Mõni hetk enne okupatsiooni – Herson

Katja esimeseks mälestuseks sõja algusest sai see, kuidas ta äratas ema sõnadega: „Ema, ema, tõuse üles, sõda algas!” Ema ütles talle: „Rahune, sa nägid halba und, ei ole mingit sõda.”

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 06.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Seda pole lihtne tunnistada, kuid üks meie oblastikeskus on juba kolm kuud okupeeritud. Elu seal erineb kõvasti sellest, millega ollakse harjunud Hersoni saatusest pääsenud linnades.

Võib-olla on raske ette kujutada, kuid minu suhtlus seal asuva sõbrannaga käib ühekordsete e-posti aadresside kaudu. Ainult niimoodi saab ta anda mulle ülevaateid Hersonis toimuvast. Mis tahes sõnumirakenduste kasutamine on lihtsalt ohtlik. Telefone kontrollitakse tänavatel päris sageli, kästakse kirjavahetusi näidata. Ükskõik millised dialoogid nendega, kes asuvad Ukraina kontrolli all oleval territooriumil, kujutavad endast otsest ohtu elule. Ja see ei ole kõnekujund. 

Üks murdelisi hetki iga ukrainlase elus oli päev, mil Venemaa tunnustas Donetski ja Luhanski isehakanud vabariikide iseseisvust. Tundub, et kõik ootasid siis kõne lõppemist sõjakuulutusega. Jah, tookord seda ei juhtunud, kuid küllap said kõik aru, et sõda tuleb. Selgusetu oli vaid, kui suurelt see ette võetakse.

Erinevalt minust Katja, mu sõbratar Hersonis, ööl vastu 24. veebruari ei maganud. Ta luges terve öö Twitterit, sest sinna ilmuvad uudised üsna kiiresti. Hommikul pärast kella nelja hakkasid tulema esimesed säutsud, et on puhkenud sõda. Täiesti ebaloogiline, kuid plahvatusi kuuldes lähed sa paratamatult akna juurde vaatama, kas ei tule uusi plahvatusi. Katja sööstis oma kümme korda akna juurde ja kuulatas plahvatusi. Mingil hetkel ei suutnud ta isegi uskuda, et see toimub päriselt, ning avas akna. Ja mida selgemini plahvatused kostsid, mida lähemal mürsud lendasid, seda selgemaks sai tõde, et Hersonisse on tulnud sõda.

Ja siis kuulis Katja sireeni. Sireeni, mida tavaliselt käivitati kord aastas süsteemi kontrollimiseks. Need olid olnud õppehäired ja linnameedia hoiatas siis juba ette: „Ärge ehmuge, täna kontrollitakse õhuhäiresüsteemi korrasolekut.” Nagu praktika näitab, siis algul ei taipa sa üldse, mida tuleb sireeni käivitudes teha. Just sellepärast, et need häired olid alati olnud vaid prooviks, harjutamiseks. Kes oleks toona arvanud, et hoiatussüsteemi tuleb ühel päeval hakata kasutama otseselt selleks, milleks see mõeldud oli.

Esimesel hetkel puudub arusaam, mida teha. Katja tormas vanemaid üles ajama. Katja esimeseks mälestuseks sõja algusest sai see, kuidas ta äratas ema sõnadega: „Ema, ema, tõuse üles, sõda algas!” Ema ehmus hirmsasti, sest Katja vappus ega suutnud normaalselt rääkida. Ema püüdis teda rahustada ja arvas, et Katja nägi lihtsalt koledat und. Ema ütles talle: „Rahune, sa nägid halba und, ei ole mingit sõda.”

Sõjale eelnenud kuu olid ukrainlased veetnud emotsionaalsel kiigel. Paljud maailma meediakanalid väitsid, et sõda puhkeb ööl vastu 16. veebruari. Kui seda ei juhtunud, tundsid paljud kergendust, kuid närvid olid ikkagi pingul. Tunne, et sõda on vältimatu, muutus kõigile aksioomiks. Kuid millal see algab ja mis ulatuses, sellest võis vähestel aimu olla. Arvan, et paljud magasid tol ajal halvasti, sellepärast arvas ka Katja ema, et see oli pelgalt õudusunenägu. Paraku mitte, see oli tegelikkus. Katja ema mõistis seda, kui läks akna juurde ja kuulis ka ise plahvatusi.

Nagu arvatavasti kõik Ukrainas noil päevil, ei suutnud Katja magada, jälgis kõiki uudiseid ja kartis maha magada järgmist õhurünnakust teada andvat sireeni. Eramaja selge eelis on see, et võid valida korruse, kus magada. Ülemisele korrusele hoidusid nad nüüd minemast, sest raketitabamuse korral saab see rohkem kahjustada. 

Järgmisel päeval pärast sõja puhkemist kaalusid Katja ja tema vanemad evakueerumist, kuid jõudsid arvamisele, et kui hakatakse pommitama, siis küllap pommitatakse igal pool. Nad ju ei teadnud siis, et neil tuleb elada Vene okupatsiooni all. Nüüd tunnistab Katja, et seda teades oleks ta kindlasti lahkunud, et mitte puutuda kokku Vene sõduritega.

Nagu mujalgi, panid ka Hersonis paljud kauplused oma uksed kinni ja nende juures, mis veel töötasid, tekkisid üüratud järjekorrad. Arvata võib, et nii palju rahvast ei olnud isegi nende avamisel. Arusaadavalt osteti kokku kõike, kuid eriti leiba ja liha.

Pärastpoole ilmusid taevasse Vene lennukid, mis lendasid Krimmi suunast Mõkolajivi poole. Kuid isegi see ei pannud Katjat ja tema vanemaid evakueeruma. Ei sundinud ka merelt tulistatud raketid. Mingil hetkel hakkas Katja ära tundma raketi iseloomulikku vihinat ning mõistma, kustpoolt ja mismoodi on see välja tulistatud. Mõnikord ta ka nägi rakette Mõkolajivi poole lendamas. Ja nagu ta ütles: „Vaat see on tõepoolest õudne, kui sa näed seda hetke ennast, kui sinu pea kohal vihiseb rakett. Mitte toda hetke, mil sa näed tema saba, vaid kui sa näed tema lendu algusest lõpuni. Ja veel see lakkamatu undamine. Sihuke tunne, et rakett lendab joonelt sinu majja.”

Hersonil ei vedanud, sest ta asub Krimmi külje all. Rünnakute puhkedes langes Herson oma asukoha tõttu mõistagi esimesena löögi alla. Venemaa kontrolli all olevate alade lähedal on alati ohtlik. Seda on näha Harkivist, Mariupolist, Sjeverodonetskist. Neid linnu ulatab Venemaa oma territooriumilt rakettidega tampima. Hersoni okupeerimine on seni olnud üks Venemaa peamisi edusamme sõjas Ukrainaga.

Kui Herson oleks olnud sama suur linn nagu Harkiv, siis ei oleks teda võib-olla ära võetud. Kuid on fakt, et kaks nädalat pärast sõja algust nägi Katja oma kodulinnas esimesi Vene sõjaväelasi ja mõistis, et linn on okupeeritud.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!