Karm algus karastas ega lasknud norutama jääda

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõda muudab hetkega kogu elukorraldust. Pole oluline, millega sa eile tegelesid, kus töötasid ja kus elasid. Üks hommik – hommik, mil puhkeb sõda – muudab kõik. Miljonid ukrainlased kaotasid üheainsa hetkega kõik, mis neil oli, senine elu lendas kildudeks ning aegapidi saab selgeks, et tagasipöördumist senise elu juurde ei tulegi.

Jana oli enne sõda ühe tuntud ukraina artisti muusikastuudio turundusspetsialist, kuid nagu miljonitel teistel ukrainlastel, muutus ka tema elu 24. veebruaril pöördumatult.

Jana võttis sõja vastu Kiievi eeslinnas – just seal piirkonnas, kus Vene armee hoogsalt peale tungis, kus asuvad Butša, Irpin, Hostomel ja kus käisid kõige ägedamad lahingud. Sõja esimestel minutitel jooksid Jana ja tema ema lähimasse varjendisse, milleks oli kõrval asunud kool. Neil õnnestus magama jääda, kuid paari tunni pärast äratas neid võimas plahvatus, mis pani keldri ja kogu hoone rappuma.

Kui rünnak vaibus, läks Jana õue suitsu tegema ja nägi, kuidas tema kodu kõrval põles 16-korruseline maja. Raketitabamusest süttinud hoonet kustutati mitu tundi. Tol hetkel ei muretsenud Jana isegi mitte selle pärast, et tema kodu võib hävida järgmisena, vaid elas kaasa naisele, kelle poeg oli keeldunud varjendisse minemast ja koju jäänud. Arusaadavalt ei lastud sel naisel kõik see aeg, mil kustutustööd kestsid, majale läheneda. Jana tundis naise ja tema poja pärast suurt valu, kuid ei tahtnud teada, millega asi lõppes.

Samal päeval, mil algas sõda, halvenes järsult Jana ema enesetunne. Kahe nädala möödudes ta paraku suri. Jana peab imeks, et tal õnnestus ema hoolimata linnas käinud sõjategevusest üldse mulda sängitada. Sõja tõttu ei saanud sajad, aga võib-olla ka tuhanded kiievlased oma lähedasi maha matta.

Ema surma järel veetis Jana neli päeva otsekui udus, sõja algus kujunes tema jaoks väga rängaks. Asja teeb raskemaks see, et Jana on tegelikult pärit Harkivist ja talle pole jäänud oma vanematest muud mälestust kui seal asuv maja. Vene raketid ja suurtükid võivad selle aga iga hetk purustada.

Selline sõja algus mingis mõttes karastas Janat ega lasknud tal norutama jääda. Matuste järel otsustas ta asuda ümber muusikastuudiosse, mis paikneb keldris ning kus elasid juba Jana kolleegid ja mitmed muusikud. Turvalisuse mõttes oli see parim koht. Kolinud sinna, otsustas Jana, et peab organiseerima humanitaarstaabi ja hakkama abivajajaid aitama.

Algul olid need üksikud sihitud abistamised neis Kiievi osades, kuhu oli võimalik pääseda. Aga pääseda ei olnud tol ajal võimalik peaaegu kuhugi. Viie miljoni elanikuga linnas sisuliselt ei töötanud kauplused ja igal ristmikul olid tõkkepostid. Seetõttu aitasid staapi koondatavat humanitaarabi laiali vedada sõjaväelased. Ajapikku jäi tõkkeposte vähemaks, annetuste hulk kasvas ning suudeti soetada järjest rohkem ravimeid, meditsiinilisi tarvikuid, koera- ja kassitoitu. 

Abi mahu suurenedes laiendasid noored tegevuspiirkonda, suundusid pealinnast välja, naaberlinnadesse ja küladesse. Juhtus ka väga ohtlikke asju.

Üks Tšernihivist pärit kutt mõtles välja plaani, kuidas toimetada humanitaarabi ja toiduaineid linna, mis tol hetkel oli Vene vägedest täielikult sisse piiratud. Noored sõitsid külavaheteid pidi, aga viimase otsa, üle jõe, tegid paadiga. Minu meelest oli see tollal täiesti eluohtlik ettevõtmine, kuid nemad ei kartnud, vaid lihtsalt tegid seda, mida vähegi said oma rindelõigul teha. Ehkki mõnikord vajasid ka vabatahtlikud ise abi.

Esimestel päevadel oli väga raske vett hankida ning Jana on meenutanud, kuidas nad oma stuudio baari varudest jääd sulatasid ja pudelitesse valasid. Loomulikult oli see selge vedamine, et neil üldse oli baar ja pealegi nii suure jääkogusega.

Jah, hetkel ei ole Kiievile otsest ohtu – sellist, nagu oli sõja esimestel päevadel ning isegi märtsis ja aprillis. Vene väed ei asu linnas, Vene sõdurid on Kiievi, Tšernihivi ja Sumõ oblasteist pagenud. Kiievlased võivad üsna rahulikult oma kodudesse tagasi minna.

Kuid sõja esimesed põrgulikud kuud muusikastuudios veetnud noored otsustasid, et nemad laiali ei lähe. Stuudios on suur lava, mille peal nad kõik koos magavadki. Ruumid on nii avarad, et sinna on end lahedasti ära mahutanud kenake hulk inimesi.

Kui ma küsisin Janalt, miks ta koju ei lähe, vastas ta, et kellelgi võib järsku midagi vaja minna ja mõtle, kui teda polegi kohal. Aga kui elad otse humanitaarstaabi keskel, siis võid reageerida abipalvetele maksimaalselt kiiresti ja efektiivselt. Stuudios tegutsevad vabatahtlikud ei jaga nüüd abi mitte üksnes Kiievi eeslinnades ja Tšernihivis, vaid käivad ka Ukraina ida- ja lõunaosas.

Päeval, kui mina stuudios käisin, pakkisid noored parajasti täis kaht väikebussi. Üks suundus itta, Bahmuti linna. Sinna viiakse praegu kõike: riideid, toiduaineid, lemmikloomatoitu. Lõunasse, Mõkolajivi minev buss oli maast laeni täis joogivett. Mõkolajivis on praegu tohutu veekriis. Linna veevarustuse allikas asub hallis tsoonis, on kahjustatud ning seda korda teha ei ole võimalik.

Ei tea, kui kaua need noored jaksavad niimoodi kambakesi keldris elada, kuid mulle tundub, et neil on tõsi taga. Nähes, missuguse pühendumusega nad päevast päeva töötavad ja sedasi juba pool aastat, mõistad selgesti, et Ukraina võit on vaid aja küsimus.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!