Kirjutan teile Ukrainast. 12. aprill 2022

Praegu käib evakuatsioon Ida-Ukrainast. Kõige hirmsamad lahingud, kõige hirmsam sõda toimub nüüd seal.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 04.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Praegu käib evakuatsioon Ida-Ukrainast. Kõige hirmsamad lahingud, kõige hirmsam sõda toimub nüüd seal. Evakuatsiooniga on nii, et algul mõtled sa, et küllap seal on kõik organiseeritud, seal on arusaadav tegevuskord. Siis aga satud sa üleilmsesse kaosesse, kus mitte keegi ei tea midagi, kus sina ei tea samuti midagi ega taipa, kuhupoole ja mismoodi liikuma peaks. Seda võib nimetada stuuporiks, kui su mõtlemisvõime atrofeerub. Jõudnud esimese hooga Kesk-Ukrainasse, taipasin ühtäkki, et pean otsa ümber keerama, sest olin lasknud ennast paanikal juhtida.

See oli kogu aeg liikumine tundmatusse. Kui saabusin Znamjanka jaama, kus elu kees, kus kohalikud talunikud müüsid turul aiasaadusi, mõtlesin aina: „Aga mida ma siin teen? Miks need inimesed ei taju sõda?” Vastus oli lihtne: sõda ei ole nendeni veel jõudnud, nad ei tunne tema nägu. Ja see on väga hea. Ma ei soovi kellelegi sellega kokku puutuda.

See hetk, see teistsuguse elu teadvustamine viis mind otsuseni: sõidan Harkivisse tagasi. Harkivisse, mida armutult pommitatakse. Hakkasin Kesk-Ukrainast itta tagasi kolistama. Küllap võib siin näha ellujäänu sündroomi. Sa süüdistad ennast selles, et lahkusid ja jäid ellu, selles, et sa ei ole seal.

Ühelt elektrirongilt teisele ümber istudes jõudsin ööseks Poltavasse. Ja seal juhtusin saatuse tahtel nägema ühe sõbranna postitust, et põgenik võib Poltavas tasuta peavarju saada. Jah, ma ei pea ennast põgenikuks, kõige õigem määratlus oleks vist „ajutine turist”. Kuid tol hetkel oli see ideaalne variant leidmaks kohta, kus elada seni, kuni elus mingigi kindlus tekib.

Elektrirongi peeti mitu korda kinni, et lasta läbi evakuatsioonirongid ja teised tähtsad koosseisud. Seetõttu saabusime suure hilinemisega. Pääsu polnud, pidin kõndima linnas komandanditunni ajal. Teel peatas mind patrull, poisid andsid viisakalt mõista, et sellisel kellaajal on ohtlik kooserdada ja mingu ma aga kiirel sammul koju. Väga adekvaatne suhtumine muide. Küllap sellepärast, et Poltavat ei ole niimoodi rünnatud nagu Harkivit, Kiievit, Tšernihivit ja teisi linnu. Seal nähakse igas komandanditunni rikkujas diversanti ja salakuulajat.  

See on muide ukrainlastel hämmastav omadus – me suudame ühise häda korral kiiresti koonduda, usaldada teisele oma suurima varanduse, isegi kui me pole omavahel tuttavad. Jah, ausõna peale. Just niimoodi ma saingi Poltavas elamise. Mu sõbranna andis oma tuttavale ausõna, et tuleb hea inimene paariks päevaks. Muide, „paar päeva” on üldlevinud väljend. Tegelikult ei tea keegi, kui kauaks ta kuhugi läheb, sest sõja ajal on kogu elu üks suur teadmatus.

