Kirjutan teile Ukrainast

Kas Butša ja Irpin on taastunud okupantide korda saadetud õudustest?

Borodjanka peatänav on venelaste kujuteldamatu ebainimlikkuse sõnatu tunnistaja.

Kuidas toetada sõpra rindel? Nastja jooksis kuulivest seljas 30 kilomeetrit, et koguda Bohdanile drooni ostmiseks kakskümmend viis tuhat eurot.

Tarass Bilka lennutab rindel drooni ja teeb iga päev Youtube'i ühe videoklipi sõjast. Nii juba kolmsada päeva, vahetpidamata, vaatamata kõigele.

Esmaspäevast on Kiievis saanud nüüd droonirünnakute ja raketilöökide päev.

Sa näed, kuidas teised sõjast psühholoogiliselt väsivad ja moraalselt läbi põlevad, ning keeldud vastu võtmast tõde, et ükskord tabab see ka sind.

Kuidas otsustada, millal on aeg oma kodu maha jätta ja kuhu sõja eest üldse põgeneda?

Harkivist pärist Aljona räägib, kuidas sõja eest keldrisse varjunud inimesed seal hakkama saavad.

Lugedes ainult uudistes ilmuvat, paistab Harkivi oblastis toimunud vastupealetung kerge jalutuskäiguna. Milline on tegelikkus?

23-aastane Telegrami kanali Latšen Põše vedaja Igor Latšenkov räägib, kuidas on juba üle poole aasta seista Ukraina meediarinde eesliinil.

Mis aitab Ukraina sõduritel säilitada keset lahingutegevust kaine mõistuse? Kuidas naasta sõja lõppedes tavaellu?

Tarass Kovaltšuk kirjeldab, mis tunne oli teadvustada, et pool aastat sõda täitus täpselt Ukraina iseseisvuspäeval. Loe või kuula sarjast "Kirjutan teile Ukrainast".

Harkivi oblastisse humanitaarabi viinud Ira kirjeldab olukorda okupatsiooni alt vabanenud külades. Loe või kuula sarjast "Kirjutan teile Ukrainast".

Kuidas kamp Ukraina noori kolis keldrisse ning muutis Kiievis asuva muusikastuudio üleriigiliseks humanitaarabi staabiks.

Kuidas tajuvad sõda ukraina loomeinimesed?

Me ei sõdi mitte armee, vaid terroristidega.

Katja perekond kaotas 2014. aastal Donetskis viis korterit, nüüd aga jäädi ilma kõigest, mis neil oli Izjumis. Venemaa on kaks korda inimestelt ära võtnud kõik, mis nad olid paljude aastatega kogunud ja loonud.

Vabatahtlik tegevus on kujunenud veel üheks rindeks, mis aitab meil, ukrainlastel, seda sõda võita.

Paratamatult hakkad mõtlema, et siin elamine on mingisugune rulett: iial ei tea, kuhu homme mürsk kukub ja kas sinu kodumaja püsti jääb.

Sadu, kui mitte tuhandeid tsiviilelanikke on okupeeritud Hersoni oblastis vangi võetud.

Üksi teadmine, et tuleb elada venelaste okupatsiooni ja võimu all, on laastav. Inimesi kurnatakse moraalselt – toidunappuse tekitamisega, tööpuudusega, rahapuudusega.

Külavanematele öeldi, et kui kuskil peaksid mingid protestimeeleolud avalduma, tehakse need külad maatasa. Ja kui kuskil linnas peaks miiting toimuma, lubasid venelased seal järgmise Butša korraldada.

Katja esimeseks mälestuseks sõja algusest sai see, kuidas ta äratas ema sõnadega: „Ema, ema, tõuse üles, sõda algas!” Ema ütles talle: „Rahune, sa nägid halba und, ei ole mingit sõda.”

Kardan, et pärast võitu vajame me kõik psühholoogilist abi. Taban end aina sagedamini mõttelt, millise trauma see sõda meie põlvkonnale tekitab.

See on kirjeldamatu tunne, kui astud keset sõda rongilt maha ja mõistad, et oled kodus.

Olukord linnas oli nii hull, et Nastja ja tema pereliikmed olid valmis kasvõi pagasnikus sõitma, peaasi, et saaks linnast eluga minema.

Üritan kirjeldada seda õudust, milles mu sõbrad Mariupoli blokaadirõngas elasid.

Praegu käib evakuatsioon Ida-Ukrainast. Kõige hirmsamad lahingud, kõige hirmsam sõda toimub nüüd seal.

Parem hukkuda üritades pääseda kui saada oma kodu rusudesse maetud.

Nüüd tean ma täpselt, mida tunnevad põgenikud. Ja need on neetult vastikud tunded. Mitte keegi ei peaks neid kogema. Mitte kunagi.

Väga raske on kirjeldada seda tunnet, kui sa mõistad, et su kodumaa võetakse sult ära.

Seda 24. veebruari hommikut, kui kell oli vaevalt viis saanud, ei unusta ma kunagi. Mulle helistati ja öeldi: "Algas sõda."