Pageda sõja eest kaks korda kaheksa aasta jooksul. Katja lugu

Katja perekond kaotas 2014. aastal Donetskis viis korterit, nüüd aga jäädi ilma kõigest, mis neil oli Izjumis. Venemaa on kaks korda inimestelt ära võtnud kõik, mis nad olid paljude aastatega kogunud ja loonud.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 07.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõbrad viisid Katja Harkivist ära sõja esimesel päeval. Katja sõbranna töötas 2014. aastal Donetski ja Luhanski oblastist põgenenud inimestega ning kartis väga, et kui Harkiv okupeeritakse, võidakse Katja esimeste hulgas vangi võtta. Sest Vene okupatsiooni ajal kaovad esimestena ajakirjanikud ja kodanikuaktivistid. Katja jaoks on okupatsioon suur oht, sest peale selle, et ta on aktivist ja linna võrguväljaande Ljuk peatoimetaja, on ta ka pagulane Donetskist. Seepärast veenis sõbratar teda evakueeruma. Esimestel päevadel puudus teadmine, kas Harkiv peab vastu või ei, langeb anastajate kätte või mitte.

Vene okupatsiooni ajal kaovad esimestena ajakirjanikud ja kodanikuaktivistid.

Mida tähendab elu okupatsioonis, teab Katja omast käest: 2014. aastal elas ta kaks kuud nn Donetski rahvavabariigis ja mäletab, mis tollal Donetskis toimus. Paaril korral taheti teda „keldrisse” viia. „Kelder” on vangla, kus hoitakse kinni kodanikuaktiviste, ning tavaliselt tehakse neid just keldritesse. Katjal vedas tookord, „keldrisse” ta ei sattunud, kuid mitmed tema sõbrad olid seal vangis ja mitmed ei tulnudki sealt tagasi.

Kolm kuud veetis Katja Tšernivtsis, kuid juba teisel sõjakuul hakkas Harkivisse tagasi kibelema. Olukord oli Katja jaoks moraalselt raske, teda rõhus lakkamatult, et see kõik on juba olnud. 2014. aastal pages ta Donetskist Kiievisse ning nüüd põgenes jälle sõja eest, ainult et Harkivist Tšernivtsisse. 2014. aastaga võrreldes on suhtumine sõjapõgenikesse väga muutunud. Praegu puudutab sõda kõiki ukrainlasi. Kellel on sõbrad Vene tulerünnakutes kannatada saanud, kellel lähisugulased rindele läinud.

Ukrainas ei ole täiesti turvalist kohta – rakett võib mis tahes hetkel tabada ükskõik millist linna. 2014. aastal olid asjad teisiti, sõda ei nimetatud sõjaks ning Donetskis toimuv näis millegi kaugena. Inimesed, kes 2014. aastal sõja tõttu Donetskist ja Luhanskist põgenesid, puutusid sageli kokku sellega, et neile keelduti korterit üürile andmast. Donetski või Luhanski sissekirjutus muutus elu raskendavaks häbimärgiks. Nüüd on kogu Ukraina aru saanud, mida Donetski ja Luhanski inimesed üle elasid.

Inimesed, kes 2014. aastal sõja tõttu Donetskist ja Luhanskist põgenesid, puutusid sageli kokku sellega, et neile keelduti korterit üürile andmast. Donetski või Luhanski sissekirjutus muutus elu raskendavaks häbimärgiks.

Olles kaotanud kodu Donetskis, teadis Katja hästi, et ta ei taha kaotada veel üht kodu – Harkivit. Seepärast tuli ta neljandal sõjakuul tagasi. Peamiseks tõukejõuks oli siinkohal töö. Pole võimalik teha lugusid linnast, kus sa ei ela, on ju vaja linna tunnetada ja viibida selle kontekstis. Katjale jäi eriliselt meelde üks seik esimesest päevast, mil ta Harkivisse tagasi jõudis. Katja sõitis koos sõbraga kesklinna purustusi vaatama. Kui ta autosse istus ja hakkas turvavööd peale panema, ütles sõber, et ärgu parem seda tehku, sest kui sõidu ajal peaks tulerünnak algama, ei pruugi ta jõuda turvavööd lahti saada ja varjesse joosta. See nõuanne sööbis Katjale mällu, andis mõista, kui ohtlik Harkivis on ja kuivõrd teistsugusesse reaalsusse ta oli saabunud. See väike detail näitab rindelähedase Harkivi ja sügavas tagalas asuva Tšernivtsi olukorra erinevust. Sügaval tagalas asuvad inimesed ei saa kunagi täielikult mõista seda õudust, mida kogevad inimesed Harkivis ja teistes rindeäärsetes linnades. Nad ei tea, mis tunne see on, kui sa lebad juba voodis ja oled peaaegu magama jäänud, kui plahvatus sind üles raputab. Ent ajapikku harjud sa sellega nii ära, et ei jaksa enam voodistki tõusta, ei lähe koridori ega pommivarjendisse.

Üks suuremaid sõjaaegseid muresid on Katjal olnud seotud Venemaal elava isaga. Katja kirjutas talle sõja kuuendal päeval ja küsis, kas isa ei taha teada, kuidas tal läheb. Isa vastas, et kartis helistada, arvates, et Katja ei taha temaga rääkida. Teine kord said nad telefonitsi ühendust, kui Katja oli juba Harkivis tagasi. Katjal on hea meel, et isa saab asjadest õigesti aru: et ei ole mingit erioperatsiooni, vaid käib täiemahuline sõda, et Vene armee ründab sihikindlalt tsiviilobjekte – lasteaedu, koole, kirikuid, kaubanduskeskusi, parke ja väljakuid. Katja isa sõprade seas on ainult üks inimene, kelle meelest on Ukrainaga sõdimine väär. Kõik teised on arvamisel, et Ukraina tulnuks ammu Venemaa koosseisu tagasi tuua ning et üldse tuleb tagasi võtta kõik alad, mis kunagi kuulusid Nõukogude Liidu ja Venemaa impeeriumi koosseisu. Isa naine leiab, et sõjaväelased teavad, mida teevad, lihtsatele venemaalastele kogu tõde ei räägita, kuid kui sõjavägi teeb nii, siis järelikult on vaja. 

Kõige keerulisemaks läksid Katjal suhted onuga, ehkki enne sõda olid need olnud erakordselt soojad ja lähedased. Onu helistas Katja isale ja pajatas rõõmsa häälega, et Izjum, linn, kuhu Katja sugulased 2014. aastal põgenesid, on sisuliselt maatasa tehtud. Katja perekond kaotas 2014. aastal Donetskis viis korterit, nüüd aga jäädi ilma kõigest, mis neil oli Izjumis. Venemaa on kaks korda inimestelt ära võtnud kõik, mis nad olid paljude aastatega kogunud ja loonud. Katja 70-aastased vanavanemad olid sunnitud emigreeruma Austriasse, sest kõik nende varad Izjumis ja Donetskis on hävitatud või ära võetud. Arusaadavalt ei suuda nad enam elu nullist alustada, kuid õpivad saksa keelt, et kuidagigi ühiskonda lõimuda. Loomulikult tahavad nad tagasi tulla. Katja ei teagi, kas näidata vanaemale videot, kus on näha, et tema maja Izjumis on varemeis. Võib-olla Katja vanaema teab, et tal pole kuhugi tagasi tulla, kuid ei taha seda endale lihtsalt tunnistada. Katja jaoks on kummastav, et tema onu, teades seda kõike, rõõmustab Vene vägede hävitustöö üle. Onu näib siiralt uskuvat, et maamunalt pühitud Izjumis võideldi ukraina natsidega. Ja Katja on ise süüdi, et valis elukohaks Ukraina ning toetab natse. 

Katja 70-aastased vanavanemad olid sunnitud emigreeruma Austriasse, sest kõik nende varad Izjumis ja Donetskis on hävitatud või ära võetud.

Puutudes kokku selliste seisukohtadega, mõistad, et isegi kui võim Venemaal peaks homme vahetuma ja tunnistama kõiki nende aastate jooksul Ukraina, Gruusia ja teiste riikide suhtes toime pandud kuritegusid, siis ega inimeste arusaamad ja vaated ei muutu. Me mõtlesime, et Venemaal tehtud arvamusküsitluste tulemused on ülepaisutatud. Tundus kujuteldamatu, et 83 protsenti elanikest toetab sõda Ukrainaga. Kuid mida aeg edasi, seda rohkem mõistame, et see arv võib olla tõele päris lähedal. 

Saime Katjaga kokku ühel kesklinna toiduplatsil. Enne sõda sattusime ühtelugu just seal trehvama. Tavaliselt väga rahvarohke koht oli nüüd peaaegu tühi, külastajaid oli vast kümmekond. Nii mind kui Katjat painab mõte, kas varasem elav sumin kunagi veel taastub. Kas inimesed tulevad tagasi linna, mis asub Venemaa piirist vaid 40 kilomeetri kaugusel? Meile ei jää üle muud kui loota, et tulevad ja pärast meie võitu ärkab linn taas elule.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!