Ukraina sõda

Pikk tee okupatsioonist koju. Aljona lugu

Kuidas otsustada, millal on aeg oma kodu maha jätta ja kuhu sõja eest üldse põgeneda?

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Salvestus, helikujundus: Janek Murd
  • Originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 12.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Inimesed, kes satuvad okupatsiooni alla ega püüa sealt lahkuda, ei tee seda tegelikult rumalusest. Sõja alguses näis kõigile, et see ei kesta kaua. Aljona ja temaga koos olnud inimesed arvasid, et kohe-kohe, paari nädala möödudes nad vabastatakse. Nad nägid julgust sisendavaid uudiseid, et USA ja Euroopa toetavad Ukrainat, annavad neile tehnikat, relvi ja laskemoona. Ja mis peamine: Ukraina kaitsevägi ei anna Harkivit ära. Inimestesse sugenes veendumus, et läheb paar-kolm nädalat, kõige rohkem kuu, ning Ukraina armee deokupeerib Harkivi oblasti põhjaosa.

Kuid seda ei juhtunud ning Aljona ja teiste Tsõrkunõsse okupatsiooni alla jäänud inimeste meeleolu läks aina räbalamaks. Veniv ootus ja peatse vabastuse lootuse mittetäitumine vedasid vaimset seisundit aina sügavamale põhja. Märtsi algul lendas Aljona majal katus pealt ning teine korrus sai tõsiselt kannatada. Kohutav, kurdistav müra ehmatas kõiki, mõni sai paanikaataki. Siis aga võttis maad vaikus. See kestis peaaegu tunni, kõik olid lihtsalt vait. See oli pöördeline aeg kõigi jaoks, kes tolles majas viibisid, ning viis selleni, et isegi seni kangekaelselt lahkumast keeldunud vanainimesed nõustusid teele asuma. See on üks sõja valudest – noored tahavad sõita mõnesse turvalisemasse kanti, memmed-taadid aga keelduvad kodu maha jätmast ning nende hülgamine ei ole mõistagi mingi lahendus.

See on üks sõja valudest – noored tahavad sõita mõnesse turvalisemasse kanti, memmed-taadid aga keelduvad kodu maha jätmast ning nende hülgamine ei ole mõistagi mingi lahendus.

Pärast seda, kui Aljona maja oli kaotanud katuse ja teise korruse, hakati kavandama okupeeritud alalt lahkumist. Üldjoontes seisnes ettevalmistus asjade kokkupanekus ja teiste lahkujatega kokkuleppimises, et moodustada autokolonn. Niisamuti tuli leida valged riidetükid, millega anda märku, et autodes on rahumeelsed elanikud, ning kirjutada sõidukitele „Lapsed”, sest kolonni kõikides autodes viibisid lastega pered. Aljonal õnnestus tuttavate kaudu edastada ringteel kontrollpostil olevaile sõdureile autode registreerimisnumbrid. 

Pärast seda, kui Aljona maja oli kaotanud katuse ja teise korruse, hakati kavandama okupeeritud alalt lahkumist. Foto: erakogu

7. märtsi hommikul kell kuus võttis Aljona sisse paar rahustitabletti ja oli valmis sõitma hakkama. Neil oli piirini jõudmiseks aega vaid üks tund. Aljona teadis omast käest, et vaikuseaeg kestab hommikul ainult kuuest seitsmeni. Hirm oli suur. See vaatepilt – purustatud majad, teed, autod, kauplused – püsib Aljonal tänini silme ees. Kuid Harkivi ringteele nad ei jõudnudki, tõkkepostil kästi neil ots ringi keerata. Venelased väitsid neile, et olid juba ühe sellise perekonna läbi lasknud ja nende laibad vedelevad nüüd teel. Kõiki autosid sunniti tagasi pöörduma. See oli sajandi pettumus! Pisarais Aljona jõudis otsusele, et tuleb sõita Venemaale, sest Harkivisse ei pääse kuidagi. Aljona meelest oli see kohutav reetmine, pealegi puudus ju kindlus, et neid üle piiri lastakse. Seetõttu võtsid autod järgmisel päeval, 8. märtsil suuna Venemaa piirile. Kardeti kõike – et ei pääseta üle piiri, et võetakse ära passid, loomad, et hiljem ei lasta neid Venemaalt välja. Teel peatati autosid oma seitse korda: kontrolliti dokumente, telefone, fotosid, kirjavahetusi, vaadati pagasisse.

