Ukraina sõda

30 kilomeetrit kuulivestiga, et osta droon

Kuidas toetada sõpra rindel? Nastja jooksis kuulivest seljas 30 kilomeetrit, et koguda Bohdanile drooni ostmiseks kakskümmend viis tuhat eurot.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimateja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus ja helikujundus: Janek Murd
  • Originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 01.2023

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Mingil hetkel hakkab tunduma, et harjud sõja ajal kõigega. Mis ka ei juhtuks, muutub see õige pea tavaliseks ja argiseks. Ja mulle näis tõesti, et ei saa olla enam midagi niisugust, mis erutaks teadvust iga kord, kui aset leiab.

Kuid siiski – kui su sõber pääseb rindelt puhkusele, on see iga kord erutav, sellega ei harju iial, see ei muutu kunagi argipäevaseks, see on alati pidu ja sündmus. Nii kummastav on iga kord teadvustada, et sõber tuleb puhkusele sõjast. Kui imelik on üldse seda fakti teadvustada – et 2023. aastal tuleb keegi sõjast puhkusele.

Bohdaniga sain ma tuttavaks 2015. aastal ühel vabatahtlike bussituuril Lääne-Ukrainas, varsti pärast seda, kui Venemaa oli okupeerinud Donetski, Luhanski ja Krimmi. Venemaa väitis küll, et tema vägesid seal pole, et Donetski ja Luhanski elanikud relvastusid ise tankide ja soomustransportööridega ning tõstsid Kiievi võimu vastu mässu. Et Krimmi elanikud läksid nagu üks mees referendumile ja hääletasid Venemaa koosseisu mineku poolt. Sellepärast sõda ei nimetatudki tollal sõjaks, vaid terroritõrjeoperatsiooniks, ehkki sõda algas tegelikult juba siis. 2022. aasta 24. veebruaril liikus sõda lihtsalt aktiivsesse ja täiemahulisse faasi.

Tollelsamal vabatahtlike tuuril saime tuttavaks ka Nastjaga Donetskist. Siis me veel ei mõistnud täielikult tema tundeid ja valu, ei saanud aru – mismoodi pole võimalik koju naasta? Ja üldse jäi meile kodu kaotamise tunne hoomamatuks. Mõistusega saime muidugi aru, et Nastja ei saa Donetskisse tagasi minna, sest tema kodulinnas võimutsevad paadunud närukaelad ja kurjategijad. Kuid tunnete, emotsioonide tasandil ei saanud me teada, mida ta läbi elas.

See tunne, kui sa ei tea, mida edasi teha, kus on su koht ja kas selles maailmas üldsegi on veel sinule kohta.

Nüüd on meil see teadmine olemas. Vaevalt on palju neid ukrainlasi, kes poleks läbi elanud sama, mis langes 2014. aastal osaks Donetski, Luhanski ja Krimmi elanikele. See tunne, kui sa ei tea, mida edasi teha, kus on su koht ja kas selles maailmas üldsegi on veel sinule kohta. See on tegelikult väga hirmus, kui kaotad hetkega kõik ega mõista, mismoodi peaks nüüd edasi elama.

Tol ajal, kui me tuttavaks saime, ei osanud keegi meist aimatagi, et kaheksa aastat hiljem koguneme me Kiievis Nastja juures, et tervitada sõjast koju käima pääsenud Bohdani. Ent selline see meie reaalsus nüüd on, et lisaks pulmadele ja sünnipäevadele toovad sõpru kokku ka rindemeeste lühipuhkused.

Bahmuti all õhuluures teeniv Bohdan rindekaaslastega.

Arusaadavalt ei istu me sõpru sõjast koju oodates käed rüpes. Kõik püüavad rindemeeste elu võimalikult kergemaks teha. Mulle on tõesti muljet avaldanud ukrainlaste võimekus võidu lähemaletoomise heaks raha koguda ja annetada. Olen ise võtnud endale harjumuseks teha päevas vähemalt ühe annetuse. Muidugi on annetustevool praeguseks, mil sõda on kestnud juba ligi aasta, märgatavalt kahanenud ega ole nii aktiivne nagu esimestel sõjakuudel. Kuid see ainult innustab tegema loomingulisemaid annetuskampaaniaid.

Muide, mõnikord küsitakse: kas kaitseväe vajadusi ei peaks mitte katma kaitseministeerium? Kui rääkida lühidalt, siis kaitseministeerium tähendab aeganõudvat bürokraatiat. Vabatahtlikud suudavad mõne probleemi lahendada viie tunniga, samas kui kaitseministeeriumil kuluks selleks nädal. Sõjas aga on aeg kriitilise tähtsusega, mistõttu saavad paljud asjad vabatahtlike ja korjanduste abil tehtud kiiremini, hõlpsamalt ja tõhusamalt.

Vabatahtlikud suudavad mõne probleemi lahendada viie tunniga, samas kui kaitseministeeriumil kuluks selleks nädal.

Üks näide – Nastja kogus raha Bohdanile drooni soetamiseks. Tegemist ei olnud mitte lihtsa drooniga nagu näiteks tuhandeeurone Mavic, vaid kakskümmend viis tuhat eurot maksva Matrice 300 RTK-ga. Muidugi oli see suur summa, kuid tänu sellele droonile ei pea õhuluures teeniv Bohdan enam minema kahe kilomeetri kaugusele vaenlase positsioonidest, nagu ta oli teinud seni. Uue drooniga saab ta teha õhuluuret seitsme kilomeetri kauguselt. Nastja eesmärk oligi tõsta Bohdani ja tema kaaslaste turvalisust. 

Nii suure summa – miljon grivnat – kokkusaamine nõuab tugevat kampaaniat. Nastja mõtles välja sellise kontseptsiooni, mis ühendab tema harrastuse – jooksmise – ja sõja. Ta otsustas joosta kolmkümmend kilomeetrit, kuulivest seljas. Kuulivestiga oleks raske seda distantsi ka kõndides läbida, jooksmisest rääkimata. Kuid Nastja ütles: „Bohdanil on Bahmuti all kordades raskem kui mul kuulivestiga joosta.”

Nastja otsustas joosta kolmkümmend kilomeetrit, kuulivest seljas. Foto: Vova Neizvestnõi

Bahmutist on praegu raske rääkida. Kõik saavad aru, et seal käib tõeline põrgu, hakklihamasin. Ja nüüd me siis istume kambakesi Nastja pool, sest Bohdan on Bahmuti alt mõneks päevaks koju pääsenud. Seda kohanime ei ütle siiski keegi valjusti välja.

'Bohdan räägib naljakaid lugusid oma teenistusest, kõik naeravad. Õhustik on erakordselt soe ja siiras. Kõik, kes on tulnud Bohdaniga kohtuma, saavad automaatselt lähedasteks inimesteks. Sõda mingis mõttes lähendab inimesi ning ebasiirusele ei ole enam kohta.

Me räägime peaaegu terve õhtu sõjast, igaüks jagab oma mälestusi ja kogemusi. Kõige rohkem kõneldakse muidugi sõja esimestest päevadest, igaüks meenutab, mil määral ta täiemahulise sõja puhkemist võimalikuks pidas. Peaaegu kõik tunnistavad, et ootasid olukorra ägenemist Donetski ja Luhanski suunal. Hiljem läheb jutt kindlasti sõjaeelsele ajale, tuletatakse meelde mõnd viie aasta tagust lugu ning tundub, et tavapärane elu oli alles nüüdsama.

Need on erilised kallistused. Sedasi kallistad sa inimest, kes läheb taas sõtta

Aga peamine – kõik toasolijad teavad, et juba varsti on Bohdan jälle Bahmuti all ja sõdib edasi. Lennutab uut drooni, mille jaoks jooksis Nastja kolmkümmend kilomeetrit kuulivestiga ja sai vajaliku summa kokku. Kõik teavad, kuid sõna „Bahmut” jääbki kõlamata. Kõik saab öeldud kallistustega. Väikese olengu lõpus kallistavad kõik Bohdani tugevasti. Need on erilised kallistused. Sedasi kallistad sa inimest, kes läheb taas sõtta. Läheb sõdima, et võtta tagasi Bahmut – linn, mis on saanud Ukraina sõdurite ja rahva kangelaslikkuse mälestusmärgiks.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt