Asutaja piinad. Sihtrühmade asemel tunded

Sissejuhatus

See tunne, kui sa tead, et midagi on valesti, aga ikka teed seda.

Ostad ikkagi plastikust karbiga salatit, kuigi tead, et just tänu sellele tehakse homme uus karp ning see lootusetu ringkäik reostab loodust sinu ümber. 

Või otsustad lõpuks oma meediakanali sihtrühma ära. 

Esimene osa. Sihtrühm teeb nõmedaks

See on nüüd täiesti ebapopulaarne jutt, mida ma sulle räägin. Kuid ma olen üsna veendunud, et arenenud maailm on läinud sihtrühmade sihtimisega liiga kaugele. 

Mitte, et sihtrühmapõhine enesemüümine ei töötaks. Töötab väga hästi, täpselt samamoodi nagu see plastikust salatikarp.

Kuid sarnaselt plastikukarbile on tänapäevane sihtrühmade põhine elu lagundamas kõike, mis varem ühine tundus. 

Sihtrühma saab järjest täpsemaks ajada ning jõuda välja mikrosihtimiseni, kus inimese väikseimadki detailid määravad tema kuulumise mõnda pisikesse hõimu, kellele sa saad siis müüa näiteks oma nõiaõpikut või erakonda. 

Kuid nii olemegi vaid hõimud. Üha väiksemad, üha kinnisemad. 

Sihtrühmadega on samamoodi nagu iga populaarse asjaga – kõik näivad sellest midagi teadvat, samamoodi nagu igaüks, kes mõõdab nutikellaga oma samme, on nüüd arst, kes soovitab teistel sama teha. 

Unustatakse ära, et kõik, mis on lihtne, on ka alati ka vale. Sest lihtsustus tähendab millegi kõrvalejätmist. 

Isegi su 103aastane vanaema pärib: “Kullake, ma pole siiani aru saanud, kes su sihtgrupp on?” Seesama vanaema, kes oli enne ajukirurg, kuid täna kuulub pensionäride sihtrühma. 

Mis kuradi pensionär.

Teine osa. Levila ei ole sihtrühmavaba, kuid…

Nüüd jõuamegi selleni, et nii, nagu on olemas halvemad ja paremad plastikud, on ka sihtrühmade jagamise hulgas mõned mõtted, mis on teistest halvemad. 

Mulle isiklikult tunduvad eriti halvad sihtrühmadeks jagamised, mis vangistavad ja võtavad lootuse olla parem inimene. Need on sihtrühmad, mida võiks mingil hetkel ka arendada lihtsalt siltideks: “maakas”, “humanitaar”, “globalist”, “ekreiit”, “buumer”, “autopede”.  

No neil on tavaliselt mingi ilusam sõna taga, näiteks “Pärnumaal elav keskealine konservatiivne mees” või “kolmekümnendates iduettevõtja”, aga keda me lollitame. 

Siis on natuke paremad sihtrühmadeks jagamised, mis võtavad arvesse inimeseks olemise põnevamaid kogemusi ja tekitavad tunde, et miski pole võimatu. 

Need sihtrühmad on reeglina ajutisemad.

Kuid ajutisem ongi hea! Nagu plast, mis laguneb looduses rutem! Hea küll, sain vihjest aru, see oli nüüd tõesti viimane kord kui ma seda plastikujundit kasutasin. 

Me Levilas ei ole sihtrühmavabad, kuid me otsime tundeid, mis räägivad üle jäikade sihtrühmade piiride.

Seda tunnet, et midagi on maailmas valesti, kuid ka seda tunnet, et selle vastu saab koos midagi teha. 

Seda tunnet, et lõpuks sind ometi keegi kuulab. 

Seda tunnet, et isegi kui me kirjutame midagi, mis sulle ei meeldi, ei tee me seda nõmedalt ja ülbelt. 

Ning me loodame, et sellistel tunnetel on koht nii 103aastase elus kui 13aastase elus. 

Järgmine kord juba täpsemalt sellest, kuidas me seda meediamaja ehitame. 

Ikka sinu

D.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!