Venelased väitsid neile, et olid juba ühe sellise perekonna läbi lasknud ja nende laibad vedelevad nüüd teel.

Aljona nägi teel väga palju Vene sõjatehnikat, kuulis seda lakkamatult. Piiril võeti neid vastu tülgastava silmakirjalikkusega: naised-lapsed suunati humanitaarabiruumi, kus olid tualett, hügieenitarbed, söögiks lihakonservid, küpsised, tee ja kohv. Lastele oli mänguasju, mingeid riideid. Kõik olid viisakad ja „abivalmid”. Samal ajal autosid skanniti, juhte küsitleti eraldi, küsitleti kõiki meesterahvaid, kontrolliti dokumente, vaadati tätoveeringuid. 

Jõudnud üle Vene piiri Belgorodi oblastisse Šebekinosse, peatus Aljona sugulaste pool, kes haletsesid Ukraina sõjaväe tegevuse tõttu oma kodu kaotanud inimesi. Aljona oli jahmunud ja šokeeritud sellest, kui ajupestud tema sugulased olid. Ent ta kogus end kiiresti ja otsustas järgmisel päeval, et viivitamatult tuleb liikuda Läti poole. Teele asunud kolm autot sõitsid peaaegu peatusteta kaks ööpäeva.

Lätti jõudmiseks tuli läbida Valgevene, mis on ju samuti agressorriik: Valgevene territooriumilt tulistatakse pidevalt rakette Ukraina linnade pihta ning just sealtkaudu üritasid venelased Kiievit vallutada. Ukraina numbrimärkidega autod äratavad Valgevenes pingsat tähelepanu. Kõigepealt peatasid Valgevene piirivalvurid neid Venemaa piiril, kontrollisid dokumente ja küsitlesid kõiki ligi kolm tundi. Hiljem aga hoiti kõiki kolme autot Valgevene-Läti piiril kinni üksteist tundi. Jah, sedasi koheldi ainult Ukraina numbritega autosid. Piirivalvurid mõnitasid ukrainlasi ainult sellepärast, et said seda teha. Vene ja Valgevene barbarite erinevust tsiviliseeritud maailmast tajus Aljona siis, kui kolm autot ületasid Läti piiri poole tunniga.

Pärast poolt aastat Euroopas viibimist otsustas Aljona Ukrainasse naasta. Kui ma temaga tuttavaks sain, oli käimas juba kaheksas sõjakuu ning meie vestlusse sugenes kerge ärevus. Aljona uuris mult, kuidas on asjalood Harkivis. Ilmnes, et ta ei ole okupatsiooni alt lahkumisest peale Harkivis käinud, nagu ka mitte oma kodukülas, deokupeeritud Tsõrkunõs. Aljona tunnistas, silmad täis kurbust, et igatseb Harkivit väga, kuid ei leia sinna sõitmiseks endas moraalset ega psühholoogilist jõudu. Ta tahaks näha, millises seisus on nüüd Harkiv, temale armas Saltivka ja tema ema maja, sooviks külastada oma lemmikkohti ja saada kokku Harkivisse jäänud sõpradega. Kuid ta kardab, et see, mida ta näeb, paneb teda ohjeldamatult nutma. Aljona on endamisi otsustanud, et läheb Harkivisse pärast sõda. Ta hellitab ikka veel lootust, et saab minna tagasi kunagisse Harkivisse – sellesse linna, nagu see oli enne 24. veebruari.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt