. Taandus ka tema haigus. Arstid laiutasid käsi ega saanud aru, kuidas kohutav diagnoos iseenesest kustus. Tatjana tundis, et tema sees toimus sisemine tõus, tagasi tuli nii jõud, mõistmine kui ka tervis. Nüüdseks on ta kloostris käinud 12 korda. Ja käib kindlasti veel. Et paluda. Ja tänada.

Kuidas õigeusk Eestisse jõudis

Esimesed märked õigeusust Eestis ilmusid X sajandil, kuid tõelise populaarsuse ja jõu saavutas see XVIII sajandi alguses põhjasõja ajal. 

Pärast Peeter I võitu rootslaste üle sai Eestist Vene impeeriumi ala. Pisut hiljem, XIX sajandi keskel muutus eestlaste seas populaarseks vahetada oma usk õigeusu vastu. Sedakaudu lootis talurahvas maad saada. Õigeusklike arvu kasv eestlaste seas tõi 1850. aastal kaasa Riia õigeusu piiskopkonna avamise. 1891. aastal rajati Kuremäe külas Pühtitsa naisteklooster, 1895. aastal ehitati Tallinnas viie aasta jooksul Aleksander Nevski katedraal.

Pärast 1918. aastal Eesti vabariigi väljakuulutamist ei kadunud vene inimesed kuhugi ning koos nendega jäid siia nende kultuur ja traditsioonid, muidugi ka usk. Varsti pärast Eesti iseseisvuse väljakuulutamist sai 1920. aastal autonoomia Eesti õigeusu kirik.

Õigeusk edestab praegu luterlust ja katoliiklust ning on Eesti domineeriv usk. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel pidas end õigeusklikuks 176 773 inimest.

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu "Loomulik ja üleloomulik rikastumine luteri kirikus”.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!