Eesti kuulsaim kunstnik TikTokis

Levila Playbook on sari inimestest, kes teevad asju teisiti.

Ehkki 19-aastase Anu olemasolust Eestis eriti veel ei teata, on tema jälgijate arv TikTokis suurem kui näiteks Laura Rannavälil (kuigi natuke väiksem kui Maria Rannavälil). Tema teoseid ostetakse USAs, Kanadas ja Filipiinidel rohkem kui näiteks... Peeter Lauritsa omi? Okei, seda ma tegelikult ei tea. 

Saame Anuga kokku EKA Väligaleriis, kus on väljas tema isikunäitus. Tema teosed on inspireeritud internetikultuurist ehk kõik kujutised, naljad ja vibe on minule tuttavad. Arvatavasti jagame sarnast Pinterest’i boardi. Tehnika, milles ta neid teeb, jääb siiski tundmatuks. Ma ei oskaks näppu täpselt peale panna kohale, kus üks joon algab või lõppeb ning kuidas need samas nii nurgelise olemuse leiavad. Intervjuule kõndides kasutab fotograaf Tristan läbivalt sõna “airbrush”. See on tehnika maalikunstis, mis tähendab värvi pealekandmist läbi pihustuspüstoli ehk airbrushi. 

Johanna: Sa õpid Eesti Kunstiakadeemias (EKA)? 

Jaa. 

Johanna: Mitmendal kursusel?

Esimesel, ehk ma ei võlgne neile midagi. 

Johanna: Mis mõttes? 

Oskuste eest või midagi sellist. Kui üldse, siis on mind oma stiili tõttu pigem maha surutud.

Johanna: Kuidas nad sinuga huiavad?  

Mul oli just esmaspäeval hindamine ja siis üks õppejõud ütles mulle umbes, et ma olen edevuse peal väljas. Tema arvates üritan airbrush-tehnikaga peita oma tehniliste oskuste puudumist. Ning tema prognoosi järgi variseb see fassaad paari aasta pärast kokku.

Üks õppejõud ütles mulle umbes, et ma olen edevuse peal väljas.

Võib-olla on tal õigus, aga kui see juhtub, siis ei tähenda see lõppu – vaid pigem uue asja algust. Postmodernses maailmas pole läbikukkumine lõpp, vaid rebrand.

Johanna: Kas kunstikoolides ei ole nii, et kui sa tuled siia õppima, siis nad tahavad, et oleksid nagu plastiliin – et nemad saaksid sind vormida, mitte et sa tuled juba oma stiiliga? 

(Näitab näpuga näituse peale.) Suht samade asjadega lasid nad mind siia sisse ka, ehk nüüd nad peavad kannatama minuga. 

Johanna: Ma olen EKA kohta kuulnud üsna vastuolulisi asju… Et mõnel inimesel on lihtsalt sünnist saati see “EKA-aju”. Nad oskavad siit tuge ja häid kontakte leida. Samas teistel pole seda “aju”. Tunnevad, et neil ei lasta vabalt areneda, olla oma isiksused, või midagi sellist. 

See on kogu aeg kahes äärmuses. Sa kas vihkad või fetišeerid seda. Ma ei tea… Mul on lihtsalt tunne, et ülikoolis olemine eeldab, et ma peaksin tegema mingit “akadeemilist kunsti”. Aga ma saan ka aru, et see, mida ma tajun akadeemilise kunstina, on pigem minu enda projektsioon. 

Samas tehakse mind maha, et mu kunst on “kitš”. Et mu kunst on odav massikunst. They hate to see you win.

Johanna: See on uue aja kitš veits. 

Tristan: See on kitš lahedas mõttes, kuigi sellel sõnal ei ole positiivset külge. Me kasutame vist seda sõna pigem asendamaks sõna “lahe”. 

Akadeemikud vihkavad seda, kui sa teed lustakaid asju. Kui sul on päriselt lõbus. Nad tahaksid, et teeksin kunsti kannatusest ja hingepiinadest. Inimesed teevad kunsti leinamisest ja rasketest teemadest, et nendega toime tulla, ja jagavad selleks, et vaataja saaks sellega resoneerida. Rõõm, kergus ja lustakus on kunstis sama olulised alustalad kui hingepiinad. Mõnes mõttes on lustakam ja irooniline kunst ka protest akadeemilise süsteemi vastu, sest see ei püüa varjata tühjust ega teeselda. See iroonia ei tõlgenda end 60-aastaste jaoks ära. 

Akadeemikud vihkavad seda, kui sa teed lustakaid asju.

Johanna: Ma sain sarjast ,,Adolescence” teada, et vanem generatsioon ei mõista emojisid ja sarkasmi, mida emojid edasi annavad. Näiteks, kui ma saadaksin info homse koosoleku kohta Levila chatti ja paneksin lõppu “🙃”, siis nad arvaksid, et ma olen päriselt rõõmus. 

Tristan: Mina ei mõista vanemate inimeste emoji-kasutust. 

Ma seletasin oma isale, miks “ok” on ebaviisakas. Siis ühel päeval ma kirjutasin talle “okei” ja ta küsis, et “kas ma tegin midagi valesti?”, ehk ta ei saanud aru, et asi oli selles “ok” lühendis. Ma ise olen peaaegu ringiga tagasi jõudnud. Varsti hakkan laughing emojisid ebairooniliselt kasutama. 

Okei, aga mida see meie ühiskonna kohta ütleb, et me kasutame crying emojit 😭 selleks, et väljendada naeru? See, et krooniliselt online generatsioon kasutab sel juhul laughing emoji 😂 asemel crying emojit 😭, on siiruse probleem. Me kardame, et ebairooniliselt “😂'” kasutamine jätab mulje, et sa oled naiivne või pinnapealne (NPC lol), seega kõik peab olema absurdsuseni ülepaisutatud emotsiooni või mitme irooniakihi  alla. 

Mul on ka suur probleem oma kunsti puhul sellega, et ma ei julge siiras olla. Liiga iroonilist kunsti tehes näitan, et olen eneseteadlik ja sellega kaitsen ennast kriitika eest. Kõik selle generatsiooni inimesed tahavad, et ma mataks selle siiruse viie kihi iroonia alla, et see oleks kuidagi aktsepteeritav. 

Mul on ka suur probleem oma kunsti puhul sellega, et ma ei julge siiras olla.

Johanna: Siirus? Ma just tundsin, et sel aastal on siirus tagasi tulnud. Isegi Yung Lean ütles, et “the party is officially over”. Siirus on tagasi! Kõik inimesed mu ümber järsku lubavad teistel ja proovivad ka ise olla rohkem iseseisvad isiksused, mitte skeenele vastavad. 

Tristan: Vaata, Johanna, me suhtleme sinuga viimasel ajal inimestega, kellest peaaegu kõik on 40+ aastased mehed. Võib-olla asi on selles, et nad lihtsalt ongi siirad. See on meie uus skeene. Mitte, et skeene on muutunud. 

Võib-olla ma ei ole oma hirmust üle saanud veel.

Johanna:  Aga miks EKA? Pallasesse ei tahtnud minna? Välismaale? Berliini? Kõik lähevad Berliini! Hollandisse? 

Ma pigem tuleks EKAsse, kasutaks Erasmust ära ja läheks Berliini.

Johanna: Aga kas sulle siis meeldib siin või ei meeldi? Ma ei saa aru. 

Ma ei tea veel. Aga ma usun, et see on ikkagi väga eriline võimalus õppida Eesti parimate kunstnike käe all. 

Tristan: (Viitab näitusele meie kõrval.) Kuidas see juhtus? Miks sind siia valiti? 

Aasta alguses oli konkurss. EKA ütles, et nad ei korralda muidu väga isikunäitusi, välja arvatud juhul, kui ma oleksin nõus seda tegema EKA Väligaleriis. 

Ma mõtlesin, et see on ideaalne. Just sellepärast, et see muudab veelgi segasemaks küsimuse, mis meediumiga üldse tegu on. Kas see on ülihalb Photoshop? Maal? Mis asi see on? Kahjuks pole see seni mingit poleemikat tekitanud. Ei mingit “Mis nüüdiskunstist saanud on?” tüüpi arutelu.

Ma isegi mõtlesin, et mis oleks, kui ma ühel päeval tuleksin siia näitusealale, teeskleksin, et olen lihtsalt suvaline inimene, ja hakkaksin möödujatega rääkima. Ütleksin midagi stiilis: “No nii koledad pildid,” et neilt välja meelitada, mida nad päriselt arvavad. Keegi ei julge mulle midagi ausalt öelda. Isegi vanemad inimesed ütlevad mulle ainult: “Ilusad tööd.” Mis mõttes ilusad? Ma eelistaksin, et keegi karjuks mulle näkku, aga ütleks ausalt, mida arvab. Vähemalt oleks see päris tagasiside.

Ma eelistaksin, et keegi karjuks mulle näkku, aga ütleks ausalt, mida ta mu kunstist arvab.

Tristan: Kas airbrushil ja grafitil on mingil moel ühine ajalugu või mõjutused? See tehnika mõjub kuidagi “tänavakunstilikult”.

Ma olen liiga suur diletant, et teada, mis ajalugu airbrushil on. 

Vahepeal oleme liikunud EKA Väligalerii juurest minema. Tahame näha päris kunstnikku värvipoti kõrval higistamas ja piinlemas. Anu keldrikorruse stuudio aknale on kardinad ette tõmmatud. Aknalaual on palju kujukesi ja raamatuid. Silma jääb läbivalt Nietzsche. 

Johanna: Kas sa oled Nietzsche fänn? 

Jaa, ma olen nietzschenista. 

Johanna: Palju stuudio üür on? 

350 eurot. Talvel küttega üle 500 euro. Ma leidsin stuudiokaaslase ka, sest mul oli üks tuba vaba. Alguses ma mõtlesin, et hakkan näitusi ja üritusi tegema, aga see ettevõtlik entusiasm lahkus mu seest väga kiiresti. 

Johanna: Aa, sa töötadki siin keldris? Ma arvasin, et see on mahajäetud ruum. 

Jep, vaata, isegi sammal kasvab siin. Koobas. Selles mõttes, et… Ma ise ei suuda seda tõsiselt võtta, kui teised ütlevad selle kohta ateljee. Kõik maalid, mis valmis saavad – panen pildipoolega vastu seina. Ma ei taha neid näha. Muidu ma võtan need kätte ja hakkan uuesti näppima ja rikun ära. Tahate näha neid? 

Kõik maalid, mis valmis saavad – panen pildipoolega vastu seina. Ma ei taha neid näha.

On tuttav või? 

Johanna: Aa, me tahtsime selle kohta küsida, et kas sina oledki Triibupasta albumi kaanekunstnik? 

Jah, aga nad ei ole ikka veel mu teist arvet ära maksnud, nii et… 

Tristan: Kuidas nad su leidsid? 

Fredi kirjutas mulle. Ta käis EKA jõuluturul ja ostis kleepsu. Pärast kirjutasid “Jou, me teeme seda nalja asja – Triibupasta. Kas sa oled nõus tegema meile cover arti?

Johanna: Teete veel midagi tulevikus? 

Ei. Rohkem ei tee. Ma pole oma raha saanud! 

Johanna: Kas sa käid kuskil päriselt tööl ka? 

Ei, mul praegu on vedanud. Hetkel tellitakse palju. Ma saan selle eest ära elada.

Johanna: Väga nice. Kas kogu raha, mis sa teenid, läheb materjalide alla, või sa saad kõrvale ka panna? 

Ma ei pane tegelt kunagi raha kõrvale. Ma usun – veits luululiselt –, et kui sulle siiralt meeldib see, mida sa teed, siis on raha teenimine lihtsalt loogiline tagajärg. Samuti kinnitab see omakorda usku mu töösse. Nii et ma proovin seda pigem vooluna näha ja kulutan täiesti mõtlematult, et kinnitada seda usku.

Ma ei pane tegelt kunagi raha kõrvale.

Johanna: Ma hakkasin ühel hetkel ka raha koguma, aga siis Tristan monteeris vendade Eskode filmi Lil Tillist mu laua kõrval. Eskod küsivad seal filmis Lil Tillilt: “Mis sa oma rahaga teed? Kas sa investeerid?“ ja Lil Till vastab: “Hell nah, brah, ma kulutan.” See on nii loll, aga samas vabastav. Fuck yeah, ma tahan ka ainult kulutada. 

Täpselt. Sa ei peaks kunagi kokkuhoidlik olema.

Johanna: Kas sa elad vanematega?

Jaa, mu ema elab stuudio lähedal. Ma käin seal ainult söömas ja magamas. 

Johanna: Kas su ema toetab sind? Sinu kunstnikukarjääri jne.  

Jaa, ta ei ole ise tegelenud selle alaga, aga ma olen väga tänulik, et ta toetab mu teekonda kunstnikuna. Ta armastab aeg-ajalt paar Instagrami stoorit teha mu teostest. 

Tristan: Palju sulle siis koostööpakkumisi tehakse? Missugused pakkumised need on? 

See, et Eestis üldse midagi pakutakse, on väga uus. Enamikel oksjonitest ja näitustest olen saanud rejecti, välja arvatud see EKA Väligalerii asi, kus just käisime. Pärast selle tegemist on mulle kirjutanud ka teised galeriid, ja ma sain aru, et mul on võimalik Eestis kunsti välja panna. 

Koostöö Triibupastaga pani mind mõistma, et mul on Eesti kunstimaastikul tegutsemiseks teisigi võimalusi. Siin pole mu kunstistiil väga populaarne, mis on tegelt hea. Saan ennast superiorina tunda, kuna olen üks vähestest, kes sellega tegeleb. 

Saan ennast superiorina tunda, kuna olen Eestis üks vähestest, kes airbrushiga tegeleb. 

Mul on sotsiaalmeedia tõttu raske vahel endale sisendada, et ma üldse annan midagi juurde, kuna mu algoritm näitab mulle ainult airbrushi. Tunnen, nagu kõik tegeleksid sellega. Tegelt olen lihtsalt oma mullis. 

Johanna: Mis on kõige kallim töö, mis sa teinud oled? 

Okei, kõige kallim töö oli 2400 eurot. See on suht OK summa hetkel. Ma ei saa eeldada väga kõrge hinnaga müümist, kuna ma olen kunstiga aktiivselt tegelenud ainult kaks aastat. See on üldse ime, et mul müümisega nii hästi läheb. 

Varem müüsin selle järgi, mida minult küsiti. Nüüd müün maha need, mis mulle põhimõtteliselt ei meeldi või mis on harjutamise mõttes tehtud. 

Tristan: Kas see müümine ongi suuresti tänu sellele, et sa tegid TikToki konto? 

Jaa, kindlasti. Eestis, näiteks selle Väligalerii eest, sain ma kunstniku palka, onju. Paku, kui palju ma sain.

Johanna: 500 eurot.

Tristan: 800.

300, maksud maha.

Tristan: Oi!

Mõtle, sa teed aasta aega kollektsiooni ja saad selle eest 300 eurot. Tänu TikTokile olen jõudnud suurema rahvusvahelise publikuni, mis on aidanud mul oma maale paremini müüa. See omakorda lubab mul teha veel rohkem kunsti. Võtta stuudio, et teha rohkem ja suuremaid töid, jne. 

Tristan: Sul on TikTokis 153 000 jälgijat. Millal sa selle konto tegid?

See TikTok oligi ideaalne käik mu karjääris. Kaks aastat tagasi tegin vist esimese video sellest, kuidas ostsin endale airbrushi masina, ehk mu TikToki konto on ideaalne ülevaade sellest, kuidas kõik arenes. Samas praegu on TikTokis asjad veits veidrad.

TikTok oli ideaalne käik mu karjääris.

Umbes kaks kuud tagasi sain shadow bani (Shadow ban tähendab seda, et kasutaja konto või sisu on platvormil, nt TikTokis, Instagramis, X-is jne, varjatult piiratud ilma, et talle sellest ametlikult teatataks). Mul oli üks aktimaal, kus ma udustasin tegelt ta tissid ära, eks. Tegin selle pingutuse ja udustasin need tissid ära, aga ikka tuli sellest jama.

Tristan: Seal on vist tegelt nii, et kõigepealt vaatab AI su sisu üle ja kui tema avastab midagi, siis saad hoiatuse. Alles siis, kui sa selle edasi kaebad, tuleb päris inimene asja vaatama. Mõne video puhul võivad seda kontrollida ka mitu moderaatorit, kui tegemist on spetsiifiliste teemadega, näiteks enesevigastamisega. Kui temal on näiteks mingi uskumus või ta on niisama munn, siis nad võivadki olla “fuck you, ma vihkan sind” ja teha, mis tahavad. 

TikTokiga on ka see teema, et ühel hetkel ta lihtsalt ei jaga su videoid enam laiemale publikule, kui sa ei maksa. Et üldse nähtav olla, pead boostima. Okei, ma pole selles täiesti kindel. 

Mina sain kohe ühe straigi (ingl strike: distsiplineeriv hoiatus). Kui saad straigi, oled 90 päeva shadow banned, aga mul on tunne, et see ei lähegi enam maha. Üritasin seda straiki isegi edasi kaevata, sest see polnud minu arvates õiglane. Selle eest sain uue straigi – nende arvates oli juba see, et ma üldse edasi kaebasin, täiesti absurdne.

Hakkasin googeldama. See advanced googeldamine, kus paned oma küsimuse lõppu “reddit”, eks. Mingi vend kirjutas, kuidas ta postitas piibliillustratsiooni Aadamast ja Eevast, ja ta konto bänniti ära. See ütleb suht palju TikToki reeglite kohta.

Tristan: Olen kuulnud, et mõned kontod ei hakkagi lendama. Lihtsalt ei lenda. Lõpuks tehakse uus konto ja alles see läheb tööle. 

Samas paljud proovivad ennast shadow baniga ka õigustada. Ütlevad, et “mul on shadow ban” – justkui asi poleks üldse nende halvas sisus, vaid selles, et just platvorm kiusab neid.

Johanna: Kas sa oled vaadanud ka oma TikToki analüütikat? Enamik jälgijatest ongi välismaal? 

80% other, USA 13%, Venemaa 7%, Poola, Kanada, Filipiinid. International baddy. Eestit ta ei näita isegi. Ütleb lihtsalt “other”. Ma vist ei sooviks isegi oma suurimale vaenlasele, et tema videod lõpetaksid Eesti algoritmi peal, sest vihasemaid inimesi kui Eesti TikToki-kasutajad ei ole olemas.

Ma vist ei sooviks isegi oma suurimale vaenlasele, et tema videod lõpetaksid Eesti algoritmi peal, sest vihasemaid inimesi kui Eesti TikToki-kasutajad ei ole olemas.

Tristan: Su õppejõud ütlevad, et su teosed on kitš ja odav massikunst, aga päris inimesi tegelt huvitavad su teosed. Nad ju ostavad neid. Kui sul poleks seda jälgijaskonda, aga teeksid sama asja – kas see siis poleks enam masstoodang? Mis üldse teeb ühest kunstiteosest massikunsti?

Minu jaoks on iga asja ülespanek risk. Kui ma tahaksin lihtsalt kindla peale minna, siis ma paneks üles pilte loodusest või teeksin midagi, mis on juba läbi proovitud ja aktsepteeritud, aga ma tunnen, et ma riskin kogu aeg – ohverdan midagi isiklikku. Ja kui keegi ütleb selle peale lihtsalt “odav massikunst”, siis see sõna näib eiravat kogu seda haavatavust. Mu kunst ei muutu vähem ausaks, kui inimesed seda ostavad või laiemalt hindavad. 

Ma ei tea. Kunst jääb igaveseks suletud ringi, kui ei saada üle ideest, et sotsiaalmeediasse postitamine teeb selle vähem kõrgeks kunstiks, sest siis kunst ei saa kunagi olla kättesaadav. Mõtle, kui vastuoluline on see, et näiteks filosoofiaraamatud kirjutatakse maailma paremaks muutmiseks, aga need on kirjutatud ülikeerulises keeles. Inimesed, kes neid lugema peaksid, ei oska isegi su tekste lugeda. Sa tahad väita, et taotled ülemaailmset kättesaadavust ja maailma parandamist, samas keegi ei tea su teostest midagi ega oska neid vaadata. Okei, me kõik ei taha maailma muuta, eks, aga… Kui see idee, et miski on tõsiseltvõetav ainult siis, kui see vastab teatud akadeemilisele nõudele, ei muutu, siis ei saa kunst ja kirjandus kunagi jõuda oma täieliku potentsiaalini ega avardada meie maailmapilti ja muuta ühiskonda.

Kunst jääb igaveseks suletud ringi, kui ei saada üle ideest, et sotsiaalmeediasse postitamine teeb selle vähem kõrgeks kunstiks.

Johanna: Ma ei teadnud sinu tegemistest midagi, aga sinu nägu olen varem näinud. Arvatavasti kuskil väljas. Peol. Ma vahepeal pidutsesin palju. Kuidas sul sellega on?

Ma ei käi baarides. Kus baarides?

Johanna: Ma ei tea. Burger box? Balta Chill? IDA?

Aa, küsimus on, et kas ma joon või? Mul on klassikaline üles-alla vaimne kõikumine. Mul on kuu aega, kus teen üliintensiivselt loomingut, ja siis kuu aega hingevaest intensiivset substantside kuritarvitamist, kuni ma jään angiini ja füüsiliselt ei saa enam pidutseda. Siis ma hakkan jälle loomingut tegema ja siis ma mõtlen, et see on nii tore tegelt, ja siis ma ei viitsi enam, ja siis ring kordub. Ma olen proovinud pidutsemist mõtestada endale positiivselt võrreldes sellega, et varem kasutasin ma seda põgenemiseks. Nüüd ma suhtun sellesse veits rohkem nagu normaalne inimene. Proovin sotsialiseeruda jne.

Tristan: Kas sa tahad teada, kas ta kunst näeb selline välja, kuna ta teeb narksi? 

Johanna: Ei

Mõni maal on küll ketamiinist inspireeritud, aga ma ei ole psühhedeelikume teinud.

Tänu oma ATH-ravimitele sain ma aru, et ei pea enam pidudel substantse kuritarvitama. Need asjad, mille eest ma enne ära jooksin – nüüd saan nendega hakkama. Aga see on imelik tunne, et ma mingil määral sõltun nendest ATH-tablettidest. See on imelik dilemma ravimite puhul. Ma ei taha tunda, et ma ise ei näinud ülipalju vaeva – et need olid lihtsalt ravimid. Tegelt sa pead suurema töö ikkagi ise ära tegema. 

Tänu oma ATH-ravimitele sain ma aru, et ei pea enam pidudel substantse kuritarvitama.

Johanna: Mida tähendab “ära tegema”?

See on ikkagi see, et kui sa võtad ATH-ravimeid ja oled päeva esimese tunni telefonis, siis sa oled ülejäänud päeva ka telefonis. Kõige raskema osa – alustamise – pead sa ikkagi ise ära tegema. See ravim lihtsalt aitab sul sellega edasi tegeleda. Sellest ajast saati, kui ma olen neid ravimeid võtnud, julgen ma ka alustada, sest ma tean, et saan hakkama. STIMULANDISÕLTUVUS! TEHKE LÄRMI STIMULANDISÕLTUVUSELE!