Ukraina sõda

Butša ja Irpini okupatsiooniarmid

Kas Butša ja Irpin on taastunud okupantide korda saadetud õudustest?

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus ja helikujundus: Janek Murd
  • Originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 01.2023

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Esimesed šokeerivad teated venelaste metsikustest okupeeritud aladel tulid Butšast ja Irpinist. Seda šokki juba niisama lihtsalt ei unusta. Tol päeval, kui sain teada Butšast ja Irpinist, nägin esimesi fotosid, keeldus mõistus niisuguse ebainimliku käitumise võimalustki uskumast.

Irpini ja Butšasse sõites keerlevad peas nagu kaleidoskoobis ajakirjandusest nähtud fotod. Need esimesed hallides toonides fotod pärast Kiievi oblasti deokupeerimist. Mäletan seda rõõmu, kui saime teada, et Ukraina armeel õnnestus venelased Kiievi oblastist välja peksta. Siis aga tuli külma dušina kainestav teadmine okupantide korda saadetud õudustest.

Kogu maailm nägi fotot inimestest, kes on Irpinis silla alla varjunud ja ootavad evakueerimist. Kiievi poolt tulles sõidad nii ehk naa sellest kohast mööda. Praegu käivad seal ehitus- ja taastamistööd. Purustatud silla kõrvale ehitatakse uut. Vana sild otsustati alles jätta ja muuta see monumendiks. Õige otsus, selliseid valuga täidetud ja sümbolismiga laetud kohti tulebki säilitada tulevastele põlvedele hoiatuseks ja meeldetuletuseks: venelased tahavad ukrainlasi hävitada, nad on mõrtsukad ja vägistajad, see ongi nende olemus. Tegelikult saad Irpinis ja Butšas aru, et kui venelastele antaks vaid võimalus, hävitaksid nad kogu Euroopa. Saatuse tahtel olid paljud Irpinis ja Butšas elamise soetanud inimesed pärit Donetskist ja Luhanskist – ning lahkunud sealt 2014. aastal. 

Saatuse tahtel olid paljud Irpinis ja Butšas elamise soetanud inimesed pärit Donetskist ja Luhanskist – ning lahkunud sealt 2014. aastal. 

Irpinis ja Butšas maksab elamispind vähem kui Kiievis, pealegi on seal kaunis loodus ja puhas õhk. Mu Donetskist Irpini jõudnud tuttavad rääkisid, et sõja esimestel päevadel elasid nad otsekui uuesti läbi 2014. aastat. Nad ei uskunud, et sõda neile jälle järele jõudis. „Seda poleks ma küll arvanud, et sõda mind Kiievi all kätte saab,” räägib mu tuttav ohates. Paar kuud enne sõda olid nad naisega Irpinis soetatud korteris äsja remondi lõpetanud. Tuttav räägib, et kui kõrvalmaja sai raketiga pihta ja süttis põlema, siis tulid ümberkaudsed elanikud seda ämbritega kustutama, sest polnud seda hirmugi, et tuletõrjujad kohale tuleks.

Tuttav leiab, et neil naisega vedas: nad suutsid Lääne-Ukrainasse evakueeruda, nende autot ei tulistatud sõelapõhjaks, nad jõudsid turvaliselt kohale. Ja nende elamukompleks pääses raketitabamustest. Ei vedanud aga sellega, et nende korteris elasid vahepeal venelased. Need varastasid mõistagi ära kogu tehnika ja kõik, millel vähegi väärtust oli, ning korter vajab nüüd jälle põhjalikku remonti. See kõik ei ole mu tuttava meelest siiski teab mis suur probleem. Üldse on sõna „probleem” omandanud ukrainlaste jaoks nüüd mingi teise tähenduse, igatahes ei käi see kindlasti millegi materiaalse kohta. Mu tuttav peab kõige olulisemaks seda, et ta saab naasta Irpini, oma koju. Ja lisab: kui ollakse juba Irpinis tagasi, siis peaks varsti saama ka Donetskisse tagasi minna.

Irpinis ja Butšas ringi vaadates näed, et sõjale osutavad siin ainult armid majadel. Seda ei anna võrreldagi Borodjankaga, mille peatänav on täielikult hävitatud ning iga maja kisendab sõjast. Irpinis ja Butšas kihab jälle elu, tänavatel liigub rahvast, autod sõeluvad. Ma ei saanud Butšas kohe arugi, et kõnnin mööda sama tänavat, kus tehtud kaadreid nägi kogu maailm. Miski ei viita selles kohas aset leidnud õudustele.

Ma ei saanud Butšas kohe arugi, et kõnnin mööda sama tänavat, kus tehtud kaadreid nägi kogu maailm

Aktiivne elu on Butšas sedavõrd taastunud, et mu püstijalakoomikutest sõbrad andsid seal kontserdi. Kontsert läks täissaalile, mis näitab kohalike elanike janu naeru ja komöödia järele.

Selle üle käib muide suur arutelu: kas meil on moraalne õigus käia praegusel ajal kontserdil, kinos, festivalil või reivil, kas me tohime sõjaajal üldse rõõmustada ja lõbutseda? Stand-up’i vaatama tulnud inimeste sõnul oli see neile stressi ja ärevuse maandamiseks lihtsalt hädavajalik.

Selle üle käib muide suur arutelu: kas meil on moraalne õigus käia praegusel ajal kontserdil, kinos, festivalil või reivil, kas me tohime sõjaajal üldse rõõmustada ja lõbutseda?

Irpinist väljasõidul püüab mu pilku mingisugune veider kuhjatis. Lähemale sõites mõistan, et see on autode prügimägi. Ühtäkki teadvustan enesele toimunu ulatust ja tunnen, kuidas keha kangestub. Purustatud majad ja põlenud autod on ükshaaval nähtuna tavaline vaatepilt. Ent kui näed korraga ühes kohas sihukest hulka põlenud autosid, hakkab tõeliselt kõhe. Seisan nagu soolasammas ega suuda pilku sellelt õuduselt lahti rebida. Minu kõrval seisab veel inimesi ning ka nende nägudelt võib lugeda, kuidas Irpini ja Butša tragöödia mastaap neile kohale jõuab.

Keegi ütleb valjusti: „See on ju ainult üks prügimägi kümnetest omataolistest.” Kõik, kes seda kuulevad, jahmuvad veel rohkem. „Jajaa,” jätkab hääl, „sama suuri põlenud autode hunnikuid on Butšas ja Irpinis oma kümme tükki, lihtsalt see siin asub tee ääres ja kõik näevad seda.”

Vaatan seda prügimäge ja mõtlen oma tuttavale Donetskist, kellel õnnestus koos oma naisega riigi lääneossa pageda. Mõtlen: kui tore ikkagi, et õnnestus. Mõtlen, et kui tore, et selle mu tuttava autot ei ole selles põlenud romuhunnikus. Kui tore, et ta elus on. Ja remont saab nüüd tehtud eelmisest veel paremini.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt