Meile kallatakse kaela tonnide viisi mürki ja valet

Kuidas tajuvad sõda ukraina loomeinimesed?

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Fotod: Alina Pash/Facebook
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 09.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Saan Alinaga kokku Kiievi kesklinnas, ühe kohviku suveterrassil. On selge, et meie turvatunne ja kokkusaaminegi on võimalikud tänu meie sõjasangarite uskumatutele kangelastegudele. Ilma Ukraina kaitseväe igapäevaste ohverduste ja vapruseta ei oleks see kohtumine Kiievi südames aset leidnud. Ja mine tea, kas Ukrainagi eksisteeriks veel riigina, kui Vene vägedel oleks õnnestunud Kiiev kolme päevaga ära vallutada.

Alina oleks sel aastal pidanud Eurovisioonile minema, kuid tema minevikuvea ja sellest puhkenud skandaali tõttu sõitis lauluvõistlusele Kalush Orchestra. Loovinimesed elavad sündmusi sügavamalt läbi ja hiljem suunavad läbielatu loovprodukti. Jutuajamine Alinaga on katse aru saada loomeinimeste sõjatajust.

Alina elus on olnud kaks kohutavat hommikut, mil süda tahtis lõhkeda.

Esimene selline hommik oli 2006. aastal, kui ema äratas Alina teatega, et tema nõbu, kes oli talle nagu õde, sattus autoavariisse ja suri. Tunded, mida ei ole võimalik sõnadega edasi anda.

Samasugused tunded valdasid Alinat ka tema elu teisel kõige hirmsamal hommikul – 24. veebruaril, mil puhkes sõda. Ka seekord oli ema see, kes äratas Alina kohutava teatega Venemaa täiemahulisest sissetungist.

Alina peatus toona oma vanemate juures Taga-Karpaatia oblastis, kuhu oli sõitnud toibuma raskest eluperioodist. Detsembri lõpus oli tema korter Kiievis maha põlenud, veebruari keskel aga vallandus skandaal, mille tõttu ta ei läinud Eurovisioonile Ukrainat esindama, ehkki oli rahvusliku vooru võitja. Alina tundis tol hetkel, et maailm on tema vastu ülekohtune, kuid sõja puhkedes see tunne muutus. Tuli tõdemus, et ülekohut pannakse toime mitte ainult tema, vaid terve rahva suhtes.

Nüüd on Alinal selge arusaam, et Ukrainas käib sõda kaheksandat aastat ja kätte jõudis selle täiemahuline faas. Näiteks Taga-Karpaatia elanikud ei tajunud seda nii selgesti kui need, kes elavad Ukraina idaaladel. Nüüd on Alina aru saanud, et oleks pidanud kõik need kaheksa aastat teistmoodi tegutsema.

Kui algas täiemahuline sissetung, võpatas kogu Ukraina, nii Taga-Karpaatia kui ka Harkiv, metsikust hirmust. Kõik tundsid sügavat empaatiat, rünnati ju tervet riiki, turvalist paika ei olnud kuskil – raketid lendasid nii itta kui läände. Empaatia ja ühtekuuluvustunne ühendavad nüüd ukrainlasi hoolimata venelaste jätkuvatest katsetest meid inforünnakutega üksteise vastu pöörata – keele, etnilise kuuluvuse või teiste tegurite abil.

Alina uskus, et tema rahvaloomingule tuginev muusika räägib ise enda eest ja kasvatab kultuuripärandit, kuid nüüd arvab ta, et mõnikord vajavad inimesed sirgjoonelisemat sõnumit. 

Ukrainlased on nüüd ühtsed nagu ei kunagi varem ja võitlevad ühise vaenlase vastu. Mitte mingid varemalt Ukrainas tegutsenud venemeelsed jõud ei suuda meid veenda Venemaa sõbralikkuses. Vaenlase nägu on selgesti kristalliseerunud. Nüüd näeme täpselt, kus on must ja kus valge. Ning Alina on ukrainlannaks olemise eest valmis nüüd kasvõi paljakäsi võitlema.

Nendime Alinaga üksmeelselt, et need, kes 2014. aastal alles astusid ellu, ei pööranud riigi idaosas käinud sõjale piisavat tähelepanu ja nüüd kahetsevad seda.

Meediaisikuna, kelle sõna loeb ja levib, kahetseb Alina, et ei olnud alati piisavalt otsekohene, põhimõttekindel ja oma seisukohtadele truu. Ta leiab nüüd, et oleks suveräänsuse säilitamiseks ja ukraina kultuuri maailmas levitamiseks võinud ja pidanud jõulisemalt töötama. Alina uskus, et tema rahvaloomingule tuginev muusika räägib ise enda eest ja kasvatab kultuuripärandit, kuid nüüd arvab ta, et mõnikord vajavad inimesed sirgjoonelisemat sõnumit

Need, kes 2014. aastal alles astusid ellu, ei pööranud riigi idaosas käinud sõjale piisavat tähelepanu ja nüüd kahetsevad seda.

Nüüd on Alina suunanud kogu oma jõu Ukraina võidu lähemale toomisele. Ukrainlastel polegi muud varianti, kõik töötavad ühise võidu nimel. Mitte keegi ei lase ligi mõtet, et Ukraina võiks kaotada, sest siis ei saaks selles maailmas üldse mitte mingitest õiglusnormidest rääkida. Meile kallatakse kaela tonnide viisi mürki ja valet, kuid valgus peab sellest pimedusest läbi murdma. Sest meie oleme tõe poolel ja kõik, kes näevad, mis Ukrainas toimub, saavad sellest aru. 

Loomulikult oli meil enne sõda riigisiseselt paljudes küsimustes erimeelsusi. Kuid nüüd on käes aeg õppida üksteisega leppima, üksteisele andeks andma, mitte lasta inforünnakutel meid üksteise vastu ässitada. Praegu peab kogu viha olema suunatud ühte kohta – Venemaale.

Meie põlvkonnale on osaks saanud keeruline saatus. Ent kui järele mõelda, siis kas ukrainlastel on kunagi kerge olnud?

Ukraina ajalugu ei ole enam igav õppeaine, nüüd jõuab teadvusse see, mida me kõik need aastad koolis õppisime, kuid millesse ei suhtunud tõsiselt, ja nimelt: Ukraina on kogu oma ajaloo vältel võidelnud iseseisvuse eest. Ning kõik see aeg on peamine kurjus olnud Venemaa, mis kõigepealt vallutab maid ja loob impeeriumi ning hiljem, kui impeerium hakkab lagunema, püüab seda pidevalt sõjaga restaureerida.

Nagu paljud ukraina kultuuritegelased, pöördus ka Alina sõja esimestel päevadel suhtlusvõrgustikes vene keeles muusikute, artistide, teatritegelaste ja lihtsate venemaalaste poole. Venelastel paluti silmad lahti teha ja näha, mida nende võim korda saadab, näha, kuidas venelased pommitavad Ukraina linnu, et venelased on need, kes on Euroopa südames verise sõja valla päästnud. Kuid enamik venelastest jäid nendele üleskutsetele kurdiks, pidasid paremaks olla pime ja toimuvat mitte näha. Valida kõige kergem tee ja leida, et see neid, lihtsaid venemaalasi, muusikuid, kunstnikke ja näitlejaid ei puuduta. Et see ei ole nende sõda, et nemad ei pommita linnu ja nemad ei alustanud seda sõda.

Alina Ukraina sõja vastasel meeleavaldusel.

Kui Alina ema levitas suhtlusvõrgustikes uudist Mariupoli sünnitusmaja tabanud raketilöögist, kirjutasid Venemaal elavad sugulased talle: „Mis te neist feikidest postitate.” Alina ja tema ema ei suhtle enam oma sugulastega Venemaal.

Kõige kummalisem, et nii kirjutasid inimesed, kes on käinud Ukrainas, on käinud Euroopas, kes on kõrgharitud, elavad suures linnas – Peterburis. Need inimesed oleksid pidanud aru saama, mis tegelikult toimub, et see ei ole mingi erioperatsioon, vaid päris ehtne sõda.

Need inimesed keeldusid tõde vastu võtmast. Tõenäoliselt seetõttu, et nad kardavad olla need koletised, kes nad on. Kardavad tunnistada, et nad on selle suure organismi osa, et nemadki on süüdi, sest lasid sel sõjal sündida.

Nüüd on Alina suunanud kogu oma jõu Ukraina võidu lähemale toomisele.

Kuula ka Alina kõige uuemat singlit.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt