„Kui on kord määratud kaevikust tulistada, … ”

Me ei sõdi mitte armee, vaid terroristidega.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 08.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Nüüd ootavad kõik hinge kinni pidades Ukraina armee vastupealetungi riigi lõunaosas. Nende sõdurite hulgas on ka üks mu sõber, Ruslan Odessast. Enne sõda töötas Ruslan suures USA e-kaubandusettevõttes turundajana, koostas reklaamistrateegiaid ja tegi erinevates niššides Ukraina brändidele reklaamikampaaniaid. Reisis, tegi sporti, käis pidudel. Elas lahedat, meelepärast elu.

Sõja võttis Ruslan vastu Odessas. Ööl vastu 24. veebruari ta ei maganud, sest oli oma unegraafiku käest lasknud. Hommikuks oli tal plaanitud intervjuu ühe IT-firmaga. Kusagil poole viie paiku hommikul kuulis lennukimüra. Vaatas Flightradarist järele – see oli Türgi transpordilennuk. Ja umbes kell viis kärgatasid üle kogu linna plahvatused.

Ruslan oli endalegi teadmata põhjusel pannud päev enne sõja puhkemist kokku nn kriisikoti, teinud oma dokumentidest koopiad, pakkinud kõik andmed kõvakettale ja saatnud pilve. Sisetunde sunnil, ju mõjus niiviisi olukorra üldine pingestumine.

Hommikul võttis ta ühendust omaste ja lähedastega, küsis, kas neil on kõik hästi ja mida nad kavatsevad teha. Seejärel oli Ruslanil plaan toidupoodi minna. Ta elas üksi ega teinud pea kunagi ise süüa, isegi külmik oli tal enamasti välja lülitatud.

Ladunud piima ja helbed korvi, sai ta ligi 40 minutit kassasabas seista. Inimesed haarasid riiulitelt kõike, mida seal oli. Kõige minevamad kaubad olid WC-paber ja tatar. Sealsamas poes võttis ta sõpradega ühendust, üheskoos otsustati sõita Mõkolajivisse. Sõja alguses juhtus seda sageli, et polnud jaksu järjekorras seista, seega jättis ta kõik ostud sinnapaika ja tormas asju pakkima. Aga veel kippusid paljud midagi kentsakat haasa haarama. Ruslan pakkis evakuatsiooniks mõeldud seljakotti uued, kevadeks ostetud riided ja robottolmuimeja. Vaat selline imelik komplekt.

Liiklus oli Odessas hullemast hullem, tanklad täiesti umbes. Ruslan sõitis tuttavat naist peale võtma, too elas sõjaväeosa lähedal. Kuuldes läheduses õhutõrje tööd, võtsid nad kiiresti suuna Mõkolaijvile. Teel nägid palju sõjatehnikat, ent kõik see tuli Mõkolajivist, mitte ei sõitnud sinna. Ruslan ja tema sõbratar üksnes naersid seepeale, et ju siis keegi teab midagi.

Mõkolajivis peatus ta õe pool. Õde pakkis paaniliselt kohvreid, et Poola minna. Ruslan otsustas linna jääda. Kasvõi sellepärast, et seal linnas oli tal hiljuti haiglast välja saanud ema. Ruslani meelest oli veider midagi paanikas otsustada ja kuhugi tormata.

Sõjaga on selline asi, et sa ei tea, mida oleks õigem teha. Kas lahkuda või jääda?

Kuid sõjaga on selline asi, et sa ei tea, mida oleks õigem teha. Kas lahkuda või jääda? Õige on nii, nagu sina otsustad. Ja kui hiljem tekivad probleemid, siis lahendad neid. Sellistel hetkedel mõistad, et sõjas ei ole õigeid ega valesid vastuseid. On ainult valik, mille teed sina ise.

Ehkki Ruslan ei ole muidu paanitseja, tabas ta tol esimesel ööl ennast vihaga mõtlemast, et asjad ei edene sugugi nii, nagu tema oli oma peas valmis mõelnud. Rohkem ei ole tal selliseid vihahooge olnud. Kuu aega magas Ruslan koridoris kandvate seinte vahel, kuni Odessasse tagasi sõitis.

Esimesed päevad Mõkolajivis olid väga kaootilised. Päeval oli Ruslan abiks toidupoes, hankis sugulastele ja tuttavatele ravimeid. Vahel tuli 40 minutit leivasabas seista. Ning muidugi komandanditund ja linna täielik pimendamine. Kõik lülitatakse välja. Igal ristmikul on rehvikuhilad ja Molotovi kokteilid. Inimesi ja autosid praktiliselt pole. Ainult politsei ja tehnika. Esimestel päevadel käis Ruslan ka linna peal oma kriisikotiga.

Sõja algusfaasis tegi Ruslan koos loovvägedega Venemaale sihitud reklaame, püüdes sel moel sealsete inimeste teadvuseni jõuda ja neile tõde näidata. Praegu arvab ta, et nad olid väga naiivsed. Samuti leidis ta endale rakendust humanitaarstaabis ja töötas seal. Tuli ju ennast tegevuses hoida. Pealegi tahtis igaüks tol hetkel kasulik olla.

Iga päev oli linnas plahvatusi kuulda. Mingil hetkel hakkas Ruslanile tunduma (nagu vist kõigile, kel on sarnane kogemus), et ta teeb vahet saabuvatel ja vastutulistatavatel mürskudel. Kord juhtus ta juba linnas eneses tankilahingut nägema. Ühtelugu mängis Ruslan mõttega sõjaväkke minekust. Minimaalne kaitseväeline ettevalmistus oli tal olemas, nagu ka auaste. Kuid kõnet sõjakomissariaadist ei tulnud ega tulnud. Ja ega ta omakseid linna maha jätta ka ei tahtnud, pigem ikka perega koos olla. Niiviisi möödus kuu.

Märtsi lõpus leidis Ruslan võimaluse toimetada ema ja õde Bulgaariasse, nad lahkusid Odessa kaudu. Esimesel päeval oli väga imelik näha inimesi tänaval jalutamas, kohvikuid töötamas, kuulda muusikat. Nagu ei käikski sõda. Kui häiresireen hakkas üürgama, ei muutunud suurt midagi. Alles pärast raketitabamust ühele elamukompleksile hakkasid inimesed varjenditesse minema. Kuid mitte kauaks. Ruslan pani tähele, et üldiselt ei vaevutud plahvatustele enam eriti reageerima, nendega oldi kuidagi nagu ära harjunud. 

Odessas tal peaaegu õnnestus tavaellu naasta. Tema kliendid hakkasid tagasi tulema, projektid käivituma. Kuid ühtelugu tabas ta end mõttelt, et ei tee piisavalt, et ta võiks rohkem kasu tuua. Seepärast kaalus ta relvajõududega liitumist aina sagedamini. Ta isegi ootas, et kohe talle helistatakse või tuuakse kutse. Aga ei, ta pidi selle sammu ikka ise ette võtma.

Me ei sõdi mitte armee, vaid terroristidega.

Viimaseks piisaks oli Ruslani jaoks 27. juunil Krementšuki kaubanduskeskust tabanud raketilöök. Siis jõudis Ruslan lõplikult tõdemusele, et me ei sõdi mitte armee, vaid terroristidega. Samal päeval läks ta sõjakomissariaati.

Ta teadis, et lennuväes on tema kaitseväelisel erialal kõik kohad hõivatud. Seetõttu oli ta valmis minema ka jalaväkke ja sõitma paarinädalase ümberõppe järel eesliinile sõdima.

Sõjakomissariaadis öeldi Ruslanile, et tema oskused kuluvad marjaks ära ühes teises väeliigis. Ka seal tuleb tal eesliinil käia, kuid suurema osa ajast saab Ruslan teha eritööd. Arusaadavalt ei saa ta avaldada, mis väeosa ja mis töö see on.

Tööd tuleb iga päevaga juurde ja see meeldib Ruslanile, sest ta tunneb ennast kasulikuna. Ehkki mõtleb ühtelugu, miks ta juba rindel pole. Ta isegi uuris oma ülemalt üleviimise võimalusi, kuid see olla praegu väga keeruline. Ja minu meelest ütles Ruslani ülem talle väga õigesti: „Kui on kord määratud kaevikust tulistada, siis leiab sõda su üles. Ära rutta.”

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt