Hirm kukkumise ees - Levila

Hirm kukkumise ees

Järjejutu „Võitlus üksildusega”​ teine osa.

  • Tekst ja fotod: Piret Tüür
  • Audiolugu luges: Teele Pärn
  • Originaalmuusika ja helikujundus: Janek Murd
  • Toimetas: Iisa Laan
  • Avaldatud: 12.2020

Uks Tartu kesklinna viiekorruselise kollasehallikirju kortermaja teisel korrusel on praokil. On novembri algus ja maa värvilisi lehti täis. Mind ootab oma ühetoalises korteris 85-aastane Aino. Hoiatan teda nädal varem telefonis, et kui tulen, siis lähme kindlasti jalutama. Viimaste telefonivestluste põhjal on mul tunne, et jalutama minek siiski ei õnnestu. Ja mul on õigus. Aino ütleb, et ta ei ole ette valmistunud ja see üks kord ei muuda niikuinii midagi. Ühes telefonikõnes tunnistas ta, et oleks mõni noor inimene, siis ta läheks.

Aino toibub veel aasta tagasi juhtunud raskest õnnetusest, peale mida ei ole ta õues niisama jalutamas käinud. Ta oli tulnud just ühelt ürituselt, meel elevil. Liikus treppi mööda teisele korrusele, kui koridorituli automaatselt kolm astet enne tema korteriust kustus ja ta pimeduses kukkus, omaenda korteriukse all kuklaga vastu maad kivipõrandale. Ta mäletab, et lebas seal kahe trepi vahel, ninast tuli verd ja ta karjus appi. Naaber tuli kohe ja kutsus kiirabi.

Tuli oli kustunud ka varem ja ta on pidanud varem pimedas käpuli oma ukseni roomama. Pärast õnnetust põleb tuli kauem, aga kukkumishirm püsib. Ta saab trepist ise alla, kuid jalutama ei ole pärast haiglast kojusaamist veebruari algusest läinud. Oleks maja juures pink, siis istuks ta ehk niisamagi õues. Ühistust öeldi aga, et pinki ei saa panna, sinna kogunevat joodikud magama. Arsti juures käib Aino invataksoga, toidu toob talle kaks korda nädalas koju linnavalitsuse töötaja. Varem oli ta ikka aktiivne ja käis üritustel.

Seisan tema korteris tillukeses koridoris ainsal vabal põrandalaigul. Korter on pungil täis asju, mille vahele mahub liikuma ainult Aino ise. Ruumi võtavad toa keskel ja riiulites kõrguvad kingakarbid, mis on täis lõngu. Lisaks ajaga kogunenud kirjutised ja käsikirjad, riided, rohukarbid. Kogu tema elu on mahutatud ühte tuppa.

Aino on suur kuduja, või nagu ta ise ütleb, kudumissõltlane, tuntud ka kui Kinda-Maali. Ta on etnograafilise kirikinda kudumise traditsiooni kandja ja edendaja ning kirjutanud kaks mahukat kudumisraamatut. Lisaks on ta käinud elulugude õpiringis ja kirjutanud kaks elulooraamatut, mis pajatavad tema enda elust, viimane neist ilmus kuus aastat tagasi.

“Pärast õnnetust põleb tuli kauem, aga kukkumishirm püsib.”

Ta liigub kargu toel ja suleb rääkides tihti silmad. Tema näost peegeldub tõsidust ja ta naeratab vaevu, aga kui naeratab, siis on see südamlik. Rõõmsamaks muutub Aino siis, kui enda tehtud kudumeid näitab. Ulatab sokid ja ütleb, et prooviksin jalga. Näitab kolmveerandvarrukatega rohelist kampsunit ja roosat sviitrit ning otsib välja kirikindad. Oma kudumeid jagab ta kõigile, kellega kokku puutub ja vahel saab vastu näiteks õunu.

Ainol võtab hommikune virgumine kaua aega. Igal hommikul võtab ta kopsurohtu, sest kukkumise järel said kopsud kannatada. Keedab putru ja kohvi, võtab teisedki rohud. Seejärel heidab uuesti voodisse ja puhkab. Riidesse saab ta end alles päeval, vahel enne, vahel pärast kuduma hakkamist. Kui ta kord toolile istuma ja vardad kätte saab, on päev korda läinud. Argipäeva õhtupoolikuti vaatab ta seinale kinnitatud telekast „Sadamalinna saladust”​ ​. Seda ei ole ta kordagi vahele jätnud.

Ta vabandab, et jutt ei jookse. „Pole harjunud rääkima, väsin kiiresti,”​ ​ütleb ta laua taha istudes ja telekat käima pannes. „Loe mu raamatuid, seal on kõik süstematiseeritult kirjas.​”

Aino fantaasia on elav ja vahel on tal jaksu unistada. Ta oli kokku kolm kuud haiglates. Palatites saatsid teda unetud ööd, mil ta vaatas tihti lakke ja unistas. Unistas sellest, et tema haiglaelust sünnib meeleolukas operett. Medõed tantsiksid kui valged luiged, koor laulaks taustal midagi hästi ilusat. Siis tuleksid punased poisid, mitte kiirabitöötajad, vaid need lõbusad transpordimehed, kes teda ühest haiglast teise transportisid. Kui ilus võiks see olla, unistab ta vahel siiani, kui punased poisid tantsitaksid valgeid daame.

Ta saatis oma üheksa lehekülge mälestusi haiglas olemisest ka Eesti Rahvamuuseumile. Nii palju ta arvutit kasutab, et kirjutab ja saadab e-kirju. Ta on kunagi lugenud näidendi tegemise ja stsenaariumide kirjutamise kohta. Ütleb, et ei ole nii andekas kui filmi „Tõde ja õigus​”​ režissöör Tanel Toom, aga ehk tuleks midagi välja. Hea tujuga mõtleb ta, et saadaks need mõtted kellelegi, kes stsenaariumi kirjutaks. Teine hetk lööb käega ja ütleb, et pole mõtet, see oleks kui hüüdja hääl kõrbes. Aga ta unistab ikka. Unistamine aitab, et negatiivsed emotsioonid üle pea ei kasvaks.

Aino on kunagi ise haiglas sanitarina töötanud. Lisaks on ta pannud end proovile ajakirjanduses ja teinud mitmeid kirjatöid. Olnud kõrgemas eas ka kontrolör. Aino sündis Karla külas Ussimäe talus. Ta käis Kuivajõe koolis ja Räpina tehnikumis, millele järgnes teenistus kolhoosnikuna Harjumaal ja seejärel töölisena Tartus. Tal on olnud kaks meest, neist esimene oli sõjast mõjutatud, vägivaldne ja alkoholilembene, teist kimbutas samuti alkoholiviga. Viimasega abiellusid nad 1972. aastal, kuid kümne aasta järel Aino väsis ja nad lahutasid. Mees oli lesk kolme lapsega. Aino lapsi endale ei lapsendanud ja praegu suhtleb vaid kasutütrega. Sellesse ühetoalisesse korterisse kolis ta üksi elama juba 1983. aastal. 

“Aino on suur kuduja, või nagu ta ise ütleb, kudumissõltlane, tuntud ka kui Kinda-Maali.”

„Viinavõtmised kordusid asja ees, teist taga. Ei taha meenutada neid mõttetuid joominguid. Aga üks on erilise meenutamiseta meeles. Oli sügispoolne aeg, vist samal aastal kui see äikeseöö. Läksin lauta lehma lüpsma. Mees tuli sinna purupurjus ja võttis kirve kätte. Mõtlesin, et nüüd on mul teise ilma minek. Peksa sain mõnikord ka siis, kui ta oli päris kaine. Nüüd ulatas mulle kirve varre ja ütles külma rahuga: „Ega mina sind ei tapa. Sina tapa mind. Kuula raadiost. Minu sõpru tapetakse praegu...”​

Katkend Aino elulooraamatust „Tädi Maali jutud”​

Peale kasutütre ja linnavalitsuse töötaja suhtleb ta vahel kooliõe ja vana peretuttavaga, mõnikord käib läbi mõni tuttav aegadest, mil Aino oma raamatuid kirjutas ja kirjastas. Üldiselt aga tullakse ja kohe minnakse. „Kõigil on kiire,“ ütleb Aino. „Kellelgi ei ole aega olla ja kuulata.​”​ Ta on sukeldunud kudumisse, kuid tunnistab ise ka, et peaks pidurit tõmbama. „Aga niisama lakke vaadata ja surma oodata on ka nagu igavavõitu,​”​ ütleb ta muiates.

Tulen järgmisel hommikul tagasi. Kell on peaaegu üheksa. Aino tervitab mind öösärgi väel köögis, kus keedab parajasti putru ja hommikukohvi. Teeb mullegi ühe pätikohvi.

„Tead, eile õhtul mõtlesin küll, et täna võiks jalutama minna, aga ilm on kuidagi kõle,​”​ ütleb ta.
„Ilm on tegelikult päris soe,​”​ kostan vastu. „Lähme ikka.”​
„Ei, tead, selline halb ilm viib tuju ka alla.”​

Mul ei õnnestugi teda veenda. Ta ütleb, et võib-olla, kui ma hiljem tagasi tuleks... Kui ma elaks Tartus ja saaks pidevalt tagasi tulla, siis küll mul õnnestuks Aino välja viia, kuid paraku olen temast liiga kaugel.

Hiljem helistab ta mulle ja annab teada, et sai veel ühe soki valmis. Ja et võib-olla teeb kudumises väikse pausi ja võtab kirjutamise ette. Varsti tulevad jõulud, mille Aino veedab üksi. Räägime veel mitu korda telefonis, tema elust, möödanikust, aga ka „Kuuuurijas​”​ näidatud pimedast koopas elavast mehest ja ministri tagasiastumisest.

„Mida tähendab üksildus sinu jaoks?​”
„Sa näed suuri kortermaju enda maja ümber ja näed nende kortermajade akendes tulesid, mille taga on inimesed. Nii palju inimesi ja samas mitte kedagi, see on üksildus.”​

Võru elanik, naine, 72

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 2

Mida ma tahaksin selleks ajaks, kui olen ise vana? Ma tahaks, et mul oleks võimalik regulaarselt osa võtta "põlvkondade klubist”, kus minust 40–50 aastat nooremad viivad mind kurssi nende jaoks oluliste nähtustega ja õpetavad neid oskusi, mida nemad iga päev kasutavad, aga mina mitte. Tunnen juba praegu, kui hästi see mulle mõjuks, ma oleksin eluga kursis ilma, et peaksin pidevalt nn põrkuma tundmatute asjade, olukordade ja nähtuste vastu. (T. Tambaum)

Loe edasi siit: kolmas osa “Kõigil on kiire”