Loomulik ja üleloomulik rikastumine luteri kirikus - Levila

Loomulik ja üleloomulik rikastumine luteri kirikus

...kuid ainult valitutele. Luteri kirikus on rahaga lood sellised nagu igal pool mujalgi: käsi-peseb-kätt-põhimõtted, hämarad skeemid ja kantimised, tülid, solvumised ning nukker ebavõrdsus.

Tekst: Martin Laine, Mari Mets & Riin Aljas
Illustratsioon: Joonas Sildre
Infograafikad: Toom Tragel, Liisi Viskus & Imbi Võrel
Toimetaja: Henrik Ilves
Keeletoimetaja: Kerttu Noode
Audiolugu luges: Sergo Vares
Helikujundus ja originaalmuusika: Janek Murd
Avaldatud: 08.2021

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu "Kuidas õigeusust sai Eesti popim religioon?".

Kiriku ümber tiirlevad miljonärid, poliitikud ja ärimehed. Miljonitoetused ja suurejoonelised äriarendused võivad jätta mulje, et kirikus elatakse laia elu. Umbes nagu Ameerikas, kus usutegelased lendavad eralennukitega ringi. 

Kuid Eesti evangeelne luterlik kirik (EELK) on pigem nagu Katar või Saudi Araabia. Summa summarum on raha palju, kuid lähemalt vaadates valitseb ebavõrdsus ja seesama jõukus pureb kiriku vaesemat poolt kannast.

Kirik hääbub. Annetajaid jääb vähemaks. EELK suudab ise aina vähem raha toota ja Eesti luterluse ellujäämine sõltub üha rohkem maksumaksjast. Kuid maksumaksja rahaga tegutsemine ei tee kirikust veel avalikku asutust, kes peab kõige kohta aru andma ja eetilisest eetilisemalt tegutsema.

Kulisside taga avaneb hoopis halastamatu äri, kus leidub nii pankrotimenetluses varade kantimist, “omi mehi” hangetel kui ka kiriku ja isiklike huvide süstemaatilist sassiminekut.

Kui rikas on kirik?

Eestis ei teagi keegi täpselt, kui palju on luteri kirikule maksumaksja raha antud. 

Eestis ei teagi keegi täpselt, kui palju on luteri kirikule maksumaksja raha antud.

Rahandusministeerium jääb vastuse võlgu. Ükshaaval eri ameteid ja ministeeriumeid küsitledes selgub, et riigikassast ja eurotoetustest on EELK-le 2017. aastast praeguseni laekunud 7,5 miljonit eurot. Eesti Päevalehe ja Levila analüüs näitab, et summad on aasta-aastalt suurenenud. Kriisiaastal 2020 oli valitsus luteri kiriku vastu üle aastate heldeim.

Ent laekunud infos ei kajastu riigilt Niguliste kiriku eest EELK-le antud 6,8 miljonit eurot ega riigile kuuluva Narva Aleksandri kiriku avariiremondiks eraldatud 844 000 eurot. 

Seega selgub ridu kokku liites, et maksumaksjad on luteri kirikusse 2017. aastast praeguseni panustanud umbes 15 miljonit eurot, kui mitte arvestada veel 7,2 miljonit eurot, mis on läinud EELK-ga seotud koolidele. 

Nii et tavalised maksumaksjad on sada korda olulisemad kirikule annetajad kui näiteks Eesti rikkamad mehed Urmas Sõõrumaa, Parvel Pruunsild, Indrek Luukas, Armin Karu ja Joakim Helenius. Nemad on koos teiste kuulsate ärihaide ja väikeannetajatega kamba peale kokku andnud kolme aastaga EELK toetusfondi 297 000 eurot ning saanud sellega osa aupaistest ja tänust fondi veebilehel.

Kui rikas on kirik? Kiriku enda aruandluse järgi on EELK vara väärt kokku umbes 18,7 miljonit eurot. Poolega sellest majandab aktiivselt kiriku kinnisvarafirma Kiriku Varahaldus OÜ, mis toodab kirikuvalitsusele igal aastal sadu tuhandeid eurosid kasumit.

Et hakkama saada, peabki kirik hingekosutuse pakkumise kõrvalt ka äri ajama. “See etteheide vahel kõlab, et kirik tegeleb äriga. No vabandust, me ei tegele äriga, vaid me teeme seda, mida igaüks teeks,” ütleb EELK peapiiskop Urmas Viilma.

“Kui kirikule kuulub kinnistu, mis oli vanasti näiteks misjonihaigla ja kuhu nüüd on võimalik ehitada 30-korruseline büroohoone, siis on ju päris selge, et iga omanik, isegi kirik, mõtleb majanduslikult. See on väga piibellik,” selgitab kunagi Kiriku Varahaldust juhtinud Viilma. 

Kuid Kiriku Varahalduse tulu koguduste vahel laiali jaotades ei jääks kirikule suurt midagi alles. Seega ei ole sellest edukast ärist kõigile ühtviisi kasu.

“Kiriku Varahalduse tulust umbes 300 000 eurot liigub EELK eelarvesse. Kui jagada see 170 koguduse peale, siis saaksime toetada kogudusi aastas paari tuhande euroga,” tõdeb Viilma.

Jõgeva kiriku kurikuulus miljon maandub EELK omamehe ehitusfirmas

Mullu sügisel võis lugeda ohtralt uudiseid miljonist eurost, mille kirikulembusega silma paistnud Isamaa-Keskerakonna-EKRE valitsus andis kriisiajal riigieelarvest Eesti EELK Jõgeva kogudusele kiriku ehitamiseks. 

Jõgeva kiriku torn on juba pühitsetud. Foto: Anni Õnneleid/EPL

Jõgeva oli seni läbi ajanud kirikuta, kuid nüüd pidi 5000 elanikuga maakonnakeskus selle lahkete poliitikute abiga saama. Isamaalased olid juba 2018. ja 2019. aastal andnud erakonnakaaslase Mare Rosina juhitud Jõgeva kogudusele kiriku püstitamiseks riigieelarvest 440 000 eurot nn katuseraha.

Palju vähem sai tähelepanu see, kuhu riigi kokku ligi 1,5 miljoni eurone kingitus edasi jõudis.

Ehitajate seas oli huvi Jõgevale pühakoda püstitada üsna leige. Kahel avalikul ehitushankel osales ainult kaks firmat: AS Eviko ja OÜ Scandec Ehitus. 

See oli tõeline Taaveti ja Koljati heitlus. Eviko on käibe poolest Scandec Ehitusest üle kümne korra suurem ning Scandec ja selle tütarfirmad on juba üle aasta aina kasvavates maksuvõlgades, mis ettevõtte omaniku Aivo Raua sõnul tekkisid koroona tõttu. 

Kuid Taavetil oli Koljati ees nii mõnigi eelis. Aivo Raud on EELK omamees, Ida-Viru ettevõtja ja Jõhvi Mihkli koguduse juhatuse liige. Jõgeva kogudus korraldas kirikuehituse hanke ehitusprojekti järgi, mille oli koostanud samuti Rauale kuuluv projekteerimisfirma OÜ Zoroaster. 

Seega oli Scandecil hankel osalemiseks üksikasjalikke eelteadmisi. Ent Raua väitel see talle ehitushankel siiski eelist ei andnud. Ta rõhutab, et hanke aluseks olev dokumentatsioon oli kõigile huvitatutele kättesaadav.

Raua firma Scandec on EELK hangete ja väiksemate pakkumisvoorude sarivõitja.

Raua firma Scandec on EELK hangete ja väiksemate pakkumisvoorude sarivõitja, kellelt on tellitud töid mitmekümne kiriku jaoks. Firmaomanik selgitab, et kirikud, mõisad, linnused ja tuletornid vastavad tema firma tegevusalale.

Seetõttu võidutseski Taavet Koljati ees. Jõgeva hankel konkureerinud Eviko pakkus, et võib pühakoja püstitada 1,19 miljoni euro eest, aga Scandec lubas tänavu kevadel teha sama töö 100 000 eurot odavamalt. Juba varem oli Scandec Evikoga sarved ristanud Jõgeva kiriku esialgsete tööde hankel ja saanud ka selle 220 000-eurose lepingu.

Scandecile on see võimas võit, sest Jõgeva kiriku 1,3 miljonit eurot väärt lepingud annavad ehitajale üle poole firma tavapärasest aastakäibest.

Raua firma võidetud hangetel on korduvalt edu toonud tänavu Jõgeval nähtud süsteem: projekti teeb Zoroaster ja ehitab Scandec. Nõnda käis see tunamullu Ida-Virumaal Pühajõe kirikuga ja 2013. aastal Raua enda juhitud koguduseski. Zoroaster tegi Jõhvi kiriku ehitustööde projekti, ehitas taas Scandec. 

Raud kinnitab, et nii nagu mujalgi võitsid tema firmad ka kodukirikus kõik tööd hanke kaudu. “Mina ei olnud otsuste tegemise juures. Ei öelnud, et valige Aivo, sest tema on hea, vaadates ise samal ajal peeglisse. Kristlase ja kuuleka kodanikuna täidan kõiki reegleid,” räägib Raud. “Ei ole nii, et EELK saadab hankekutseid vaid kristlastest ettevõtjatele. Saadetakse ikka neile, kes oskavad seda tööd teha.” 

Pisemate konkursside raames saadetakse kutse ainult piiratud hulgale ettevõtjatele.

Ent kõik EELK tööde hanked pole avalikud ja pisemate konkursside raames saadetakse kutse ainult piiratud hulgale ettevõtjatele. Raud ütleb, et see on normaalne ja aus. “Keegi ei vaata, et kui risti kaelas ei ripu, siis hankel pakkuda ei saa. See oleks absurdne,” lausub ta. Raud teenis EELK-lt 2014. aastal autasu, mida antakse inimestele, kes on osutanud luteri kirikule märkimisväärseid teeneid.

Ent ka Jõgeval Scandeciga konkureerinud Eviko taust pole laitmatu. AS-i Eviko müügitulust toob ligi poole tütarfirma Eviko Ehitus, mis sündis, kui Eviko omanikud ostsid poole ettevõttest Sand Ehitus. Tolle on ajaleht Äripäev ristinud kurikuulsate ehitusfirmade Facio ja Riito järglaseks ning Eviko Ehitust juhib praegugi Facio OÜ omanik ja Riito eksjuht Erik Liiv. Eviko Ehituse maksuvõlg on sama suur kui Scandecil ja viimase kahe aasta jooksul on võlgade sissenõudmiseks esitatud firma vastu 13 kohtuhagi.  

Nii et Jõgeva kiriku ehitushanke niigi napid valikud ei olnud eos ideaalsed.

Usumeeste korraldatud (moraalne) pankrot

Koos Aivo Rauaga kuulub Jõhvi Mihkli koguduse juhatusse kirikuõpetaja Peeter Kaldur (Isamaa). Ta on endine Viru praost, kes osales 2014. aastal ühes usumeeste kohta pikantses skandaalis. 

Emotsioonid Aleksandri koguduses läksid nii suureks, et õpetaja Villu Jürjo lõi teist vaimulikku rusikaga näkku. Foto: Priit Simson/EPL

Narva Aleksandri suurkirikus lõõmasid siis tulised emotsioonid ja koguduse juhatuse koosolekul plahvatas toonane õpetaja Villu Jürjo nõnda ägedalt, et lõi Kaldurile rusikaga näkku. Aastakümneid kirikuõpetajana töötanud Jürjo avaldas hiljem Õhtulehes kahetsust, et ta Kaldurit kõvemini ei peksnud. Nii suur oli tema viha. Kuid miks?

2018. aastal tabas pisike skandaal Vabaerakonda, kes oli enda ridadesse võtnud endise SA Narva Aleksandri Kirik nõukogu liikme ja projektijuhi Heikki Lättemaa. Ju ei osanud erakonna sekretär jumalasulast parteisse kutsudes midagi halba kahtlustada. Aga Lättemaad oli mõne aasta eest kriminaalkorras karistatud. Ta pani jumalakojas püsti arvevabriku ja kandis 36 000 eurot Aleksandri koguduse kontolt enda pangakontole, kinnitades makseid võltsitud arvetega.  

Kuid kiriku rahakotis oli tekkinud kaos juba enne Lättemaa rüüsteretke. Ehitusfirma Eviko ei saanud toona Aleksandri kirikus küll päris peksa, kuid vastu pükse kindlasti. 

Firma võitis ainsa osalejana riigihanke ja hakkas kirikut renoveerima. Lepiti kokku, et tööd tehakse ära ja raha makstakse siis, kui EAS kirikule toetussumma välja maksab. Aga EAS-ilt toetuse saamiseks ei tohtinud kirik ehitusfirmale juba tehtud tööde eest “ametlikult” võlgu olla. Segaste kokkulepete käigus vormistas Eviko 5,5 miljoni kroonise laenu hoopis koguduse projektijuhi Lättemaa, mitte kiriku nimele. 

Toimus räige valearvestus. EAS kiriku renoveerimist ei toetanudki.

Lättemaa kandis raha kirikusse, kirik ei jäänud ametlikult kellelegi võlgu ja Eviko tegigi tööd ära. Kuid toimus räige valearvestus. EAS kiriku renoveerimist ei toetanudki. 

Kui kätte jõudis laenu tasumise tund, hakkas kogudus sikku tegema ja väitis, et Evikolt ei saanud laenu mitte kirik, vaid selleks ajaks omastamise süüdistuse välja teeninud ja persona non grata’ks muutunud Lättemaa. Ehitaja küsigu raha tema käest. See kõik toimus Aleksandri kiriku sihtasutuse nõukogus istunud EELK kirikuvalitsuse tähtsate ninade valvsa pilgu all. 

Evikol tuli kirikus tehtud ehitustööde eest iseendale maksmiseks välja laenatud raha kohtus tagasi nõuda. Kohus andiski Evikole õiguse: Lättemaale antud raha oli siiski tõepoolest kirikule antud raha. See aga tähendas automaatselt koguduse pankrotti, sest kirikul polnud ju tehtud tööde eest maksmiseks endiselt raha.

Narva Aleksandri kiriku päästmisega tegeleb maksumaksja seniajani. Foto: Tiit Blaat/EPL

Siis algasid toonase SA Narva Aleksandri Kirik nõukogu esimehe Mati Maanase skeemid. Maanas istus toona kahel toolil: peale koguduse nõukogu esimehe koha ka EELK varasid haldava Kiriku Varahalduse juhi kohal. 

Kui kohtuniku haamer langes Eviko kasuks, tõstis Maanas Narvas Vestervalli tänaval Aleksandri kirikule kuulunud krundi Kiriku Varahalduse arvele. Selle käigu eesmärk oli riukalik: kui ähvardava pankroti käigus hakatakse vara jagama, ei saa Eviko sellele maatükile käppa peale panna. 

Ühtlasi palus kogudus pankrotihalduril arvete maksmiseks pangakonto arestimata jätta. Seetõttu kadus koguduse pangaarvelt pankrotimenetluse eel järsku 13 000 eurot. Keegi kiriku juhatuses ei teadnud, kuhu.

Seda, et koguduse rahaasju aeti, nagu “jumal juhatab”, näitab seegi, et Aleksandri kirikut haldas kaks ärikeha: sihtasutus ja koguduse MTÜ (see on suurte kirikute puhul tihti tavapärane), mille rahakotid aeti pidevalt segamini. 

Maanase vangerdused polnud lõppenud. Koguduse pankroti käigus jalutas sihtasutuse nõukogu esimees Maanas koosolekule, näpus 1,7 miljoni eurone nõue koguduse vastu.

Eviko kahtlustas, et Maanas on selle nõude välja mõelnud ja tahab kogudust ehitusfirma nina eest tühjaks kantida. Sellise nõude rahuldamine võimaldanuks jätta kiriku EELK võimu alla ja ehitusfirma rahata. Eviko esitas selle peale Maanase kohta isegi kuriteoteate.

Maanase taskust tõmmatud nõue osutuski täielikuks jamaks. Mitte keegi, isegi sihtasutuse teised esindajad ei teadnud, kust selline miljoninõue pärineb. Maanas kommenteerib 2015. aastal toimunut krüptiliselt. 

“Narva Aleksandri kirikus olid läbi põimunud parteide poliitika ja üksikisikute huvid. Fiktiivsete nõuete kohta soovitan küsida ütlejalt (Evikolt – toim),” vastab ta. Nüüd ei taha seda vana afääri enam keegi meenutada. Eviko ega ka teiste Aleksandri koguduse võlausaldajate esindajad ei soovi sel teemal sõna võtta.

Et skandaal suuremaks ei paisuks, otsustas SA Narva Aleksandri Kirik Maanase nõude tühistada ja ta nõukogust välja heita.

Et skandaal suuremaks ei paisuks, otsustas SA Narva Aleksandri Kirik Maanase nõude tühistada ja ta nõukogust välja heita. Võlausaldajad nimetasid sellega probleemi lahendatuks. Kuna nõue võeti tagasi, ei olnud ka kriminaalmenetluseks alust.

Seejuures oli Kiriku Varahaldus Maanase isikus esitanud Aleksandri kirikule ka 118 000-eurose nõude “õigusabikulude eest”. Seegi käik tekitas järjekordse kohtuvaidluse (selliseid oli saaga vältel kümmekond). Vaidluse tulemusel loobus Kiriku Varahaldus sellest nõudest ja andis ka varem endale kanditud Vestervalli 20 kinnistu pankrotistunud Aleksandri kirikule tagasi. Seega polegi võlausaldajatel enam tagantjärele eriti midagi kurta.

Kuigi Maanas sai oma malekäikudega koguduse nõukogu esimehe ametist priiks, jäi ta veel aastateks Kiriku Varahalduses kiriku rahaasju korraldama.

2016. aastal ostsid pankrotipesast Narva kirikuhoone kahasse välja Reformierakonna juhitud valitsus ja EELK. Maksumaksjale läks selle skeemipesa päästmine maksma 187 500 eurot.

Muinsuskaitseameti peadirektor Siim Raie ütleb Narva Aleksandri kiriku saaga kohta: “Kui tahta anda lühikest hinnangut, siis ei olnud see mitte koguduse maksejõuetus, vaid kogu organisatsiooni moraalne pankrot.”

Eviko tehtud tööd olid kõigest osa vajaminevast remondist. Pärast saagat kulub kiriku renoveerimiseks veel miljoneid eurosid. 

Nüüd on kirikusaalis suisa eluohtlik olla. 2019. aastal keelas päästeamet varisemisohu tõttu seal ürituste korraldamise ja valitsus eraldas Narva suurkirikule 844 000 eurot avariiremondiks. Tumedad pilved pole kuhugi kadunud.

Noore õpetaja vaist kirikuäri sünni taga

2003. aasta suvel külastasid toonane peapiiskop Jaan Kiivit ja kirikuvalitsus Pärnu-Jaagupis 29-aastase kirikuõpetaja Urmas Viilma juhitud Pärnu-Jakobi kogudust. Viilma näitas kiriku tähtsatele ninadele enda valdusi. Hakkaja jumalasulane oli pannud püsti hosteli ja restorani ning majandas metsa ja põldu.

Lõunapausi ajal astus Viilma juurde toonane kirikuvalitsuse majandusassessor Jaan Tammsalu. Ta teatas, et EELK loob parasjagu kirikuvarasid majandavat firmat ja Viilma-sugune hakkaja mees sobiks suurepäraselt seda juhtima. Viilma keeldus viisakalt, sest soovis kodukandi koguduses missioonitundega edasi teenida.

Kuid kirikuvalitsus jättis Viilma nime meelde.

Vaevu kuu hiljem, augustis 2003 toimus Tallinnas Soome kristlike ärimeeste konverents, kus Viilma kõneles kaasteelistele oma koguduse säravatest äriideedest. Taas avaldas Viilma teda kuulanud kirikujuhtidele muljet. Nüüd lähenes Viilmale metsaärimees ja kiriku suursponsor, Kiriku Varahalduse asutamiseks esimese kahe miljoni kroonise rahasüsti teinud Aivar Berzin. Ta veenis Viilma sealsamas Kiriku Varahalduse juhiks. 

EELK müüs üle 30 miljoni krooniga maha Wismari haigla. Viilma sai enda käsutusse muljet avaldava summa, mida kiriku tarbeks investeerida. Edasine on juba ajalugu. Just ärivaist andis Viilmale vajaliku tõuke karjääriredelil, mille teises otsas ootas peapiiskopi koht – oskus raha teenida on kirikule oluline väärtus. 

Peale Viilma oskab võib-olla veelgi paremini raha teenida Kiriku Varahalduse pikaajaline juht Mati Maanas, kes töötas Viilma ametiajal kirikuvalitsuse kantslerina ja võttis pärast Viilmat Kiriku Varahalduse juhtimise üle. 

Selle perioodi eest on teda tunnustatud EELK elutööpreemiaga, sest just Maanase juhtimisel sai kirik endale arvestatava finantsrusika.

Kiriku Varahaldusest sai tema ametiajal üks Eesti kiiremini kasvavaid kinnisvaraarendajaid. 2013. aasta Äripäeva gasellide ehk väga kiiresti käivet kasvatanud ettevõtete edetabelis teenis see neljanda koha. Viimasel viiel aastal on firma toonud EELK-le sadu tuhandeid eurosid kasumit.

Kui Viilma on olnud ennekõike vaimulik ja alles siis ärimees, siis Maanasega on pigem vastupidi.

Nii et kui Viilma on olnud ennekõike vaimulik ja alles siis ärimees, siis Maanasega on pigem vastupidi.  Tema on ärimees, kes oskas juba hallil nõukogude ajal raha teha. Kunagise ehitaja ja remondimehena rajas Maanas 1987. aastal oma esimese ettevõtte Wunibald, mille põhitegevuseks sai just kirikute remontimine.

Konkurentsi tal nõukogude aja lõpus sisuliselt polnudki. Tänu sellele sai Maanas juba noore ettevõtjana sõna otseses mõttes jala kirikuukse vahele – Wunibaldi kontor asus Toompeal EELK konsistooriumi hoones. 

Kuigi ametlikult läks Maanas luteri kirikusse tööle 2001. aastal, tunnistab ta isegi, et on EELK-ga tihedalt seotud juba 1987. aastast. Seega tellis EELK oma töid juba toona lähimast võimalikust kohast, samast majast Maanase käest. Ka EELK Kiriku platsil asuva kontori remont telliti 1990-ndate algul Wunibaldilt. 

Kiriku kõrval – õigemini selle sees – tegutsenud ärimehe vara hakkas juba toona tasapisi paisuma. Tänu kirikule.

Kiriku Varahaldus või Maanase vara haldus?

Kiriku ja Maanase äriplaanid läksid tema ametiajal veel korduvalt segamini.

Rapla kiriku lähistel paikneb hektarite viisi tühermaad. 2010. aastal otsustas Maanas, et selle tühermaa võiks rahaks teha.  Kuid see maa ei kuulunud kirikule ja krundid tuli enne eraomanikult kätte saada. Maaomanik sai pöördumise, et kirik sooviks pühakoda ümbritsevad maad endale saada. 

Maaomanik arvas siiralt, et räägib läbi kirikutegelastega.

“Vestlused EELK esindajate ja minu vahel olid meeldivad ja jõudsime alati kõiges kompromissile,” selgitab toonane maaomanik, kes kümme aastat tagasi soostus jumalasulastega äri tegema. “Kuidas EELK enda ostetud kinnistutega edasi tegutses, mul info puudub,” teatab ta. Oma nime ei soovi ta avaldada.

Ehkki maaomanik müüs enda teada krundid kirikule, läksid need tegelikult hoopis Maanasele ja tema äripartneritele.

Ehkki maaomanik müüs enda teada krundid kirikule, läksid need tegelikult hoopis Maanasele ja tema äripartneritele ehitusfirmast Fund Ehitus, kes olid koos kokku pannud arendusfirma Fossilium. 

See asus aadressi järgi küll kirikuvalitsuse majas, kuid oli täielikult Maanase ja tema partnerite eraäri, mis polnud EELK-ga seotud. Selle kinnituseks rääkis Maanas ise 2014. aastal Eesti Päevalehes, et Fossilium on puhas eraäri, millel pole EELK ja Kiriku Varahaldusega mingit seost.

Nüüd väidab ta vastupidist. Arendus olla olnud kiriku aitamine. Maanas selgitab, et toona oli tema firmal parasjagu vaba raha, millega ta soovis kiriku tarbeks arendust finantseerida.

Oli, mis oli. Lõpuks Maanase äriplaanist suurt asja ei saanudki. Nimelt polnud 2010. aasta kinnisvaraarenduseks just kõige mõistlikum aeg ja tegevus jäi pikkadeks aastateks seisma. Samal ajal liikusid osalused Fossiliumis siia-sinna (vahepeal ostis Kiriku Varahaldus Maanase osaluse siiski endale), kuni krundid müüdi järgmisele ärimehele arendamiseks edasi ja firma läks kustutamisele.

Muinsuskaitse pidi kirikule meelde tuletama, et vanade haudade peale kinnisvaraarendust teha pole päris sobilik.

2000. aastate keskel rajas Kiriku Varahaldus (toona veel Viilma juhtimisel) Harjumaal ettevõtte Keila Kaubamaja, et Keila Miikaeli koguduse maadele uus kinnisvaraarendus püstitada. Viilma juhitud luteri kinnisvarafirma soovis ehitada ajaloolise Keila surnuaia (praegune Keila keskpark) peale äriruumide ja korteritega kaubanduskeskuse.  Muinsuskaitse pidi kirikule meelde tuletama, et vanade haudade peale kinnisvaraarendust teha pole päris sobilik, ja kuulutas endise surnuaia 2006. aastal hoopis kultuurimälestiseks.

2008. aastal liikus Keila Kaubamaja OÜ erakätesse osaühingule Oldekop, mis kuulub… Mati Maanasele, kes toona oli EELK kantsler ja sai järgmisel aastal Kiriku Varahalduse juhiks.

“Muinsuskaitse tingimused ei võimaldanud plaanitut realiseerida. Kiriku Varahalduse jaoks muutus [Keila Kaubamaja] tarbetuks,” selgitab Maanas, miks selline tehing tehti. 2011. aastal liikus firma järgmistele ärimeestele edasi. Maanas ütleb, et ei saanud neist tehingutest kasu. Praegused Keila Kaubamaja OÜ omanikud hakkasid selle kaudu hoopis mootorratta juppe müüma ja esitasid sel aastal avalduse firma likvideerimiseks. 

Kui Tallinnas Tatari 25 valmis 2010. aastal Kiriku Varahalduse tellimusel uus ja moodne ärihoone, loodi sinna Eesti vabamüürlaste seltsi tellimusel 700 ruutmeetrit kontoriruume, mille vabamüürlased 650 000 euroga ära ostsid. Kiriku Varahalduse toonane juht Maanas osales tehingus nii arendaja kui ka ostjana, sest on ise juba 1995. aastast vabamüürlane. 

OÜ Oldekop kaasomanik on Maanas ühes pereliikmetega olnud juba mitukümmend aastat. Selle käekäiku uurides selgub, et juba 2003. aastal oli Maanase perekond euromiljonärid. Ettevõttel oli siis vara 18 miljoni krooni ehk 1,15 miljoni euro eest.

2000-ndate lõpus rajas Maanas Horvaatiasse oma arendusfirma Maanas d.o.o ja ostis kinnistu. Plaanist ei saanud aga asja ja 2010. aastal müüs ta kinnistu väikese kasumiga maha. Horvaatia on Maanasele endiselt südamelähedane ja ta käib seal siiani suvitamas.

Praegugi on Oldekopil elamuarendusi üle Eesti, kuid ettevõtte varade väärtus on aastatega kahanenud umbes poolele miljonile eurole. Tulu firma viimastel aastatel teeninud ei ole.

Maanas selgitab, et kuna tema tervis on kehv, tõmbab ta tasapisi otsi kokku ja müüb kinnisvara, kuigi paar arendusideed on veel säilinud. Praegu naudib pensionipõlve pidav Maanas Lõuna-Euroopas sooja päikest ega soovi kunagisi kirikuasju eriti arutada. “Tehingute käigus ei ole ma kunagi Kiriku Varahaldusega isiklikku kasu saanud,” rõhutab ta. 

See palju räägitud pilvelõhkuja

Nii nagu EELK kogudused tavatsevad töid tellida Scandec Ehituselt, on Kiriku Varahalduselgi oma lemmikehitaja.

Mati Maanase eestvedamisel sai Kiriku Varahalduse partneriks Fund Ehitus. Nagu mainitud, oli Maanas sama firmaga ka isiklikult arendusplaane teinud.
Aga mida “partnerlus” tähendab?

“Fund on ehitanud meie Tatari tänava ja Jõhvi ärihooned ja meil on ühine projekt Maakris, kus mõned maatükid kuuluvad EELK-le, mõned neile,” selgitab Kiriku Varahalduse praegune juht Jüri Parbo.

Parbo peab silmas Fund Ehitusega kahasse peetavat pilvelõhkujaplaani, mis on avalikkust juba aastaid erutanud. 

2011. aastal läks Maakri kvartalis Kiriku Varahaldusele kuuluva krundi naaber pankrotti ja see avas kirikule suurepärase võimaluse oma ambitsioonikas äriplaan ellu viia. Fund Ehitus tuli appi ja aitas kirikul krundi nelja miljoni euroga pankrotipesast välja osta. Nii sõlmitigi abielu, kus ei arenda pilvelõhkujat kirik üksi, vaid ehitusfirmaga kahasse. 

Kuid projekt pole kuhugi liikunud. “Planeeringul oli hiljuti sünnipäev. Kümme,” tõdeb Parbo pettunult.

Kas hoog on raugenud koos Maanase lahkumisega? ”Ei oska öelda, kas nüüd on mingid suhted paremad või halvemad,” ütleb Kiriku Varahalduse nüüdne juht. “Pigem seisab projekt Tallinna linnavalitsuse koridorides,” nendib ta, et bürokraatlik asjaajamine ei taha  kuidagi lõppeda.

Kaks erinevat maailma luteri kirikus 

Vaid kirikutegelaste crème de la crème saab rahulolevalt peesitada sooja päikese all või vanalinnas renoveeritud korteri hinnalisel diivanil. Pigem tuleb palvetades vaadata taeva poole ja loota, et missioonitunne hinge sees hoiab. Raha seda kindlasti ei tee, sest seda lihtsalt ei ole. 

Kui riik hüvitas Niguliste kiriku eest pika kohtuvaidluse tulemusel EELK-le üle kuue miljoni euro, siis kaks miljonit sellest anti Tallinna toomkirikule. Toomkirik on kahtlemata üks Eesti olulisemaid kirikuid. Samal ajal on pühakojal privilegeeritud asukoht Tallinnas Toompea mäel ja mõjukad koguduse liikmed, kel jagub nii võimu kui ka raha annetamiseks. Seda privileegi pole enamikul EELK maakirikutel, kes võivad selliseid miljonisüste vaid unes näha. Ühtlasi tasub mainida, et koguduse juurde kuuluvat toomkooli juhib peapiiskopi abikaasa.

Õpetajad elavad tihti viletsas seisus pastoraadihoones või leerimajas.

Kui peapiiskop Viilma sai mullu ajakirjas Kroonika näidata Tallinna vanalinnas enda uhket ametikorterit, siis maal on kombeks, et õpetajad elavad tihti viletsas seisus pastoraadihoones või leerimajas. Muidugi, kui seal kannatab elada – kui veab, on vesi ja elekter sees.

Elva kirikuõpetaja Vallo Ehasalu kolis oma perega pastoraati 2012. aastal. Selleks ajaks oli maja olnud juba kaheksa aastat tellingute taga. Endisaegses haiglas on õpetaja ametikorter teisel korrusel – seal, kus kunagi elas aleviarst.

Tellingud on endiselt oma kohal, juba 18. aastat. Ehasalu turnib nende toel üheksameetrise puumaja seintel veel praegugi, kui aega saab. Seinasoojustus, vooder, räästakastid, loetleb ta ise tehtud töid. “Tellingud on kõndinud ümber maja vastavalt sellele, kus olen midagi teinud. Üks võimalus on püüda igalt poolt toetusi paluda, aga me oleme igasuguste programmide jaoks liiga suured. Minu teised kogudused saavad küll näiteks valdadelt abi, aga Elva vallas me ei saa. Siis ongi võimalus teha oma kätega ning metsast ja saekaatri kaudu ehitusmaterjal kokku ajada, nagu olen enamasti teinud,” räägib ta.

Samalaadsed Tallinna ja muu Eesti vahelised vastuolud kehtivad ka kirikuõpetajate isiklikus elus. Kui peapiiskopi staatusega kaasnevad kena palk, ametiauto ja -korter, siis maakiriku õpetaja saab heal juhul 540-eurost miinimumpalka.

Koroonatoetuste tarbeks siseministeeriumisse saadetud EELK kirikuõpetajate palgatabel näitab, et usumeeste töötasud käivad üles-alla nagu Ameerika mägedel. Enamik õpetajaid teenib alla miinimumpalga. On neidki, kes teenivad alla 300 euro, ja iga viies kogudus ei jaksa üldse vaimulikele palka maksta. 

"Neid õpetajaid, kes saavad oma töötasuga enda pere ära toita, võib üles lugeda ühe käe sõrmedel," tõdeb EELK kantsler Andrus Mõttus. “Seejuures on koormus tihti pigem suurem kui üks töökoht.” 

Kuid miks siis pole piisavalt raha, kuigi kirik saab igal aastal maksumaksjalt miljoneid? 

Iga kirik, nii linnas kui ka maal, on üks äraütlemata ebapraktiline hoone.

Peaasjalikult on häda selles, et iga kirik, nii linnas kui ka maal, on üks äraütlemata ebapraktiline hoone. “Kirikuhoonel turuväärtust pole ja sellest kasu saajate hulk ka aina kahaneb,” ütleb muinsuskaitseameti juht Siim Raie. Eestis on kokku ligi 600 pühakoda, neist on kaitse all 250. “Aga pärand on lakkamatu läbirääkimiste protsess: mida me suudame säilitada, mida mitte,” sõnab Raie.

“Meil on üle saja kaitsealuse kiriku, millest ühe kordategemine võiks ulatuda kolmest-neljast kuni viie miljonini,” väidab peapiiskop Viilma. “Probleemivaba maakirikut pole muidugi olemas. Küsimus on selles, kui keerukad või kallid need probleemid on,” märgib kirikuid restaureeriva firma OÜ Rändmeister omanik Juhan Kilumets. “Kirikute praegust seisukorda on kujundanud nende 20. sajandi hooldamatus. Alates 1990-ndatest tegelemegi selle hooldusvõla maksmisega. Nõukogude taaga mõju kirikutele on väga erinev. Mõnes kohas murti kiriku seina sisse auk, et teha sinna traktorijaam, kuid enamasti läks ikka pisut paremini,” räägib Kilumets. Ta täpsustab, et ükski kirik otseselt hävimisohus enam pole. 

Valitsus seda koormat endale ei soovi. “Kui Indrek Saar oli kultuuriminister, siis ütlesin ühel kohtumisel, et toon talle kimbu kirikute võtmeid, annan need üle ja meie rendime kirikut pühapäeval tund aega jumalateenistuseks. Ja ülejäänud ajaks jääb kiriku ülalpidamine kellegi teise ülesandeks,” sõnab Viilma. Riigile selline mõte mõistagi ei istunud.

Abiks on ka igasugused toetused. Kirik võib neid küsides olla loominguline. PRIA silmis oled maaettevõtja, EAS-i silmis turismiobjekt (Tartu Pauluse kirik sai nõnda omal ajal 3,2 miljonit eurot), ministri silmis kriisi ajal vajalik teenus. Nii et miljonid tilguvad kirikusse küll, kuid ainult neile, kes oskavad küsida.

Eesti jõukaim kirik on EELK Tallinna Toompea Kaarli kogudus. Kogudusele toovad lõviosa tulu Kaarli kool ja lasteaed ning kinnisvara, mida eraäridele välja renditakse. Kogudusele kuuluvad Toompuiestee 4 ja P. Süda tn 11 korteri- ja ärihooned ning kortermaja aadressil Tehnika 81. Viimase kolme aasta käive kokku ulatub 4,65 miljoni euroni, kasum sama aja kohta on 200 000 eurot. 

Aga kui võtaksime Kaarli koguduselt annetused ja toetused, oleks kogudus puhtalt äritegevusega tugevas miinuses. Rõhutagem: see on Eesti rikkaim ja mõjuvõimsaim kogudus, mis asub Tallinna kesklinnas ja mille nimekirjas on 12 000 hinge.

Tallinna ja Tartu suurte kirikute kõrval paistab hea majandamisega silma näiteks Viljandi Pauluse kirik. Koguduse õpetaja Allan Praatsi sõnul on nende edu taga range raamatupidamine ja kogu oma kinnisvara võimalikult hästi teenima panek.  Praats loetleb kiriku tuluallikaid: kinnistu rentimine gaasitanklale, autopesulale, eluasemed erivajadustega inimestele, metsa majandamine. Viljandi kiriku maale on maetud isegi Uku kaubakeskuse ehitusest üle jäänud pinnast, sest kogudusel oli ehitusfirmale pakkuda üks sobiv lohk. 

“Tänu kinnisvarast teenitud rahale saame ka muinsuskaitseametilt lihtsamini toetusi taotleda, sest meil on korralik omaosalus,” selgitab Praats. 

Sarnaselt Pärnu Eliisabeti kirikule lagunevad veel paljud EELK hooned. Foto: Ago Tammik/EPL

Nii et on neid, kes saavad hästi hakkama nagu noor Viilma omal ajal, kuid neidki, kelle “äri” kõrbeb ja kirikutorni tellised kukuvad mööda kõndivatele inimestele pähe nagu Pärnu Eliisabeti kirikus mõne aasta eest. 

Pärnu kogudusel kulus palju aastaid, et leida raha, paigaldamaks turvavõrk turistide poole sadanud telliste püüdmiseks. 250-aastase viltuvajunud torni kordategemise tarbeks vajaminevad miljonid tunduvad selle kõrval kaunis lootusetu ootus. Ent näiteks mullu 200 000 eurot annetusi saanud Eliisabeti kogudus on keskmisest kirikust pigem paremal järjel.

Viimastel aastatel kõige vähem tulu teeninud Eesti kirik asub aga Võrumaal Vana-Roosa külas. Roosa Jakobi kogudus on suutnud teenida viie aastaga veidi alla 2000 euro. Koguduse õpetaja Mait Mölderi sõnul moodustavad kiriku kogu tulu paarikümne koguduseliikme annetused. Nende abiga sai vähemalt kiriku katus korda. Väike lisakopikas laekub vallalt. Ametitalitusi, nagu ristimisi ja leeritamisi, toimub selles kirikus haruharva.

Sari ilmub nii Eesti Päevalehes kui Levilas. Loe ka Eesti Päevalehes ilmunud lugu "Kuidas õigeusust sai Eesti popim religioon?".

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!