Ukraina sõda

Elu okupatsioonis. Aljona lugu

Harkivist pärist Aljona räägib, kuidas sõja eest keldrisse varjunud inimesed seal hakkama saavad.

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus ja helikujundus: Janek Murd
  • Originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 11.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Venemaa piirilt on Harkivi kesklinna umbes kolmkümmend kilomeetrit. Sõja puhkedes jäid esimestena okupatsiooni alla Harkivist põhja pool asuvad külad ja linnad. Need olid okupeeritud alates sõja esimestest tundidest kuni Ukraina kaitseväe eduka vastupealetungini Harkivi oblastis.

Kohtan ühes Kiievi kaupluses Aljonat. Varem elas ta Harkivis ja töötas seal tuntud elektroonikakaupade poes. Nüüd on Aljona, nagu ka kauplus, Kiievisse kolinud. Selline on nüüdsel ajal paljude harkivlaste saatus. 

Paar päeva enne venelaste kallaletungi sõitis Aljona oma poisi vanemate poole Harkivist põhja pool asuvasse Tsõrkunõ külla. 24. veebruari hommikul kell viis ärkas Aljona mingisuguse valju müra peale ning arvas unise peaga, et küllap käivad väeõppused, sest jutud sõjast olid juba mõnda aega liikvel olnud, lisaks asuvad läheduses väeosad ja harjutusväljakud. Aljona aju alles otsis toimuvale mõistlikku seletust, kui tuppa tormas tema poisi õde ja ütles sellesama sõna, mis kõlas tol hommikul nii paljudes kodudes: „Algas!”. Aljona pakkis rutuga väikese kohvri ja haaras oma kassi. Ta läks allkorrusele ja nägi, et kõik olid paanikas: ei teatud, kas ära sõita või sealsamas peitu minna. Aljona hakkas helistama emale, isale, töökaaslastele, ning mitte keegi ei suutnud uskuda, et see päriselt juhtuski! Aljonat valdasid samaaegselt hirm, jahmatus, viha, meeleheide, ning kõike seda saatsid plahvatused, mis panid iga kord tundma, et nüüd sa sured.

Varunud vett, toitu, tekke ja sooje riideid, läksid Aljona ja teised keldrisse ning ootasid, mis edasi saab, lugesid õhtuni uudiseid ja hoidsid omastega sidet. Neid oli kokku seitse inimest ja kolm kassi. Aljona poisi ema ja isa üritasid Harkivisse sõita, kuid nägid linnale lähenedes ristmikul Vene tanke ja keerasid otsa ringi. Ja mõne aja pärast võis Telegrami-kanalites fotodelt näha, et Ukraina kaitsevägi hävitas need tankid.

Esimese öö magasid nad lihtsalt põrandal, riided seljas, pakitud kotid kõrval. Järgmisel hommikul otsustasid poisi vanemad ja õde proovida veel kord ära sõita ning kutsusid ka Aljonat kaasa, kuid tema ei pidanud tollal Ukraina kontrolli all olevale territooriumile pääseda püüdmist mõistlikuks. Aljona lihtsalt kartis ja ei heida seetõttu okupeeritud alale jäämist endale ette. 

Tsõrkunõ okupeeriti 25. veebruaril ning kuni 8. märtsini ei saanud Aljona ja tema poisi perekond ära sõita. Nad veetsid keldris kaksteist päeva. Need olid Aljona elu kõige pikemad. 25. veebruaril kadusid elekter, mobiilside ja internet. Sugulastega rääkimine ja uudiste jälgimine muutusid aina raskemaks, side maailmaga kadus; plahvatused käisid peaaegu iga tund. Vaikuse saabudes läksid nad ohust hoolimata teisele korrusele ja püüdsid leida levi. Panid generaatori tunnikeseks käima, et laadida telefone, teha süüa, natuke pesta ja uudiseid lugeda. Kauem nad generaatorit töös hoida ei saanud, sest juba hakati jälle tulistama, pealegi teeb generaator umbes samasugust häält nagu soomustransportöör. Aljona arvutas välja, et neil pidi generaatori jaoks diislit jätkuma umbes kuuks ajaks.

Enamasti algas nende päev kusagil seitsme paiku plahvatustega ning möödus süüa tehes, loomi toites, mõtteid vahetades, koristades, võimalust mööda uudiseid lugedes ning helistada üritades. Lõuna paiku lasi generaator tunnikese lahedamalt toimetada. Pärastlõunal joodi midagi kangemat, vaikiti, vesteldi, vaadati kasside müramist. See oli nende jaoks meelelahutuse ja siiraste naeratuste aeg. Ning siis mindi juba kell kuus magama, sest saabus täielik pimedus.

Õige pea õppisid nad plahvatustel vahet tegema, ära tundma, millisest rauast tulistati, kas kõmmutasid meie omad Harkivist või tulistasid venelased meie külast Saltivkast.

Aegapidi lisandus nende keldrisse rahvast: ühtedel naabritel jäid lapsed haigeks, teistel põles maja maha, kolmandatel polnud üldse midagi alles. Juurdetulijad teadsid rääkida, et venelased paigutasid oma tehnikat elumajade vahele, varjusid nende taha ning olid hakanud tühje maju hõivama.

Arusaadavalt on okupatsiooni all moraalselt talumatu elada. Seetõttu püüdsid inimesed olla vastastikku toetavad ja hoolitsevad, kuid ka tülisid tuli ette omajagu, sest kõigil olid närvid püsti ja viibiti kogu aeg samas ruumis üksteise kukil. Järgemööda esines igaühel meeleheitehoogusid, mil polnud tahtmist midagi teha ega üles tõusta. Nuteti palju.

Järgemööda esines igaühel meeleheitehoogusid, mil polnud tahtmist midagi teha ega üles tõusta. Nuteti palju.

Mingil hetkel sai pihta ka maja, kus Aljona varjul oli. Algul lendas paar akent eest, ent siis tuli tugevam pauk ja enam ei jäänud terveks ükski aken. Tuli rohkem riideid selga ajada, sest oli ju talv, aga akendel polnud klaase ees, samuti polnud kütet.

Aljona pidas vedamiseks seda, et ta asus külas, sest eramajades tavatsetakse ikka toitu ja vett varuda, samuti on suureks abiks generaatorid. Kuid Aljona sõnul sõid nad vähe, põhiliselt kartuleid ja tangu, soojendasid ennast tee ja moosiga ning kangema napsiga. Aljonale tundus, et nad hakkasid järjest vähem olema inimeste moodi, näides pigem olenditena, kes miskipärast seal kükitasid. Ja just see äratundmine pani teda astuma tema elu kõige hirmsamat ja ohtlikumat sammu – okupatsioonist välja murdma ja jõudma Ukraina kontrolli all olevale territooriumile.

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt