Harkivi vabatahtlike rinne

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõja üks hämmastavaid külgi on see, kuidas ukrainlased on koondunud, kuidas hakkasid vabatahtlikeks ning teevad kõike, mis vaja, kaitseväelaste ja tsiviilelanike toetamiseks. Vabatahtlik tegevus on kujunenud veel üheks rindeks, mis aitab meil, ukrainlastel, seda sõda võita. Tundub, et vabatahtlikud tegelevad sisuliselt kõigega: kes otsib ja ostab Euroopast maastureid Ukraina kaitseväele, kes hangib droone ja termokaameraid, kes sõidab kõige ohtlikumatesse paikadesse ja evakueerib sealt inimesi, kes kogub humanitaarabi ja toimetab seda kannatada saanud linnadesse.

Danja, ühe Harkivi kesklinna kohviku juhataja, tuli sõja esimesel päeval tööle, et turvamees vabaks lasta. Kohviku all asub korralik kelder, kus on ka dušš ja mis peamine – toiduvarud. Seetõttu pakkus Danja kõigile töötajaile, kes end kodus turvaliselt ei tundnud või kellel polnud elukoha lähedal pommivarjendit, tulla kohvikusse ja varjuda rünnakute eest sealsesse keldrisse.

Sõja teisest päevast korraldas Danja köögi töö ümber niimoodi, et seal hakati valmistama toitu rindemeestele, aga ka hätta jäänud tsiviilelanikele. Algul tehti süüa sõdivatele tuttavatele. Danja juhitavast kollektiivist oli tol hetkel sõtta läinud kaks poissi, kellest üks on nüüdseks kahjuks langenud.

Vene agressiooniga silmitsi sattunud ukrainlaste ühtehoidmine aitas Danja meeskonnal kööki tegevuses hoida.

Esimese nädala töötas kohvikuköök oma varude peal, kuid arusaadavalt hakkasid varud sõja ajal kiiresti kahanema. Toiduainete leidmine oli suur väljakutse. Vene agressiooniga silmitsi sattunud ukrainlaste ühtehoidmine aitas Danja meeskonnal kööki tegevuses hoida. Inimesed annetasid toiduainete ostmiseks raha, vabatahtlikud hankisid Danja köögile juur- ja puuvilju ning igasuguseid teisi toiduaineid, ning neid toodi tasuta kohale.

Tippajal elas linnakohviku keldris ja töötas sealses köögis ligi kolmkümmend inimest. Seda on ehk raske uskuda, kuid riigi ja linna jaoks kõige rängematel päevadel valmistati seal 2800 portsjonit päevas. Need inimesed on sõja nähtamatud kangelased, kes teevad lihtsalt oma tööd, pühenduvad täielikult, andes oma panuse, et Ukraina võidaks selle sõja. Nüüd, neljandal sõjakuul, on humanitaarabi vajavaid elanikke juba oluliselt vähem. Danjat seerõõmustab, sest see näitab, et toiduainete nappus ei ole Harkivis enam terav probleem.

Tippajal elas linnakohviku keldris ja töötas sealses köögis ligi kolmkümmend inimest.

Seda jutuajamist Danjaga poleks pruukinud ollagi, nagu ka tegutsevat kööki. Danja sõnul elas ta 2. märtsil üle oma elu hirmsaima hetke. Ta istus parajasti oma kohvikus, esimesel korrusel, kui kõrvalmajas paiknevat linnavalitsust tabas rakett. Danja sai lööklainega pihta ja mattus klaasikildude alla. Päästis vaid see, et ta oli istunud mitte otse akna vastas, vaid teisel pool seina, mis oli hoobi enda peale võtnud. Danja käel oli sügav lõikehaav, kuid ta sidus selle lihtsalt kinni. Õhtuks sai aga selgeks, et haav on arvatust tõsisem ja nõuab õmblemist. See oli tol hetkel keeruline ülesanne, sest sõja algul oli Harkivis üsna võimatu leida arsti, kes suutnuks haava kinni õmmelda. Appi tulid vabatahtlikud. Danja juurde tuli kaitseväes meedikuna tegutsev neiu. Sellistel hetkedel näed eriti hästi, kui suurt ala kõikvõimalikes sfäärides katavad vabatahtlikud, kui oluline on aidata sõja ajal teisi neis valdkondades, kus sul on kompetentsi ja võimalust aidata. Danja, kes oskab köögi tööd juhtida, paneb käima toidutootmise, aga neiu, kes tunneb taktikalist meditsiini ja on suuteline haava kinni õmblema, sõidab kohale ja õmbleb haava kinni. Neil hetkedel mõistad sõna „inimlikkus” sügavust.

Üks selle sõja põhilisi hirme on see, et sa ei tea, kuhu ja millal rakett kukub. Ei karda mitte niivõrd rakette, kuivõrd seda, et need võtavad elu su lähedastelt ja sõpradelt. Sedamööda, kuidas elu on hakanud Harkivisse pisitasa naasma, jäävad annetused vabatahtlike tegevusele väiksemaks. 

Inimesed hoiavad ühte, aitavad üksteist ja teevad kõik neist oleneva.

Danja astus väga julge sammu – avas sõja ajal oma ettevõtte. Jah, paljud enne sõda tegutsenud kohvikud ja restoranid on oma uksed taas avanud, kuid Danja äri oli Harkivis esimene, mis alustas tegevust sõja ajal. Kolmkümmend inimest, kolmkümmend vabatahtlikku, kes elasid, töötasid ja valmistasid 2800 toiduportsjonit päevas, moodustasid uue ettevõtte meeskonna. Üsna loogiliselt sai ettevõte nimeks Inimesed. Inimesed on arvatavasti peamine – küllap on sellisele tõdemusele jõudnud nüüdseks iga ukrainlane. Inimesed hoiavad ühte, aitavad üksteist ja teevad kõik neist oleneva. Selle ettevõtte kasumist eraldatava rahaga saab jätkata toidu valmistamist annetustest sõltumata. Danja ja tema meeskond teevad nüüd süüa põhiliselt kaitseväele ja haiglatele, umbes 880 portsjonit päevas.

Seda on muidugi raske uskuda, et linnas, mida tabavad iga päev tulerünnakud ning Vene väed seisavad sealt kõigest 40 kilomeetri kaugusel, julgeb keegi äri alustada. Säärane samm nõuab julgust, kuid põhilised on siiski idee ja selle äri taga seisvad inimesed. Ning tundub, et julgus on see, mis meid, ukrainlasi, iseloomustab. Julgus aitas meil vastu hakata ja mitte moraalselt murduda, kui Vene armee Ukrainale kallale tungis. Meil on julgust taluda iga päev raketirünnakuid, on julgust sõja ajal ärisid püsti panna, on julgust armastada ja armuda. Julgus on see, mis lähendab meid iga päev võidule sõjas Venemaaga.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!