Miks dokfilmid nii kaua aega võtavad?

Me oleme Levilas juba kolm täispikka filmi teinud, kuid mul on jätkuvalt raske harjuda kinovendade Lumière’ide poolt sõnastatud põhimõttega: iga dokumentaalfilm saab valmis täpselt nii palju hiljem, et sa jõuad hullult närvi minna. Hea küll, tegelikult ütlesid seda vennad Eskod. Vähemalt ma arvan, et ütleksid, peab neilt üle küsima. 

2023

Igatahes, võtame näiteks meie uue filmi “Sinikollane”, mille me koos režissöör Erik Tikan 2023. aasta kevadel lootsime valmis saada 4 kuuga. See film pidi tulema lühike, umbes 40 minutit pikk. Kiire ringvaade eestlaste tegemistest Ukrainas. 

“Seekord näitame kõigile eeskuju, kuidas tähtaegadest kinni peetakse,” lubasin ma koosolekul. See mõte leidis igati toetust, kuna meie eelmine täispikk film Trail Baltic oli umbes kaks aastat üle aja läinud.

Ent peagi helistas mulle kuskilt Ukraina nurgast Erik. 

Kõhutunne ütles, et ma juba tean, mis siit tuleb…Mingi jutt, et läheb natuke aega jälle. Samal ajal oli mul filmi esimeste seas toetanud Telia poolt saadetud kiri postkastis:

Tere Daniel,

mõni aeg on nüüd möödas kui suundusite Ukraina dokprojekti võtetele seega uuriksime kaugel Te nendega olete ning kas võime juba oodata ka valmisprojekti.

Aitäh.

Võtan Eriku kõne vastu.

Erik hakkab pikalt seletama, kuidas ta võib küll teha sellest 4-kuu filmi. Ja siis lisab: “Kuid ma võiksin sellest teha täispika dokumentaali. Midagi sellist, mis jääb ajalukku.” 

See vend juba oskab inimeste nuppudele vajutada, eks ole? 

“Millal siis,” küsisin ohkega.

“Millal siis,” küsisin ohkega. 

“Vabariigi aastapäevaks saaksime ehk juba esika teha.”

“Vabariigi aastapäevaks, 2024?”

“Mhmh.”

2024

Mõeldud, tehtud. Aga mitte ainult, ma läksin ju sellele filmile nüüd raha juurde küsima. Rääkisin advokaadibüroole Cobalt pikalt-laialt, kuidas nad saavad peagi esilinastusele tulla ja vaadata meie uut filmi. Ilmselt vehkisin kätega. Mul võib vahel korralik jutuhoog peale tulla.

Aga midagi hakkas filmiga veel juhtuma. 

Nimelt on filmis kaks erakordset avatud jutustajat. Erko ja Jaana. Ning selle filmi käigus hakkasid nad lahku minema. Ja nad oskasid rääkida sellest, kuidas nad ennast tunnevad, nad oskasid olukorda analüüsida nii hästi, et me jäime kõik kuulama. Meile tundus, et nad räägivad palju rohkemate inimeste lugu. Lugu sellest, kuidas töö ja missioon ja pere hakkavad omavahel pingeid tekitama. 

Lahkuminek tähendas lisafilmimist. Ja üha rohkem hakkas meile tunduma, et oleme sattunud millegi unikaalse ja olulise keskele. Inimesed, kes oskavad ja tahavad rääkida!
Ühel päeval mõtlesin, et Erko ja Jaana pole enam lihtsalt meie filmi tegelased, vaid kaasautorid.

Hoolimata kõigest, aeg kulus.

Ma panin täistuuridel orgunnima. Telialt tuli muidugi ka jälle kiri:

Tervitus!

Paar kuud on nüüd taas möödunud, mis staatus hetkel projektiga palun on?

Kaunist talvist reedet soovides

Erik monteeris ning tal valmis varatalveks filmi uus rida, ehk siis mustand. Me kogunesime väikese seltskonna Levila toetajate ja filmiasjatundjatega seda vaatama.

Minu ootus sel hetkel? Et keegi aitaks veel viimast lihvi filmi teha. Et siis kinno ja… valma.

Mis tegelikult juhtus? Toetajad ja filmiasjatundjad vaatasid Eriku filmi ning siis tegi esimene neist suu lahti.

“See on väga hea materjal.”

“Siin on potentsiaali!”

“Kui tööd teha, saab rahvusvahelise hiti!”

“Äkki 2027. võiks selle filmiga minna Karlovy Varysse festivalile?”

Materjal? 2027? Head aega, esilinastus kevadel. 

Ma mõtlesin kõigile toetajatele, kellele ma seda filmi olin juba välja lubanud. Nägu läks punaseks. Mis eristab mind tavalisest skämmerist? Muudkui luban… Ükski toetaja ei öelnud tegelikult midagi. Peale Telia.

Tere Daniel,

Viimasest kirjavahetusest on nüüd rohkem kui pool aastat möödas seega tunneme taas huvi kuidas dokprojektiga läheb. Kas võime oodata juba valmis projekti ja materjalide jagamist?

Aitäh.

Millal siis järgmine aeg võiks olla? Sügis, 2024? Teeme nii. 

Küll ma kuidagi ära korraldan.

Muuhulgas sündis sellest vaatamisest palju soovitusi ning konkreetne plaan. Toetaja Jaanus Jussi abil  saime kontakti Londoni filmitoimetaja Ludo Smolskiga, kes on aidanud timmida täitsa asjalikke filme.

Filmi ümber tegutses nüüd juba rohkem inimesi. Näiteks arendusprodutsent Maris Salumets ning produtsent Elina Litvinova. Me tegime taotluse filmi arendamiseks Eesti Filmi Instituuti. Nende käest tuli tugev toetus ning film sai kuidagi teise käigu sisse. Erik käis Marisega Riias ja Stockholmis filmi tutvustamas Euroopa telekanalitele ja festivalidele. Vist isegi Karlovy Varyle.

Mis sa arvad, kas film oli kinodes? No ilmselgelt mitte.

Saabus sügis, 2024. Mis sa arvad, kas film oli kinodes? No ilmselgelt mitte. Erikult saabus küll uus rida. Ma vaatasin seda ja ma tundsin, kuidas klomp tuleb kurku. Pisar silmas rohkem kui tahaksin tunnistada. Mõned kohad olid tõesti … nii head. 

Äkki saame filmi välja vabariigi aastapäevaks, 2025? 

“Pole probleemi!” 

Asusime siis tööle selle kuupäevaga. 

Aga kas film oli kinos, vabariigi aastapäeval, 2025?

Heliloojad, värvid, isiklikud elud, laste sünnid meeskonnas, seejärel teadmine, et suvel pole ju filmi mõtet välja tuua, kes seda vaatab. 

Erik peab filmi lõplikku versiooni näitama ka peaosalistele ning mina kaotan une. Mis saab siis, kui nad ütlevad, et nad ei taha enam filmis osaleda? Seda enam, et ma kuulen, et nad on vahepeal tõesti kõhelnud. 

Aga kergenduseks ja tohutu respektipuhangu allikaks saab uudis Erikult: mõlemad nägid filmi ning jäid rahule. Ma hüüdsin tühjas toas midagi sellist: “Jaa, %€/”)))!”&&%€*!” 

Ühtlasi lugesin postkastist ka Telia kirja:

Tere taas

Nüüd on kätte jõudnud mai lõpp, kas teil on palun uut infot jagada?

Tänades

Ma vastasin neile kirjadele jõudumööda. Andsin siiraid lubadusi. 

Lubadus lendu!

Nüüd tundus juba, et esilinastuse ajaks tuleb september, 2025? Muidugi! 

Lubadus lendu! Head teed sulle, lubadus! Jõua kõigini!

Oktoober, 2025

Aga mingi nipiga sai septembrist oktoober. 

Kuid nüüd oli see hetk ikkagi käes. Oktoober. Sõpruse kino. Ma istun Sõpruse kinos esilinastusel ja hoian sõna otseses mõttes hinge kinni. Erik seisab üldse püsti ja jälgib saali reaktsioone nagu droonifotograaf  meeleavaldust. Kaks ja pool aastat tööd. Kas see jõuab kellelegi kohale?

Mõni inimene nutab vaikselt. Kogu saal on vaikne just õigetel kohtadel. Me ei oskagi muud öelda, et ma loodan, et sa tunned seda filmi vaadates kõike seda, mida meie tundsime. Et see film teeb seda, mida me loodame, et ta teeb. Et ta paneb mõtlema vabatahtlike elule ja tööle. Et ta aitab mõtestada ja tugevdada vabatahtlikke elu, perede koospüsimist. Sõjaga toimetulekut.

Et olla täpne, siis film, mille me valmis saime, oli 10 korda suurema eelarvega kui plaanitud. See on palju pikem ja loodetavasti ka sügavam. Ja täna on see kinodes. 

Tagantjärele ei teeks ma midagi teisiti. Erik ka mitte. Ma küsisin.

Kui soovid filmi vaadata, siis siin väike nimekiri kinodest, kus saab:

Osta pilet seansile Artises.

Osta pilet seansile Apollos.

Osta pilet seansile Sõpruses.

Osta pilet seansile Elektriteatris.

Osta pilet seansile Thule kinos, Saaremaal.

Osta pilet seansile Haapsalu kinos.