Täieliku kaitsetuse tunne

Üksi teadmine, et tuleb elada venelaste okupatsiooni ja võimu all, on laastav. Inimesi kurnatakse moraalselt – toidunappuse tekitamisega, tööpuudusega, rahapuudusega.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 07.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Esimestel päevadel pärast Hersoni, Skadovski ja Ukraina lõunaosa okupeerimist puhkes sealsetes linnades toiduhüsteeria, nagu Katja seda nimetab. Kalliks läks sõna otseses mõttes kõik – see, mis maksis euro, hakkas maksma viis, sidrunid maksid korraga kümme eurot tükk ja pakk riisi kakskümmend eurot. Täielik teadmatus, mis toiduvarustusega edasi saab ja kui kauaks seda jätkub. Kauplustes müüdi ühele inimesele kõige rohkem kaks pakki võid ja kolm kilogrammi suhkrut. Alguses töötas linnas ainult üks kauplustekett. Järjekorda mindi varahommikul ja seisti neli-viis tundi, kuid isegi see ei taganud poodi pääsemist ja millegi ostmist.

Mingil hetkel hüsteeria lõppes, hinnad normaliseerusid, talunikud hakkasid oma tooteid maalt linna tooma. Mõned piimatalude omanikud jagasid piima tasuta. Liha hind läks ka alla, lihtsalt sellepärast, et talunikud on sunnitud loomi tapma: heinad-söödad otsas ja karjatamine on peaaegu võimatu, sest karjamaad on kas mineeritud või redutavad seal kuskil kaevikutes Vene sõdurid.

Katjal oli välja töötatud plaan: hommikul kell kuus läks vend lihapoe sappa, kella üheksaks tulid Katja emaga ja seisid kolm-neli tundi.

Kõige suurem mure oli muidugi rohtude ja hügieenivahenditega. Inimesed moodustasid lokaalseid jututube, kus lihtsalt vahetasid vastastikku ravimeid. Hiljem tekkis kohalikku kinno vahetuspunkt. Võisid tuua selle, mis sul oli, ja vahetada selle vastu, mida sul tarvis. Mingi ime läbi hangiti ka elutähtsaid ravimeid. Ravimitepuudus leevenes, kui inimesed hakkasid riske trotsides teiste linnade vahet käima. Pääsu polnud, inimesed võisid ju surra. Ja suridki. Kiirabid tulid sageli „paljaste ja tühjadena“, ilma mingigi varustuseta. Nüüd on olukord pisut paranenud, vabatahtlikel on õnnestunud varustada haiglad kõige hädapärasemaga.

Katja sõbratar käis Lutskis ja Lvivis, et sealt ravimeid hankida ning tuua need Hersoni ja Skadovskisse. Kõige keerulisem oli seejuures Vene tõkkeposti läbimine – ravimid võidi lihtsalt ära võtta, aga need maksavad suurt raha, eriti sõja ajal. Kui ravimid tõkkepostil konfiskeeritakse, nagu on paljudega juhtunud, siis jääb inimene ilma nii ravimitest kui ka rahast, aga sageli oli see viimane raha, sest tööd pole.

Mõned Katja tuttavad käisid Krimmis luurel. Kuid seal ei tahtnud keegi ravimeid suure partiina müüa, pakuti tarnelepingu sõlmimist. Arusaadavalt ei ole keegi sellega nõus, sest see oleks reetmine.

Kõige naljakam on Katja sõnul see, et appi tulid vanad, koroonapandeemia ajal moodustunud Telegrami-tšätid. Seal müüakse kõike – alates laste jalanõudest ja transistoritest kuni külmikute ja mopeedideni. Mingil hetkel tekkis linnas kanamunade defitsiit. Munade hind sööstis taevasse. Jututubades vahetati mune teiste toiduainete vastu: viis muna soolakilo vastu või 15 muna suhkrukilo vastu ning pooleliitrine õllepudel võrdus kümne munaga. Naturaalmajandus toimib jututubades tänini.

Katja jaoks on kõige valusam osta Venemaa kaupu. Hiljuti nuttis ta vorsti pärast. Nad olid emaga salati jaoks vorsti ostnud ja pärast kodus vaadanud, et see on Venemaal valmistatud. Katja ei mõista ja keeldub mõistmast tõika, et neile tuuakse toiduaineid Venemaalt. Ema nägi Katja meeleseisundit ja nad läksid koos Ukraina vorsti otsima. Ja leidsid.

Peale ravimi- ja toidupuuduse on Hersoni oblastis pidevad tõrked interneti- ja mobiilside töös, sagedased on elektri- ja veekatkestused. Katja jaoks on kõige hirmsam see, kui kaovad internet ja side. Siis tunneb ta ennast täiesti kaitsetuna, justkui maailmast äralõigatuna, teadmata, mis toimub tema linnas, Ukrainas, maailmas.

Eriti õudne on, kui kostab mingi plahvatus ja pole võimalust kontrollida, mis ja kus toimub. Katja leiab rahustust kaaslinlastega tšättides. Ütleb, et kui läheb plahvatust kuuldes jututuppa ja näeb, et ka teised inimesed kuulevad plahvatusi ja neist kirjutavad, siis on tal rahulikum olla. Teda rahustab see, et tema pole ainus, kes seda jubedust kogeb, et on veel palju inimesi, kes seda temaga koos läbi elavad.

Praegu tunneb Katja rõõmu suvest, sest on tekkinud võimalus teha väiksemaid jalutuskäike, kuid üldiselt tundub talle, et linna püütakse välja suretada. Üksi teadmine, et tuleb elada venelaste okupatsiooni ja võimu all, on laastav. Inimesi kurnatakse moraalselt – toidunappuse tekitamisega, tööpuudusega, rahapuudusega.

Kuid kõige rohkem masendab inimesi okupatsioonivõimu kavandatav referendum. Hersoni oblastis püütakse korrata Krimmi stsenaariumi – viia läbi libarahvahääletus Venemaaga ühinemise küsimuses. Seesugune perspektiiv rõhub just moraalselt. Me oleme kõik näinud, kuidas okupeeritud Donetsk ja Luhansk muutusid õitsvatest oblastitest väga depressiivseteks madala elatustasemega paikadeks, kus võimu haaranud sulaselged bandiidid terroriseerisid kaheksa aastat karistamatult elanikke.

Peale selle on okupandid alustanud Venemaa passide väljaandmist. Tõsi küll, agressorriigi kodanikuks hakata ja märki külge saada tahtjaid ei leidunud kuigi palju. Seetõttu on viimasel ajal sagenenud juhtumid, kus inimestelt võetakse Ukraina pass ära. Sel moel püütakse neid sundida Vene passi võtma.

Katja vaimu hoiab murdumast vaid vankumatu usk sellesse, et Hersoni oblast vabastatakse peagi okupantidest ning ta saab taas kord vaba Ukraina õhku hingata.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!