Kirjutan teile Ukrainast. 19. mai 2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Mulle tundus, et sõjaga pole võimalik harjuda, pole võimalik mitte reageerida pidevatele raketilöökidele, pole võimalik plahvatusi kuuldes rahulikult tänaval kõndida. Ent nagu selgus, võivad inimesed isegi lõputute mürsuplahvatuste kärgatustega ära harjuda. Sulle tundub, et sa reageerid ümberringi toimuvale täiesti normaalselt. Siiski mingil hetkel, kui kõrvutad ennast teistega, võib tulla mõistmine, et su reaktsioon sõjale, rakettidele ja plahvatustele ei ole päris adekvaatne.

Kardan, et pärast võitu vajame me kõik psühholoogilist abi. Taban end aina sagedamini mõttelt, millise trauma see sõda meie põlvkonnale tekitab.

Selgesti on tunda erinevust nende vahel, kes ei ole kogu selle aja Harkivist lahkunud; nende, kes lahkusid ja tulid tagasi, ja nende, kes on esimest korda Harkivis ning näinud seda linna ainult sõjaaegsena. Eriti tuntav on vahe nendega, kes kolisid Harkivist juba enne sõda Euroopasse ning loevad uudiseid kõikvõimalikest Telegrami kanalitest.

Minu sõbranna Aysel, kes on juba viis aastat Kölnis elanud, leiab, et Harkivisse minek oleks puhas hullumeelsus, et ainult hull sõidaks linna, mida pommitatakse 24/7. Ta helistas ja kirjutas mulle iga õhurünnaku ajal. Küsis, kus toimub ja mis toimub. Tundub, et ta muretses ja pabistas palju rohkem kui mina. Õigemini, seda kindlasti. Küllap ta kujutas vaimusilmas ette, et käivad hetkekski katkematud lauspommitamised. Jah, linna põhjaosas oligi nii, kuid kesklinnas sai end tinglikult turvalisemalt tunda.

Ljošaga samas majas, ainult teises trepikojas, elavad meie ülikooliaegsed sõbrad. Nad on kogu sõjaaja viibinud Harkivis. Julia ja Oleg – nii on meie sõprade nimed – kutsusid meid veinile. Leida linnas ükskõik millist alkoholi on sisuliselt ebareaalne. Sõja esimestest päevadest peale kehtib Harkivis kuiv seadus. Kuid Juljal ja Olegil on veel üht-teist alles sõjaeelsetest varudest, nad hoiavad seda erilisteks puhkudeks. Meie tagasitulek Harkivisse oligi üks selline puhk.

Õhtul saigi siis istutud, veini joodud ning kergelt nagu tekkis vana sõjaeelse elu tunne. Lakkamatud sireenid ja plahvatused tundusid seekord olevat kusagil kaugel. Mind huvitas, miks Julja ja Oleg linnast ei lahkunud, ehkki oleksid võinud iga kell ära sõita. Nad ei sõitnud sellepärast, et nende vanemad keeldusid linnast lahkumast. Julja ema elab linna põhjaosas, mis on pideva tule all. Kuna humanitaarabi viiakse sinna puhuti, sõltuvalt rünnakute tihedusest, viivad noored ise sinna toitu. 

Mingil hetkel küsisin Juljalt, kuidas nad suudavad rahulikult linnas olla. „Ei kuidagi,” vastas Julja. Ta rääkis, et temal toimib kumulatiivne efekt. Kümme päeva emotsioonid kuhjuvad, siis Julja murdub, kukub paanitsema ja hüsteeritsema, pärast aga rahuneb ja lepib olukorraga. Ja niimoodi iga kümne päeva järel. Võimatu on kogu aeg olla külma kõhuga ja rahulik. Igatahes Juljal on nii. Oleg vastas lihtsalt: „Meie korter asub teisel korrusel, aknad on läände, kitsa tänava poole, statistiliselt oleme me väga ohutus kohas.”

Sellistel hetkedel mõtled tahtmatult, et inimesed ei hinda ohutaset päris adekvaatselt, et nende ohutaju on töntsiks jäänud. Oleg käib muide iga päev jooksmas ja tema marsruut kulgeb läbi pargi, mida ühtepuhku tulistatakse. Minu arvamuse peale, et pargis on ohtlik joosta, vastas Oleg, et tavaliselt tulistatakse seda päeval kella kolme paiku, mistõttu teeb ta oma trennigraafiku selliselt, et olla sel kellaajal pargist ohutus kauguses.

Minu meelest oli see täiesti hull lähenemine, minu jaoks oli päevselge, et selline teguviis on väga ohtlik. Ja sisimas tundsin rahulolu, et suudan ohutaset kainelt hinnata.

Paar päeva hiljem selgus, et see pole üldse nii. Minu ja Ljoša juurde saabus tuttav fotograaf Seattle’ist – Isaac. Teda saatis kohalik ajakirjanik Sofia. Sofia elab Lvivis ja oli Harkivis esimest korda. Kahju, et tema esimene tutvus mu kodulinnaga juhtus toimuma sõja ajal.

Isaac kui fotodokumentalist tuli Harkivisse paariks päevaks reportaaži tegema. Nad olid enne käinud Lvivi eeslinnades ja Kiievis, kuid raketiplahvatusi ja suurtükituld said nad esimest korda kuulda Harkivis. Nende Harkivist lahkumise päeval vihises rakett otse üle meie maja ja plahvatas meist umbes 350 meetri kaugusel. Rakett tabas turgu, kust möödusin iga päev, kui läksin kirikusse ema juurde. See rakett oleks äärepealt tapnud ühe mu tuttava neiu – talle lendas kild silma.

Arusaadav, et plahvatus oli tugev ja pani meie korteri aknad värisema. Sel hetkel jõudis mulle pärale, et ma hindasin olukorda siiski ebaadekvaatselt, ka minu ohutaju oli nüristunud. Muidugi mitte ainult minu, Ljošal samamoodi. Sofia tardus hirmust paigale, läks näost valgeks, pilk klaasistus. Aga meie Ljošaga jätkasime oma toimetustega, laskmata sel plahvatusel end väga häirida.

Korraks imestasin Sofia reaktsiooni, jäin mõtlema, miks ta reageeris nii kummaliselt. Siis aga mõistsin, et just tema reageeris adekvaatselt, nagu üks inimene peabki sellistele asjadele reageerima.

Siis tajusingi, milline kontrast on Julja ja Olegi, minu ja Ljoša, Sofia ja Isaaci ning Saksamaal asuva Ayseli vahel. Meil on erinev sõjakogemus. Ja see, mis Ayselile paistab hullumeelsusena, on Sofia ja Isaaci jaoks normaalne, ja nii edasi. Mina pidasin näiteks hullumeelsuseks käia linna põhjaosas, kuid Julja ja Olegi jaoks on see normaalsus. Nende jaoks on hullumeelsus elada selles linnaosas ja keelduda sealt lahkumast.

Järgmisel päeval pärast Sofia ja Isaaci lahkumist otsustasime meie Ljošaga samuti, et oleme Harkivisse pisut liiga vara naasnud. Tol päeval kukkus meist mõnesaja meetri kaugusele veel neli raketti. Ilmselt ilma Sofia reaktsioonita ei olekski me taibanud, et peaksime olema veel mõnda aega väljaspool Harkivit, mõnes ohutumas paigas.

Kui me lahkudes taksosse istusime, et sõita rongijaama, lõhkesid mürsud juba päris lähedal, mis üksnes kinnitas meie otsuse õigsust. Kuid see nädal Harkivis kulus meile hädasti ära. See kinnitas üht lihtsat tõde: me saame alati koju tagasi tulla. Venelased ei ole meilt seda ära võtnud.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!