
Asutaja piinad on sari, milles räägime Levila enda võitudest ja kannatustest. Ehk mis saab ööunega, kui ajakirjandus ja film kokku saavad? Aruanne "Sinikollase" valmimisest.

Asutaja piinad on ilma ilustamata lugudesari Levila elust läbi meie endi silmade. Selles osas tuleb juttu sellest, kuidas meil raha otsa sai.

Usu või ära usu, kuid tokeniseerumine hakkab varsti muutma seda, kuidas inimesed ajakirjandust teevad.

Eesti saatkonna volitatud esindajana ning saare administraatorina ostsin kiiresti relva nimega Omicron1000 või midagi sellesarnast, suunasin selle trollide poole ning tulistasin.

Mis on kõige väärtuslikum asi meedias?

Lugu sellest, kuidas tark võib olla loll ja kuidas tõest võib saada iseenda vaenlane.

"Elame ajastul, kus identiteet takistab inimesi rohkem, kui vabastab."

Me Levilas ei ole sihtrühmavabad, kuid me otsime tundeid, mis räägivad üle klassikaliste sihtrühmade piiride.

Kas meediakanalis peaks olema tööl psühholoog?

Otsides seletavast sõnaraamatust viisi, kuidas öelda mingil õige uudsel moel, mis Eesti on, leidsin ma sellise sõna nagu “leviala”.

Facebook, Google ja teised püüavad porno, trollimise ja valeinfoga toime tulla, kuid selle mõjud ühe väikese riigi eestikeelsele meediakanalile on päris veidrad.

Õppetund: andke mulle keegi, kes teeb asjad ära, ning ma eelistan teda iga kell sellele, kes räägib veenvalt, kuidas neid tegema peaks.

“Aa, Levira, see on see teletorn või?”