Poltavas kohtasin oma sõbratari Anjat. Ta tahtis sõita Belgiasse, kuid ei julgenud. Kartis üksinda minna. Kartis koera kaasa võtta. Ütlesin talle kohe, et kavatsen lähemal ajal sõita Ukraina lääneossa ja võin vajadusel viia oma sõprade juurde. Nende paari päevaga, mis ma kavatsesin Poltavas olla, mõtlesin välja, et sõidan Harkivist läbi ja võtan koera, kuid selle plaani laitsid maha nii Saksamaal asuv neiu, ema kui ka teised sugulased. Lõpuks veensin Anjat sõitma Lääne-Ukrainasse, ise aga sõitsin Dnepri paremkaldal asuvasse Krementšukki. Jäin sinna Anjat ootama, et siis koos lääne poole kulgema hakata. 

Mõtlesin Anjat oodata ühe ööpäeva. Kuid tema jäi oma tuulepäisuses maha kõigepealt ühest rongist, siis teisest. Ühesõnaga, ma ootasin Anjat Krementšukis kolm päeva.

Tal vedas, sest mu sõber oli autoga tulemas ja korjas ta Poltavast peale, hiljem ka mind Krementšukist ning tõi meid Oleksandrijasse. Niimoodi sattusime me Anjaga Ukraina südamesse. Kesksemat jaama ei ole Ukrainas lihtsalt olemas. Saabusime kell 16.30, meid läände viiv rong pidi väljuma kell 17.30. Loomulikult määratud ajaks see ette ei tulnud. Ja kui lõpuks tuli, ei pääsenud me selle peale. Rong hilines neli tundi ja saabus kell 21.30. Sinna oli metsik tung. Hull trügimine, inimesed anusid, et neil lastaks kasvõi püstijalu sõita. Vagunisaatjad ei teinud uksi lahti. Inimestele näis, et nad jäetakse saatuse hooleks.

Hiljem tuli veel üks rong. Lugu kordus – lastega naised anusid, et neid peale võetaks. Õnneks lasti seekord kõikidel jaamas olnud naistel ja lastel peale tulla. Kuid mehed, mehed hüppasid astmelaudadele, murdsid tamburitesse ja nõudsid, et neil lastaks sõita. Neid tiriti rongist välja ja öeldi, et hommikul kell neli tuleb elektrirong, millega saab ära sõita. Mehed karjusid, et neile valetatakse. Kuid neile ei valetatud, nad olid lihtsalt argpüksid, kes olid valmis kasvõi naised ja lapsed vagunist välja viskama, saaks vaid jalga lasta.

Jah, paljud saavad sõja ajal kangelasteks, kuid medalil on ka teine külg. Sõja ajal leidub küllaga inimesi, kes oleksid võimelised rasedaid naisi evakuatsioonirongist välja viskama. Kes mõtlevad sel hetkel ainult enda peale. Tavaliselt pärast sõda ei taheta selliseid mäletada, kuid ei maksa siiski unustada, et nad on olemas. See on tõsi, et sõda näitab, kes mida väärt on. 

Kell neli hommikul saabus tõesti läände suunduv elektrirong. Sinna said peale kõik, kes polnud kahe eelmise rongi peale mahtunud. Me teadsime Anjaga, et see rong läks Lvivi, kuid me ei teadnud, kus see veel peatusi teeb. See oli meie jaoks oluline, kuna sihtisime üht teist linna läänes. Lõpuks otsustasime, et ei hakka mõistatama, millistes jaamades rong peatub, vaid kujundame edasise logistika Lvivis.

Natuke enne sihtkohta jõudmist läks rong katki. Samal ajal inimene, kes pidi meid jaamast peale võtma ja Ivano-Frankivskisse viima, jäi piiril kinni. Siis mõistsime, et ei jõua kuidagi linna enne komandanditunni algust. Õnneks olid mul kontaktid, mis lubasid meil sõita koju pärast komandanditunni algust.

Evakuatsioonirongid on muide omaette lugu. 15-tunnise sõidu jooksul võib seal juhtuda mis iganes. Isiklikult mulle kinkis see retk uusi sõpru, Ukraina pingekoldeid mööda reisimise kaaslasi.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!