60 sekundit: Nali jääb

Neljapäev, 06.01.2022

  • Autor: Levila toimetus
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 01.2022

Mari 60 sekundit: neli last ja põhiharidus

Liivi (33) töötab CNC-pingi operaatorina ja on üritanud kuuel korral keskharidust hankida. Viimased neli katset tegi ta täiskasvanute gümnaasiumis.

“Õhtukooli paberite viimine tuli sellest, et häbi on olla põhiharidusega. See on ühiskonna surve, mitte suur sisemine soov enda sees,” ütleb Liivi.

“Mulle on see alati ebameeldiv, kui kusagil ankeedis küsitakse nii laste arvu kui haridustaset. Ja mina pean kirjutama selle kombinatsiooni, et mul on neli last ja põhiharidus.”

Iga viies gümnaasiumisse või kutsekooli astunu jätab oma õpingud katki nagu Liivi. Mõni küll jätkab neid kunagi hiljem, aga sagedamini jääbki nii koolitarkuse laeks üheksa klassi.

Kuna iga õpitud aasta tähendab elus kordades paremaid töökohti, palku ja võimalusi, on madala haridusega leppinud noorte stardijoon suurte inimeste maailmas enamiku ühiskonna omast kõvasti kaugemal. 

Aga kõik, kes kord kooli katkestanud, ütlevad kui ühest suust, et koolitee edasi käimine oleks kukutanud nad lõputusse musta vaimsesse auku. Koolipsühholoog Karmen Maikalugi tõdeb, et kord reelt maha kukkunu tagasi kooli utsitamine võib teha talle karuteene, kui kool on endiselt ikka täpselt samasugune koht nagu enne kollapsi. 

Loe pikemalt Levila värskest loost “Kool jääb aina enam katki”.

Janno 60 sekundit: nali jääb

Hämar ja kitsuke kõrvalruum Tartus baari Möku esimesel korrusel. Tuba on triiki täis stand-up´i janulist publikut, mõned istuvad, mõni kannab maski, vähesed nende seast paistavad olevat vanemad kui 30.

Algab Comedy Estonia Open Mic. Linnas on samas lähinädalatel möllanud omikron ja löönud rekordeid. Ükshaaval tulevad lavale koomikud, et proovida siin uusi ideid, katsetada publikuga omalaadi stand-up laboris.

Aleksandr Popov on ainus keskealine esineja. Ta räägib, kuidas umbes 10-aastane poisiklutt tema, endise turvamehega, ülbitses, ja talle füüsiliselt sisse sõitis. Kas see juhtus päriselt tänaval? Olukord on nii jabur, et publik juba rõkkab ja on saanud hea eelhäälestuse.

Nalja tehakse juba ka Tinderi, OnlyFansi ja Bitcoini teemadel. Neist kõigist ei kasuta ma ühtegi, seda enam üllatun, et osa neist, suunatud noorele publikule, töötavad ka 43-aastase pereinimese peal täiega.

Siis tulevad naljad allapoole ja pisut ülespoole vööd. Naljad, mis pilavad, kuidas mehed ja naised end sotsiaalmeedia platvormidel esitlevad või võiksid esitleda.  Mis juhtub, kui teatud olukordades soorollid vahetuvad ja möödamõistmised tekivad. Lavale on tulnud Ari Matti Mustonen ja etendus muutub pööraseks. Kaovad piirid ja poliitkorrektsusest ei jää alles silpigi. 

Mõtlen, et just sellist komöödiat ma tahtsingi. Meeleolu, milles sa tunnetad, et võib samal ajal ja samas kohas lajatada nii feministidele, LGBT-aktivistidele, paremkonservatiividele, antivakseritele või eliidile. Kui vaja, ei säästeta kedagi. See huumor on toores, räige ja kohati isegi halastamatu. Huumorile ongi rohkem lubatud!

Lahkudes ja tühjas linnas ringi konnates märkan, et paljud naljadest on meelde jäänud. Nagu oleks aasta jooksul lugenud ühte raamatut või vaadanud ühte teatrilavastust. Stand-up on koroona-ajal eriti vajalik ja endiselt elujõuline.

Inforuum. Mida me ise loeme, kuulame või vaatame?