Kummituslik magalarajoon Saltivka

Paratamatult hakkad mõtlema, et siin elamine on mingisugune rulett: iial ei tea, kuhu homme mürsk kukub ja kas sinu kodumaja püsti jääb.

  • Autor, fotod: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 07.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist, Ukrainast. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Päris sõja alguses oli evakueerida tahtjal ükskõik millisest Harkivi osast keeruline rongijaama jõuda. Kuid ühest linnajaost oli sinna jõuda ebareaalne – nimelt Saltivkast. Mitte keegi polnud ükskõik millise raha eest nõus sinna sõitma. 

Saltivka kohta tuleb teada, et see on Ukraina suurim magalarajoon, seal elab üle neljasaja tuhande inimese ehk umbes 30 protsenti Harkivi elanikkonnast. See elamumassiiv asub linna põhjaosas ehk Venemaa piirile kõige lähemal. Seega lisaks Vene sõjaväe rakettidele, mis tabasid kesklinna, tulistati Saltivkat iga päev Gradidest ja suurtükkidest. Ja nüüd, mil tulerünnakute intensiivsus on vähenenud ja Harkivi mõned osad hakanud ellu ärkama, on Saltivka muutunud kummituslikuks linnaosaks. Kui muidu on metroo töö linnas taastunud, siis Saltivkasse metroorongid siiski ei käi.

Sealsed metroojaamad on suletud, inimesed elavad neis ja kasutavad õhuhäire korral pommivarjendina. Kui kesklinnas reageerivad inimesed õhuhäirele juba lõdvemalt ja kergemeelsemalt, siis Saltivkas ei eirata turvameetmeid, vaid joostakse varjendisse või metroosse. Paljud Saltivkas elanud inimesed on praeguseks kolinud teistesse, turvalisematesse piirkondadesse, kuhu suurtükituli ei ulatu ja rakette pole kukkunud.

Taas kord Harkivisse naastes tahtsin kindlasti Saltivkas ära käia ja Vene maailma tegude tagajärgi oma silmaga kaeda. Jah, Harkivi kesklinn on saanud ränki purustusi, kuid neid ei anna võrrelda sellega, mis on juhtunud Saltivkas.

Normaalselt liikuda saab seal ainult autoga. Siin tulid mulle sõbrad appi, kes laenasid oma auto ja palusid võimalust mööda vältida suurtükitule alla sattumist. Teine oluline moment Saltivka külastamisel oli leida kohalik, kes seda piirkonda hästi tunneks. Mul vedas, et parajasti juhtus Harkivis viibima mu sõber ja reisiblogija Vlad. Ta on põline Saltivka elanik, elas seal kuni sõjani. Otsustasime oma jõud kokku panna ja minna üheskoos linna põhjaossa ekskurseerima. Vlad peatus oma sõprade juures sellises linnajaos, kuhu sõja ajal on pagenud paljud Saltivka elanikud. Ja kui ma tema juurde sõitsin, siis sattusin enda üllatuseks ummikusse, mida ei olnud sõja algusest saadik juhtunud. Harkivi sellesse ossa on tulnud nii palju uusi asukaid, et elu keeb seal umbes nagu südalinnas enne sõda. Ja kõigest pool tundi autosõitu lahutab seda elust pulbitsevat linnajagu Saltivkast. Mida lähemale me sinna jõuame, seda vähemaks jääb autosid ja inimesi ning seda rohkem on tõkkeposte. Mingil hetkel tekib tunne, et oled sattunud mingisse vaakumisse. Sõjaeelsed mälestused Saltivkast põrkuvad uue reaalsusega, mida aju tõrgub vastu võtmast.

Kõigepealt sõidame vaatama, millises seisus on Vladi korter. Sõja algus tabas Vladi mägedes, kus ta käis lumelauaga sõitmas. Ta otsustas Harkivisse mitte naasta, kuna seda juba pommitati. Vlad jäi Karpaatidesse ja veetis esimesed sõjakuud seal. Nüüd jõudis ta esimest korda pärast sõja puhkemist taas koju ning oli näha, kuidas ta korteriust avades närvitseb. See teadmatusehetk on kõige raskem. Vladil vedas: tema korteris on lööklaine purustanud ainult rõdu aknad. Samuti vedas Vladi emal, kelle korter on rünnakutest puutumata jäänud. Kuid kõik saavad ju aru, et sõda pole läbi ja see, et täna on maja terve, ei tähenda, et homme ei võiks mõni rakett selle hävitada. Sadakond meetrit eemal seisvas naabermajas on ülemised korrused tühjaks põlenud. Jah, kõrvalmajal ei vedanud, see sai mürsuga pihta. Paratamatult hakkad mõtlema, et siin elamine on mingisugune rulett: iial ei tea, kuhu homme mürsk kukub ja kas sinu kodumaja püsti jääb.

Me ei saa näha tõest pilti sellest, mis toimub Mariupolis, sest see linn on okupeeritud. Kuid Saltivkas viibides saab tõmmata paralleele ja Mariupoli purustuste katastroofilist ulatust natukenegi teadvustada. Saltivkas on samasugused paneelmajad ja elatakse pidevate tulerünnakute all. Siin võime näha, kui kergesti raketitabamuse saanud paneelmaja tühjaks põleb.

Inimesed, kes otsustasid Saltivkast mitte lahkuda ja on kogu aeg seal asunud, räägivad, et kommunaalteenistused tegelevad rünnakute tagajärgedega operatiivselt, mistõttu linnaosa jätab korrastatud mulje. Elanikke ei üllata enam see reaalsus, milles nad elavad. Hoovi astudes võib rahulikult näha põlenud autovrakki ning nurga taha keerates leida eest maatasa tehtud koolimaja. Teisalt jälle seisavad maani maha põlenud turuplatsil juur- ja puuviljade müüjad. Täiesti sürr, üle mõistuse vaatepilt. Samas tükib pähe mõte, et elu võidab surma ning valgus pimeduse. Inimesed lähevad rünnakuohtu trotsides tööle ja ostma-müüma, sest ei suuda kogu aeg mitte midagi tehes pommivarjendis istuda.

Igaüks laseb sõja endast läbi ja leiab viisi sellega toime tulemiseks. Kohtasime mikrorajooni südames meest, kes meid tänaval peatas ja oma koju kutsus. Selgus, et ta korjab pärast rünnakuid raketi- ja mürsukilde ning teeb neist väikeseid skulptuure. See on tema viis sõda teadvustada ja endast läbi lasta – transformeerides elutuid metallitükke kunstiks ja mälestuseks sellest, mida Vene maailm endas Harkivi ja kogu Ukraina jaoks kannab.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!