Levila - Tarass Kovaltšuk

Tarass Kovaltšuk kirjeldab, mis tunne oli teadvustada, et pool aastat sõda täitus täpselt Ukraina iseseisvuspäeval. Loe või kuula sarjast "Kirjutan teile Ukrainast".

Pool aastat sõja algusest

Kuidas kamp Ukraina noori kolis keldrisse ning muutis Kiievis asuva muusikastuudio üleriigiliseks humanitaarabi staabiks.

Karm algus karastas ega lasknud norutama jääda

Kuidas tajuvad sõda ukraina loomeinimesed?

Meile kallatakse kaela tonnide viisi mürki ja valet

Me ei sõdi mitte armee, vaid terroristidega.

„Kui on kord määratud kaevikust tulistada, … ”

Üksi teadmine, et tuleb elada venelaste okupatsiooni ja võimu all, on laastav. Inimesi kurnatakse moraalselt – toidunappuse tekitamisega, tööpuudusega, rahapuudusega.

Täieliku kaitsetuse tunne

Külavanematele öeldi, et kui kuskil peaksid mingid protestimeeleolud avalduma, tehakse need külad maatasa. Ja kui kuskil linnas peaks miiting toimuma, lubasid venelased seal järgmise Butša korraldada.

Sõja teine reaalsus – okupatsioon ja Hersoni oblast

Katja esimeseks mälestuseks sõja algusest sai see, kuidas ta äratas ema sõnadega: „Ema, ema, tõuse üles, sõda algas!” Ema ütles talle: „Rahune, sa nägid halba und, ei ole mingit sõda.”

Mõni hetk enne okupatsiooni – Herson

Kardan, et pärast võitu vajame me kõik psühholoogilist abi. Taban end aina sagedamini mõttelt, millise trauma see sõda meie põlvkonnale tekitab.

Teema:

Tarass Kovaltšuk