Kirjutan teile Ukrainast. Hullem kui põrgu – Mariupol

Üritan kirjeldada seda õudust, milles mu sõbrad Mariupoli blokaadirõngas elasid.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 05.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Arvasin, et põrgu on üle elatud. Kuid see ainult tundus nii. Mõni päev tagasi pääses mu sõbratar Mariupolist välja. Paistab, et püha Maarja linn saab putinliku Venemaa ja kogu tema rašistliku režiimi kirstunaelaks. Mäletan lapsest peale sõja läbi teinud vanaisa ja teiste sugulaste jutte, et kõikidest õudustest oli kõige kohutavam Leningradi blokaad. Rašistid kordavad kõike natsiarmee tegevusjuhise järgi – piiravad linna sisse ja korraldavad humanitaarkatastroofi. Mariupolisse pole jäänud ühtegi tervet hoonet, paljud majad on maatasa põlenud. See, mida nimetatakse Vene armeeks, on toime pannud genotsiidi. Genotsiidi ukrainlaste vastu, genotsiidi linnas, mida nad tulid justkui päästma enda välja mõeldud natsismi käest.

Ma ei julgenud Nastjast kirjutada, sest nägin teda võrgus viimati siis, kui linn piiramisrõngasse võeti. Ma ei julgenud talle kirjutada, näha vaikust ja hiljem teada saada, et ta on tapetud või nälga surnud. Võimatu on kirjeldada, milline rõõm oli näha tema story-mulli pärast kolmenädalast vaikust! Ta on elus ja see on peamine.

Kui on võimalik põrgut ette kujutada, siis see oli Harkivis. Aga Mariupolis oli hullem kui põrgu. Sõja tingimustes on selline lugu, et sa ei tea, millal su linna sisse piiratakse. Paar päeva enne, kui rõngas Mariupoli ümber sulgus, saatis Nastja humanitaarabi Donbassi linnadesse. Tollal ta veel ei teadnud, et tema linn võetakse rõngasse, et seal puhkeb humanitaarkriis ja et paari päevaga tehakse 90 protsenti linnast maatasa. Ausalt, mitte keegi sõja ajal ei tea, et tema linn võetakse rõngasse. Miks? Sest kõik loodavad parimat. No ja muidugi kui linn on sisse piiratud, siis sõja reeglite kohaselt peaksid sinna jääma ainult sõjaväelased. See on muidugi lüürika ja teooria. Vene armeel pole reeglite järgi sõdimiseks au ega väärikust. Seepärast tapavad nad tsiviilelanikke, just selle tõttu on evakuatsioon Mariupolist nii vaevaline.

Mariupoli kaitsjad ei saa maha jätta venelaste tapetud tsiviilelanikke, oma tapetud ja haavatud relvavendi. Autu Vene armee kasutab seda mõistagi ära. 

Nastjaga puudus kontakt 20 päeva. Selle ajaga jõuab igasugu asju kokku mõelda. Kuid sa loodad ikka, et just sinu tuttavatel ja sõpradel õnnestub minema pääseda. Kui Ukrainas praegu juhtubki imesid, siis on need seotud Mariupolist pääsemisega.

Üritan kirjeldada seda õudust, milles mu sõbrad blokaadirõngas elasid. Alustame sellest, et kõik lähedased ja tuttavad koondasid oma jõud. Jah, nõnda toimivad asjad sõja ajal ja eriti sissepiiratud linnas. Kahetoaline korter sai turvasaarekeseks kuue inimese jaoks. Ühte tuba ei kasutatud, sest see oli nurgapealne. Raketitabamuse korral ei ole nurgapealses toas viibijal lootustki ellu jääda. Seda tuba kasutati külmkapina. Ukraina idaosas paukus neil päevil kuni kahekümnekraadine pakane. Kui Mariupol oli igast küljest turmtulega ära lõigatud, jäi linn ilma kõigest, mis eluks vajalik: gaasist, veest, internetist, toidust ja ka küttest. Seepärast kasutasid mu sõbrad seda tuba, kus aknaklaasid olid ammu eest lennanud, külmkapina.

Magati riidekuhja all. Ja pideva risttule tõttu pidid kõik magama koridoris. On olemas „kahe seina reegel”. Minu jaoks oli see Harkivis peamine. Kui ei jõua varjendisse joosta, mine varju kahe kandva seina vahele. See kahandab surmasaamise riski. Kui maja variseb kokku, siis on kandvate seinte all rohkem lootust, et päästjad sind rusudest välja toovad.

Ja kui Harkivis kükitati kandvate seinte vahel paar-kolm korda päevas, siis Mariupolis elasid inimesed niimoodi lakkamatult. Ja paljusid neist pole enam elavate kirjas.

Kui puudub küte, tõmbad selga kõik, mis sul on. Eriti kui korteril pole aknaid ees ja väljas on miinus kakskümmend kraadi. Tõmmatakse jalga kolm paari pükse, selga kaks sviitrit, kaela ümber mähitakse mitu salli. Arusaadav, et magamiskotte napib. Inimesed soojendavad üksteist oma kehadega. 

Arvata võib, et veel mõni hetk enne mõistmist, et linn on rõngasse võetud, ei osanud mariupollased ettegi kujutada seda põrgust hullemat maailma, kuhu neil laskuda tuli. Mõnda aega jälgisid nad internetist Vene vägede liikumist, kuni kadus side välismaailmaga. Ning siis vallandus linnas see, mis ei mahu inimlikkuse raamesse, sõjalisest doktriinist ma ei taha rääkidagi.

Linn, kus elab pool miljonit inimest, vajus mingil hetkel keskaega. Muide, see on ainus arengutase, mida Venemaa on suuteline teistele aladele viima. Kui vaadata, kuidas elavad Abhaasia, Osseetia, Transnistria, nn Donetski ja Luhanski rahvavabariigid, siis saab selgeks, et Venemaa oskab levitada ainult taandarengut, kriitilist vaesust ja kõlblusetust. Evolutsioon, demokraatlikud väärtused ja areng on Venemaale ja Vene maailmale võõrad mõisted.

Mariupolisse jäänutel ei olnud varutud vett ega toitu ning seda mitmel põhjusel: pärast 2014. aastat oldi kindlad, et kõik saab peagi läbi, sest ka 2014. aastal andsid raketiseadmed tuld, kuid elu linnas jätkus tavarütmis: inimesed käisid tööl, lapsed koolis ja üliõpilased loengutes. Paljud arvasid, et üle nädala sõda küll ei kesta, mistõttu mingit paanikat polnud, elanikud olid suhteliselt muretud. Ent paraku sai Mariupolist Vene-Ukraina sõja suurim tragöödia, haav, mis ei kasva kunagi kinni. Järgnenud nädalatel püüdis linn lihtsalt kuidagimoodi hingitseda. Tapetuid, murtud elusaatusi ei ole võimalik kokku lugeda. Me ei unusta seda genotsiidi iial. Me ei andesta mitte kunagi.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!