Üksilduse leevendajate vastukäik

Arvatakse, et üks võti üksildustõve ravimiseks on vabatahtlikud, kellel on aega üksildasi kuulata. Nende roll oli suur ka koroonakarantiini ajal, mil nad aitasid koju lõksu jäänud eakatele poest toidu koju ja nendega telefonis rääkisid.

Tasapisi ongi eelnevat silmas pidades asutud tänast hoolekandetegevust ümber korraldama. Suvel lõppes MTÜ Eesti Külaliikumise Kodukant ja sotsiaalministeeriumi koostöös pilootprojekt, mis testis ligi kaks aastat vabatahtlike kaasamist hoolekandesse kui võimalikku tulevikulahendust. Seitset maakonda ja 21 omavalitsust kaasates viidi suhtlusvaeguses eakad ja puudega inimesed kokku vabatahtlike seltsilistega, kes pakkusid neile oma tähelepanu ja soojust. Käidi jalutamas ja jutustamas, loeti ette raamatuid ja ajalehti, kohvitati ja küpsetati kooki. Kui vaja, käidi koos apteegis, poes või postkontoris. Korjati ja kirjutati üles elulugusid. Aidati arvutiga. Koroonapiirangute ajal helistati palju. Sarnaselt toimetatakse ka näiteks Suurbritannias, Portugalis ja Iirimaal.

Enam kui kuuesajale inimesele käis seltsiks üle 270 vabatahtliku. Kõige noorem projektis osaleja oli 29- ja kõige vanem 106-aastane. Vabatahtlikud ei asenda hooldustöötajaid, olles heatahtliku sõbra või naabri eest. Sellele vaatamata saavad nad koolituse. Tulevikus võiksid igas maakonnas olla sellised üksilduseleevendajad, halli argipäeva sisustajad. Igaühele oma eakas, nagu räägitakse. Uus normaalsus.

Pilootprojekt kinnitas, et süsteemi juurutamine on võimalik kogu Eestis. Töö selle nimel jätkub. Igas maakonnas peaks olema palgaline koordinaator, kes on kohaliku eluga kursis ja teab, kes võiksid seltsi vajada. Ta otsib vabatahtlikud, kontrollib nende tausta ja viib osapooled kokku. Samuti jälgib ta, et vabatahtlik läbi ei põleks. Senine kogemus on näidanud, et mõni suhtlus võib kujuneda liiga intensiivseks ja see võib vabatahtlikule üle jõu käia. Aga hea inimene ikka aitab, kuni läbi põleb.

Kuna praegune trend on vabatahtlikku tööd pigem niiöelda tööampsudena teha, siis on vabatahtlike leidmine suur väljakutse. Leida just selliseid inimesi, kes pühenduksid pikemat aega, vähemalt aasta. Üksilduse põhjuseks tuuakse sageli asjaolu, et kõigil on kiire. Kust leida siis neid inimesi, kel oleks aega võhivõõrale seltsi pakkuda? Tuleb välja, et neid siiski leidub. Nende seas on ka eakaid, isegi 80-aastaseid, kes saavad end niiviisi vajalikuna tunda. Seda tahetakse samuti juurutada – et vanemaealistel tekiks harjumus vabatahtlikus töös osaleda.

***

““Iga kohtumise järel on mul jälle natuke rohkem jõudu,” tunnistab Kadri, et suhtlus Leaga on talle eneseteostuse eest.”

Pilootprojektiga liitunud Viljandimaal tegutseva MTÜ Seltsiks Sinule liige, Everti talu 80-aastane toimekas perenaine Kadri Vollmann k​ äib Saarekülast seltsiks Uusna külas elavale 59-aastasele Leale. Enne Lea juurde minekut valib Kadri alati hoolega riideid ja paneb selga midagi pidulikumat. Ikkagi küllaminek ja seltsiliseks olek. „Iga kohtumise järel on mul jälle natuke rohkem jõudu,” tunnistab Kadri, et suhtlus Leaga on talle eneseteostuse eest. Karantiini ajal nad kokku ei saanud, küll aga helistasid iga päev.

Nad teavad teineteist tegelikult juba 14 aastat, kuid viis aastat tagasi, kui MTÜ Seltsiks Sinule loodi, sai neist seltsilise ja abistatava ametlikult vormistatud paar. See tähendab, et nad sõlmisid hea tahte kokkuleppe ja andsid andmete töötlemise nõusoleku.

Oleme umbes 16-ruutmeetrises kööktoas hallikarva kahekorruselise kivimaja esimesel korrusel. Toas on kaks diivanit, üks laud, uriinipott, mõni riiul, riiuli pealsetel muusikaplaadid ja suured kastid. Hiljuti ehitati Leale valla poolt uus pliit ja pandi uus aken, kõik muu on vana. Lea elab selles korteris oma abikaasa, 78-aastase Juhaniga. Nad said tuttavaks ajalehekuulutuse kaudu ja abiellusid 2015. aastal. „Juku aitab mulle sokid jalga ja mina kaitsen teda halbade kavatsustega inimeste eest,” ütleb Lea. „Meil on kõik paigas.”

Istun ühel diivaneist, millega on risti teine diivan, pilgeni asju täis. Imestan, kuidas nad seal koos magavad. „Mina olen siin diivanil ja Juku magab seal, kus sina istud,” osutab Lea käega mu suunas. „Jääme õhtul käest kinni tuttu, nii saame armastada.”

Lea töötas omal ajal laudas, samuti haiglas sanitarina ja kohvikus kokaabina. 2003. aastal kaotas ta sünnitusel lapse, muutus närviliseks ja käsi haaras liigagi tihti alkoholi järele. Kadriga kohtumised on teda rahulikumaks muutnud. Leale meeldib Kadrile piiblit ette lugeda ja Kadrile meeldib teda kuulata. Kadri on aidanud ta silmaoperatsioonile ja riidepoodi. Kadri on talle ema eest ja tema Kadrile tütre eest.

“Ravimitele ja hügieenitarvetele kulub tal kuus 160 eurot. Vahel, kui raha üle jääb, annetab Lea kirikule.”

„Puistan Kadrile oma südant, et ma päris depressiooni ei langeks,” ütleb Lea. Ta tunnistab, et ärritub siiani kergesti ja vahel nähvab Kadrilegi, et ärgu enam tulgu, kuid Kadri tuleb alati tagasi.

Leal on astma, suhkruhaigus ja uriinipidamatus, väljas liigub ta rulaatori abil. Ravimitele ja hügieenitarvetele kulub tal kuus 160 eurot. Vahel, kui raha üle jääb, annetab Lea kirikule. Talle teeb rõõmu, kui saab kodust välja. Igal kolmapäeval viib sotsiaaltöötaja ta kohalikku päevakeskusesse, kus mängitakse kaarte, lauldakse ja suheldakse. Kodus koob ta sokke, kirjutab mälestusi üles, vaatab telekast naljasaateid ja loeb igal neljapäeval Maalehte.

Lea unistab oma väikesest majast. Et saaks ära sealt, kus ta praegu on.

„Südames oleks hea, kui majarahvas oleks lahke ja ei vaenaks,” ütleb Lea, et probleeme praeguse majarahvaga on igasuguseid. „Saaks vaid enne surma oma majja.”

***

Alati ei pruugi vabatahtliku ja eaka vahel head klappi olla. Murekohaks on ka usalduse võitmine. Liis Haavel ei ole seejuures mitte vähe kahju teinud. Mida kauem on inimene üksi olnud ja mida haigem ta on, seda raskem on tema usaldust võita. Seda vähem ta üldse suhelda tahab. Tihti ollakse siis juba kibestunud või kurjad. Kes on aga seltsilise teenust kasutanud, on tagasisides öelnud, et on tagasi saanud enesekindluse, rõõmsameelsuse ja soovi veel veidi elada. Jälle on põhjust kedagi oodata.

Süsteemi ümberkorraldamine nõuab muidugi vaeva ja kõva selgitustööd. Inimesed on skeptilised, uuendustega ei tulda kergesti kaasa. Nii on see muidugi alati olnud. „Muutus on siiski võimalik,​”​ arvab projekti üks eestvedajaist, Kodukandi vabatahtlike valdkonna juht Eha Paas.

Liikumise Kodukant kaardistus näitab, et täna on ühel või teisel moel külaliikumisega kaetud 2115 küla ehk 46 protsenti küladest: nii paljudes külades on eestvedaja ja kooskäimiskoht. Paljudes kohtades lihtsalt ei olegi võimalust kuhugi minna ja midagi teha, isegi kui tahaks. Või kui ongi päevakeskus, aga seal on vaid paar huviringi, mis inimest ei kõneta, jäetakse minemata. Samal ajal on ka hõivatus erinevates tegevustes ja seltsielus Eestis võrreldes Euroopa eakatega väga madal. Vaid iga viies kõrgeealine osaleb vaba aja tegevustes. Erilist tähelepanu tuleb pöörata just neile, kelle suhtlemise ja aja veetmise võimalused on piiratud.

“Leale meeldib Kadrile piiblit ette lugeda ja Kadrile meeldib teda kuulata.”

Veel üks väljakutse on jõuda üksildaste linnainimesteni, kes on peitunud või kes on unustatud hallide paneelmajade korteriseinte vahele.​

Tallinna elanik, naine, 86

IDEE ÜKSILDUSE VASTU VÕITLEMISEKS NR 6

Jututaja-laadseid tegevusi võiks levitada ka koolides. Vanemad ja noored tuleks füüsiliselt kokku viia. Näiteks võiks teha ka töötubasid, kus eakad õpetavad noortele trikke ja nippe. (Johanna Jututajast)

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!