Asutaja piinad. Tõe asemel koostöö

Lugu sellest, kuidas tark võib olla loll ja kuidas tõest võib saada iseenda vaenlane.

  • Autor: Daniel Vaarik
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Avaldatud: 10.2021

Tere tõesõber

See ei ole üks neist lugudest, mis väidab, et tõde pole olemas või joonistab suuri poognaid “tõejärgse ajastu” teemal.

Sellised lood on igavad ja vanamoodsad. Nii 2016.

See on hoopis lugu sellest, kuidas tark võib olla loll ja kuidas tõest võib saada iseenda vaenlane. 

Alustame sellest, et vanas töökohas hakkasin ma riigiasutusi liigitama tõeasutusteks ja koostööasutusteks. 

Tõeasutused

Tõeasutused olid ropult veendunud, et neil on alati õigus. Nad polnud nõus vigu tunnistama, sest vea tunnistamine tähendaks ju, et nad pole enam TÕEasutused. 

Nad olid üsna aeglased ja kinnised. Ikka samal põhjusel, et nad kartsid vigu teha või siis neid välja näidata. 

Sestap rääkisid nad ka keerulises Tõe Keeles. 

Hoolimata nende kramplikest pingutustest saadi neist asutustest aga pidevalt valesti aru!

Muidugi saadi valesti aru, sest inimesed ammutasid oma tõdesid, arvamusi, lugusid ja konspiratsiooni nüüd ju Googlest. Google on üks suurimaid koostööasutusi maailmas. 

Koostööasutused

Koostööasjast aru saavad asutused olid nagu mõnusamad. Nad ütlesid, et “hei, üksi me täit tõde ei tea, kuid koos sinuga saame sellele oluliselt lähemale jõuda”. 

Nad ei kartnud vigu ja tervitasid kriitikat, sest nad said aru, et kriitika teeb tugevamaks. 

Täpsustan! Koostöö polnud nende jaoks seega ainult mingi mugav ninnunännu, see võis olla ka toores vaidlus. Aga see aitas edasi. 

Kui nad midagi rääkisid, siis paljud inimesed uskusid ka. Uskusid, sest nägid, et nende eest ei varjata midagi. Uskusid, et ka halvad asjad ja vead saavad avalikuks. Usaldasid.

Vaata, ma tegin mõlemi asutuse kohta isegi SKEEMI! Vabandan ette mõnede erialasõnade pärast.

Nüüd küsimus sulle: kumb sinu arvates on Eesti Politsei? Kas tõeasutus või koostööasutus?

Esimese hooga tahaks vist öelda, et tõeasutus? Tegelikult on meie politsei päris mitmes mõtmes ennast üles ehitanud koostööasutusena. 

Loomulikult rajaneb politseitöö faktidel, kuid faktide ennetamiseks, leidmiseks või muutmiseks  pöördutakse kogukonna poole. See on mega hea näide koos tegutsemisest. 

Üks puhtakujulisemaid tõeasutusi on aga Riigikontroll. Nende jutt näib alati rõhutavat nende endi tähtsust. Kõik, keda on kontrollitud, on pisut nagu moosivargad, kelle siis range turvamees direktori juurde tarib. Häbi vahelejääjatele! 

Nende probleem tuleb välja aga sellest SKEEMIST (selle tegin ka ise):

Kui ainult tõega lajatada, siis võidad ehk sina kui äge kriitik, kõik teised aga kaotavad. Skoor on esimese näite puhul null. Kui aga proovida kriitika viia koostööks, siis võib juhtuda, et enamus võidab midagi. Skoor on viis. 

Koroonakriisis me näeme, kuidas tõeastuste tõekahurid tulistavad üksteist. Me näeme, kuidas proovitakse ennast välja elada üksteise peal ning valimistel punkte võita ühise koroonaprobleemi arvelt. Kirjutasime sellest ka väikese uudiskokkuvõtte pealkirjaga "Heategijate sõda"

Kuidas siis on nii, et tark on vahel loll?

Nii on, et sa võid olla väga hea tõe üsna loll elluviija, kui sa ei arvesta teiste inimeste piiride, vaadete, tunnete ja olukorraga.

Nüüd aga jõuame meie jaoks tähtsa punktini. Millised asutused on ajakirjandusväljaanded? Milline on Levila? Kas koostööasutus? Või tõe…? 

Kuidas paremini edasi? Saada oma arvamus meile: daniel@levila.ee

Sinu

Daniel

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt