Tsiviilelanikest sõjavangid Hersoni oblastis

Sadu, kui mitte tuhandeid tsiviilelanikke on okupeeritud Hersoni oblastis vangi võetud.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 07.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

On päris imelik mõelda, et 2022. aastal võidakse Euroopa südames tsiviilelanikke niisama heast peast vangistada. Kuid reaalsus on selline, et just praegu seda Lõuna-Ukrainas tehaksegi. Sadu, kui mitte tuhandeid tsiviilelanikke on okupeeritud Hersoni oblastis vangi võetud.

Katja ja tema ema juures elab üks noor sugulane, Katja nõbu. Noormees ei tööta mitte kontoris, vaid on hooajaliselt köögiviljaladudes. Igal hommikul kell seitse istub ta koos teiste töölistega väikebussi ja sõidab ühte või teise lattu põllusaadusi sortima. Sõjast ja okupatsioonist hoolimata jätkavad need inimesed oma tööd. Ning ühel sellisel päeval, mil töölised olid kokku tulnud, istunud väikebussi kirjaga „Inimesed“ ja suundunud järjekordsesse juurviljalattu, pidasid okupandid neid linnast väljasõidul tõkkepostil kinni.

Kõigepealt kontrolliti kõiki naisi ja vanemaid inimesi. Neil lasti minna, kuid nooremad mehed võeti kinni. Nõndaviisi langes Katja nõbu okupantide kätte vangi. Tema ja teiste noorte meeste käed pandi raudu ja ketiga pingi külge kinni. Ja muudkui kuulati üle. Hiljem tuli tõkkepostile teine vahetus, kes tõmbas vangidele kotid pähe, mõnele koguni kilekoti. Sedasi, käed raudus ja kotid peas, veeti mehed teadmata suunas minema. Hiljem selgus, et nad toodi lastelaagrisse, kuhu okupandid olid oma staabi sisse seadnud. Loomulikult võeti vangidelt ära telefonid ja kõik kaasas olnud dokumendid. Laagri teisele korrusele on okupandid teinud vangla. Inimesed paigutatakse seal eraldi ruumidesse ja hoitakse teadmata kaua kinni. Esimesel korrusel käib kinnivõetute ülekuulamine.

Okupante huvitab, kas inimene on sõjaväes teeninud ja eriti, kas ta teenis 2014. aastal Donbassis. Samuti huvitab neid igasugune teave Donbassi sõja veteranide kohta. Nendel veteranidel on okupeeritud territooriumidel eriti ohtlik viibida. Ülekuulamised toimuvad mitu korda päevas ning ikka ja jälle küsitakse, ega vangile pole mõni Donbassis sõdinu meelde tulnud.

Lõpuks nõuti Katja nõolt sõjaväepiletit. Kuna see oli tal kodus, siis tõmmati talle jälle kott pähe ja sõideti tema koju. Seal sõjaväepiletit lihtsalt pildistati. Seejärel viidi Katja nõbu baasi tagasi ja öeldi, et ta on nüüd vaba, kuid peab sõjaväepiletit kaasas kandma, kuna nüüdsest on see tema isikut tõendav dokument, passi aga jätavad nad enda kätte.

Katja sugulane viibis vangistuses 12 tundi ning tal vedas väga – tal lasti ju minna. Ent oli vägagi reaalne võimalus, et ta istuks seal veel praegugi. Okupantide tegevus ei allu loogikale ning kinnipeetud inimeste kohta on pea võimatu mingit teavet saada. Kui inimene kinni võetakse, siis pole lootustki teada saada, kus ta on ja mis temaga juhtus. Katja sõbratar võeti kinni Lazurne külas ja viidi öösel Hersoni. Seal hoiti teda nädal aega eeluurimisvanglas üksikvangistuses. Kinnipidamise põhjuseid talle ei selgitatud ning niisama lihtsalt lasti ka vabaks. Kuid arusaadavalt ei ole kõigil õnne vangistusest pääseda. 

Paljud inimesed viibivad praegu trellide taga ja omaksed ei tea nende saatusest midagi. Arusaadav, et sellised kinnivõtmised ning ainuüksi selline võimaluski on tsiviilelanikele psühholoogilise surve avaldamise meetod. Teine eesmärk on peilida välja sõjaveteranid, kodanikuaktivistid ja ajakirjanikud. Kui need inimesed okupantide kätte satuvad, on neil lootust eluga pääseda õige vähe. Pealegi olen enam kui kindel, et selliselt kinni võetud inimesi kallutatakse koostööle okupantidega. 

Seda, mismoodi töötavad Venemaa eriteenistused, eeskätt FSB, sain omal nahal kogeda 2014. aastal. Euromaidani ajal, enne sõda Donbassis ja Krimmi annekteerimist, sõitsin Leedu kaudu Kaliningradi oblastisse. Vene piirivalvurid võtsid mult passi ära ja viisid mind väiksesse tuppa, kus polnud muud kui üksainus tool. Mind hoiti seal kaheksa tundi. Siis saabus mingisugune FSB major ja grillis mind ligi kolm tundi, küsis kõikide minu välismaasõitude kohta. Iseäranis huvitas teda, miks ma nii palju Gruusias käin. Ülekuulamise lõpus tegi seltsimees major mulle ettepaneku hakata tööle FSB heaks ja edastada andmeid Euromaidani aktivistide kohta. Eriti nende, kes plaanivad minna Ukrainast Kaliningradi revolutsiooni tegema. Tookord ajas see jutt mind naerma, kuid nüüd, aastaid hiljem mõistan, et tema meelest olid päriselt olemas mingisugused ukraina aktivistid, kellele läks Kaliningrad nii palju korda, et nad tahtsid seal Euromaidani korraldada.

Hersoni oblasti elanike kinnivõtmiste lood jätavad mulje, et Vene eriteenistuste meetodid ei ole karvavõrdki muutunud. Nad ajavad taga kodanikuühiskonna aktiviste ja sõjaveterane, et neid vangi võtta ning võimalikud protestid juba eos lämmatada. Kuid need protestid, mis leidsid Hersonis aset okupatsiooni alguspäevil, andsid selgelt mõista, et „Herson on Ukraina“, ning nii suurt hulka inimesi sa ikka trellide taha ei saada. Ja muidugi kõik lendlehed, mida partisanid linna jätavad, näitavad selgelt sealse vastupanuliikumise tugevust.

Uudistekanalid järgivad praegu Hersoni ja oblasti osas vaikimisrežiimi. Kuid need vähesed sõnumid, mis rindest läbi murravad, sisendavad lootust, et need alad saavad peagi deokupeeritud. Ja mis peamine: kõik need elanikud, kellel pole olnud õnne vangistusest pääseda nagu Katja sõbrataril ja sugulasel, saavad vabaks.

Okupeeritud aladele jäänud inimesed ootavad kärsitult, millal Ukraina kaitsevägi nad vabastab ja okupatsioonipõrgu ometi lõpeb.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!