Asutaja piinad. Kuidas Paet metaversumis kinni oli

Eesti saatkonna volitatud esindajana ning saare administraatorina ostsin kiiresti relva nimega Omicron1000 või midagi sellesarnast, suunasin selle trollide poole ning tulistasin.

  • Autor: Daniel Vaarik
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 11.2021

I Minister rannal 

Sel aastal nägin ma ühes Hiiumaa rannas Urmas Paeti päikest võtmas. Millegipärast meenus mulle üks eelmine kord, kui ma teda rannal nägin. See oli 2007. aasta novembris ning käimas oli maailma kõige kummalisem pressikonverents. 

Algas kõik sellest, et välisminister Paet jalutas keset üritust saalist välja randa ning jäi kivi taha kinni. Nõksutas edasi-tagasi, lahti ei saanud. 

Mina ei saanud teda lahti tirima ju minna, sest esiteks ma juhatasin seda pressikonverentsi ning teiseks ma kartsin, et kui ma appi lähen, tõmban ministri täbarale olukorrale lihtsalt rohkem tähelepanu.

II Minister toas

Paeti suust kõlasid samal ajal sõnad: “Üha suurem osa kommunikatsioonist toimub internetis ning peame selle trendiga kaasas käima!" 

Ma tean, ülimalt kummaline. Tegelikult istus see Paet, kelle suust jutt tuli, ikkagi minu kõrval laua taga. Kivi taga vaevles tema virtuaalne kujutis ehk avatar.

(Sellel pildil on muide näha, kuidas Paet üritab nooleklahviga ennast liikuma saada ja mina vastan ajakirjanike küsimustele.)

III Miks metaversum tähtis on?

Metaversumist on saanud hullupööra kuum teema. Kõik räägivad, et see on varsti kohal, isegi vana hea Facebook kavatseb muutuda metaversumiks.

Mina olen metaversumis veetnud tuhandeid tunde, sest ma rajasin sinna saatkonna. Mulle tundub, et äkki on mul sellel teemal midagi öelda.

IV Mis metaversum sinu peaga teeb?

Jõuan selles postituses rääkida vaid ühest suurest teemast – selleks on terve mõistus nagu me seda täna teame. Seda … metaversum väga ei soosi.

Kui me praegugi näeme, kuidas lihtne sotsiaalmeedia voog tekitab näiteks noortes ärevust ja ka muidu probleeme, siis kujuta ette, et sa sisened metaversumisse, kus see kogemus on kordades … täielikum. 

Kui välisministeerium pöördus minu poole pakkumisega saatkond rajada, olin ma juba Second Life'is üritustega kätt proovinud ning seal väiksemaid maju püstitanud. Seetõttu tundus ülesanne alguses lihtne.

V Kui sa vastutad reaalsuse enda eest

Kuid mõned kuud hiljem, kui metaversumisse oli soetatud saar ja sinna peale rajatud saatkonnahoone, avastasime mõned probleemid.

Me olime loonud Eesti Vabariigile uue esinduse ja nüüd me VASTUTASIME selle eest, mis seal toimus. 

Tuli näiteks troll, võttis ennast riidest lahti ja hakkas laua peal tantsima. Kuidas suhtuda? Füüsilises saatkonnas oleks ilmselt kõlanud hoiatuslasud. Aga virtuaalses?

Ja siis nad tulidki … vene eriüksuslaste mundrites venekeelsed trollid, kes hakkasid mingit fašismijura ajama. 

Eesti saatkonna volitatud esindajana ning saare administraatorina ostsin kiiresti relva nimega Omicron1000 või midagi sellesarnast, suunasin selle trollide poole ning tulistasin. Lask lennutas need tainapead 40 kilomeetri kõrgusele Second Life'i atmosfääri. Seejärel valisin menüüst “ban” ning keelasin tüüpide tagasituleku. 

Kas see oli rahvusvahelise kaaluga vahejuhtum? Kas ma olin alustanud sõjategevust? Eesti Vabariigi valitsuse teadmata?

VI Kui sa vastutad sürreaalsuse eest

Aga see kõik polnud veel midagi. Mingi mees oli endale Soome kelgu progenud ja see ei tulnud tal jala küljest lahti. Glitchid, ehk veidrad vead, ootamatused.

Tavalisel pärastlõunal loivas saatkonna ees ringi 15 meetri kõrgune Miki Hiire pea. Osad EKA tudengid lõid end risti. Lumememmedeks või krabideks kujundatud otsingurobotid brausisid mööda saart ringi. Ma lasin ühel loomadisaineril teha saatkonda Eesti hagija, kes haukus inimestele hüperlinke. 

Kas sa näed, kuhu see välja hakkas viima? Olgu, kui ei näe, siis ma räägin siia lõppu veel ühe loo. 

VII Veel üks lugu

Kui ma olin metaversumis juba mitu kuud muretsenud selle üle, mis saatkonnas toimub, hakkasid need värvilised helendavad kujundid niimoodi silmadele, et isegi kui öösel magada proovisid, hiilisid need kuskil silmalaugude taga ringi.
 
Siis, ühel õhtul, oli mingis vanalinna kohas üks päris elu pidu. Ma läksin sinna ning nägin, kuidas tuppa tuli Second Life'ist see tasuta avatar, see nõme riietus seljas, mida anti kõigile, kes platvormiga ühinesid. Ühesõnaga, sel hetkel olid mul visuaalid nii sassis, et ma tahtsin minna selle päris elu tüübi juurde ja soovitada tal oma “algelist” kostüümi edasi arendada (no pole lihtsalt lahe, kui käid default rõivastes ringi).

VIII Võtame nüüd korraks kokku

Ma tean, et Facebooki metaversum ei meenuta otseselt Second Life'i, kuid olen üsna veendunud, et ka seal hakkavad inimesed samasuguste vaimsete probleemide otsas vaevlema, nagu ma kirjeldasin. 

Kuna metaversumisse investeeritakse miljardeid, siis on arvata, et mingil kujul hakkab see üsna pea meie elu mõjutama, tahame või mitte.

Metaversum puudutab otseselt ka ajakirjandust, seda, kuidas me infot edastame, kuidas üldse tekib inforuum. 

Ja Levila on meedialabor, me ei saa nii olulisest teemast mööda vaadata. 

Seepärast jätkab “Asutaja piinade” sari metaversumi kajastamist.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!