Ukraina sõda

300 päeva sõda. 300 päeva vaprust

Tarass Bilka lennutab rindel drooni ja teeb iga päev Youtube'i ühe videoklipi sõjast. Nii juba kolmsada päeva, vahetpidamata, vaatamata kõigele.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus ja helikujundus: Janek Murd
  • Originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 01.2023

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Kui ma varem kuulsin öeldavat, et see või teine sõda kestis nii ja nii mitu päeva, ei saanud ma päris hästi aru, miks seda aega päevades mõõdetakse. Nüüd on see minu jaoks kristallselge, ma saan täielikult aru, miks inimesed sõda päevades mõõdavad. Lakkamatu pinge ja ohukontekst määravad selle, et inimesed tunnetavad iga viimast kui sõjapäeva.

Olen kindel, et pärast 2023. aasta 24. veebruari hakkame me rääkima, et sõda on kestnud aasta ja vaat nii mitu päeva. See, et me sõdime üle aasta, tundub olevat juba fakt ning ukrainlased on sellega leppinud. 

Mida lähemale sõja aastapäevale, seda rohkem olen hakanud mõtlema aastatagustest unistustest, tollest elust, mille sõda hävitas. Mõtlen nendest inimestest, kellega koos sai plaane tehtud, sõpradest, kellega olin lähedane; nüüd aga oleme üle kogu Ukraina, Euroopa, maailma laiali pillutatud.

Mingil hetkel hakkab tunduma, et see kõik on ebareaalne, et see on mingisugune õel nali või halb unenägu, et kohe-kohe ärkan ma üles. Siis aga näpistan ennast ja mõistan, et kõik toimub vägagi päriselt.

Paratamatult ketran peas sõja esimesi päevi, vaatan Instas arhiivistoorisid ja mõtlen, kui ohtlik oli noil päevil olukord ja kui muretult paljud tegelikult käitusid. Meenutan, kuidas tuli selge teadmine, et tuleb lugusid kirja panna, oma lugejaid rahustada ja pidada meeles, et hirmutunne on normaalne, seevastu paanika on kõige hullem vaenlane.

Hirmutunne on normaalne, seevastu paanika on kõige hullem vaenlane.

Mul on sõpradega raskelt vedanud. Oleme koos mu nimekaimu ja sõbra Tarass Bilkaga jupi inforindest enda kanda võtnud. Enne sõda oli Tarassil Youtube’is oma projekt: ta tutvustas kõikvõimalikke Ukraina käsitööfirmasid, alustades juustutööstustest ning lõpetades mootorrataste ja liikuvmajade ehitajatega.

Tarassil ja tema naisel Katjal oli plaanis elada 2022. aastal Harkivis ja Ivano-Frankivskis, samuti mõtles Tarass minna oma projektiga rahvusvahelisele tasandile. Olime temaga just arutanud, et rahvusvahelisel hooajal on juba mõtet ka minul asjaga liituda.

Meenutasin neid meie plaane sõja kolmesajandal päeval. Kõik need head ideekavandid on nüüd kuhugi sügavikku kadunud ja jäävad kindlasti kuni võiduni ootele. Selleks on mitmeid põhjuseid, kuid peamine on see, et Tarass läks kohe sõja hakul rindele.

Tarass läks kohe sõja hakul rindele, reisivlogijast sai päevapealt sõjakorrespondent.

Tema oskus droone lennutada kulus õhuluures marjaks ära. Tarass otsustas kaitsta oma kodukanti Zaporižžjat relva ja drooniga. Imelik mõelda, kuidas reisivlogijast saab päevapealt sõjakorrespondent.

Paratamatult mõtled, milliseid tohutuid jõupingutusi me võidu nimel teeme. Tarass on sõja esimesest päevast peale videoid salvestanud ja neid ühismeedias avaldanud. Algul olid need hommikused ja õhtused videod. Tema vlogi aitas sõja alguspäevil kümnetel tuhandetel inimestel tõrjuda meeleheidet, mitte langeda paanikasse ja mitte lasta Venemaa psühholoogilistel rünnakutel end mõjutada.

Hommikuti lahkas Tarass inimeste psühholoogilisi ja emotsionaalseid seisundeid, õhtuti avaldas sõjakroonikat.

Hommikuti lahkas Tarass inimeste psühholoogilisi ja emotsionaalseid seisundeid, õhtuti avaldas sõjakroonikat. Salvestas kõike, mis päeva jooksul juhtus, et me ei unustaks seda, mida kogeme ja läbi elame.

Ajapikku, kui Tarassi lahingülesanded suurenesid ja aega jäi järjest vähemaks, hakkas ta avaldama ühe klipi päevas, ent tegi seda hoolimata sellest, et viibis ise vahetult rindepositsioonil. Kolmsada päeva, vahetpidamata, vaatamata kõigele.

Isegi kui Tarass põrutusega hospidali sattus, salvestas ta ikkagi oma vlogi jaoks video. Muidugi oleks ta võinud seda mitte teha, selleks olid kõik põhjused olemas. Kuid tundub, et see on nüüd saanud meie kui rahva sisuks – mitte alla anda ja jätkata oma tööd kõige kiuste.

Kirjutasin talle, kui ta hospidalis oli, ja küsisin, kuidas läheb. Ta vastas: „Kirjutati välja, homme lähen rindele tagasi.” See mees suudab hämmastaval kombel sõdida kahel rindel korraga – nii kaevikus kui ka inforindel ühismeedias. Ja iga kord, kui loen koondteadet lahingutegevusest, näen seal sõnu: „Zaporižžja rindel muutusteta.” Minu jaoks on enam kui selge, et see on nii mitte sellepärast, et seal midagi ei toimu, vaid kuna meie sõdurid seisavad iga jalatäie maa eest. Sest Tarass lennutab droone. Sest tuhanded tema relvavennad hoiavad praegu kaevikutes rinnet ega lase venelastel edasi liikuda. Ei lase venelastel edasi minna juba kolmsada päeva. Ja teevad koguni edukaid vasturünnakuid, nagu see oli Harkivi oblastis ja Hersonis.

See mees suudab hämmastaval kombel sõdida kahel rindel korraga – nii kaevikus kui ka inforindel ühismeedias.

Kolmsada päeva on tugev psühholoogiline piir, mõistmine, kui kaua me oleme võidelnud ja kui kaua peame veel võitlema. Kõigil kaitseväelastel on praegu Ukrainas vääramatu usaldus ja autoriteet. Nemad olid need, kes venelaste massilise sissetungi tagasi lõid ja on juba kolmsada päeva edukalt sõdinud.

Ja muidugi kui sa kolmesajandal sõjapäeval näed Ukraina presidenti Volodõmõr Zelenskõid külastamas kõige kuumemat kohta, Bahmuti, siis oled lihtsalt keeletu. See näitab julgust ja vaprust ning, mis peamine, tohutut usaldust ja toetust meie kaitsejõududele.

Tegelikult see nii väga ei üllatagi, sest kõik, kes praegu Ukraina armees sõdivad, on teenistusse läinud vabatahtlikult. Üksvahe ringlesid meediaruumis jutud sellest, kuidas Ukraina linnades noori mehi tänavail jahitakse ja otse rindele saadetakse. Teadagi, kuhu selle psühholoogilise operatsiooni juured ulatuvad. Selliseid intsidente esines tõesti, kuid need leidsid aset Donetskis ja Luhanskis, kus valitseb täielik seadusetus. Kõik, kes praegu sõdivad ja kellega mul oli juhust vestelda, läksid Ukraina kaitseväkke vabatahtlikult.

Meil ei ole vastust küsimusele, kui kaua sõda veel kestab, mitu päeva tuleb meil Venemaaga veel sõdida, mitu päeva kestavad Ukraina linnades voolukatkestused, mitu päeva veel jätkuvad raketirünnakud, mitu päeva veel pommitavad Iraani droonid koidikul Kiievi kesklinna.

On teadmine, et me elame selle üle ja teeme vapralt läbi kõik, mida võiduks vaja on. Nii kaua, kui palju kulub Tarassil ja tema relvavendadel kõikidel rinnetel kogu Ukraina vabastamiseks, Donetskist Sevastopolini.

Ja kui Ukraina lipud lehvivad taas kord kõikide meie suveräänsete alade kohal, siis saame me Tarassiga lõpuks hakata kavandama Craft Road Show uut hooaega Youtube’is.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt