Kirjutan teile Ukrainast. 24. veebruar 2022

Seda 24. veebruari hommikut, kui kell oli vaevalt viis saanud, ei unusta ma kunagi. Mulle helistati ja öeldi: "Algas sõda."

  • Autor, fotod: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 04.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõja esimene päev

Sõjaks ei ole sa kunagi valmis. Tõsiselt. Selleks on võimatu valmis olla. Lapsepõlvest mäletan laulusõnu "Kiievit pommitati, öeldi, sõda alanud on”. See kõik käis Natsi-Saksamaa kohta, kes ründas rahumeelseid linnu alatult öö varjus. Sellal, kui kõik magasid. Kas oleks võinud arvata, et Venemaa käitub nii alatult? Et nad pommitavad kogu Ukrainat. Lutskist Harkivini? Ei.

Sellele paar päeva varem eelnenud Putini kõnet vaatas küllap kogu Ukraina. Kui ta tunnustas Luhanski ja Donetski nn rahvavabariikide iseseisvust. Jah, enamik arvas, et lahingutegevus algab just sealt. Kuid vähesed uskusid, et algab sõda üle kogu Ukraina. Ainult meeleheitel hull oleks võinud arvata, et Venemaa vallandab Ukraina vastu täiemahulise sõja.

Seda 24. veebruari hommikut, kui kell oli vaevalt viis saanud, ei unusta ma kunagi. Mulle helistati ja öeldi: "Algas sõda." Kõige veidram on see, et pidasin seda justkui mõistetavaks. Jah, see oli halvim stsenaarium, mida oli võimalik ette kujutada. Pidasin seda fantaasia piiril olevaks, kuid just see oligi juhtunud. 

Seda 24. veebruari hommikut, kui kell oli vaevalt viis saanud, ei unusta ma kunagi.

Sõja esimesel päeval ei hakanud ma isegi kohvrit pakkima. Pidasin seda positsioonisõjaks ja arvasin, et raketid ei lenda ju kunagi kesklinna. Nagu peagi selgus, asjata arvasin. Raketid lendavad küll kesklinna. Aga see on juba üks teine lugu.

Esimene ja peamine järeldus, mille ma sõja esimestel tundidel tegin: see on kohutavalt õudne. Mõistsin, et elan alles nüüd läbi seda kogemust, mis oli mu Donetski ja Luhanski sõpradel. Oma kodudest põgenenutel. Nad haarasid kaasa minimaalselt asju, sest arvasid, et lähevad vaid paariks päevaks. Jah, enamik neist ei ole 2014. aastast saadik enam kordagi oma kodus käinud. Nüüd saan aru, mida nad tundsid, milliseid emotsioone nad kogesid. Sain selle teadmise liiga kõrge hinnaga – sõjaga minu koduses Harkivis. 

Esimesel sõjahommikul, kuskil tunni aja jooksul, püüdsin kokku panna esmase tegevuskava. See pole nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Vaid need, kes on olnud raketirünnaku all, mõistavad sellises olukorras olevaid inimesi. Selge oli vaid see,  et tuleb hankida varusid võimalikult pikaks ajaks. Aga inimesena, kes toimib üsna halvasti ilma kohvita, pidin hakatuseks rahuldama selle oma põhivajaduse. Kodus mul kohvi ei olnud, küll aga oli seda mu sõpradel. Läksingi raketiplahvatuste saatel oma sõprade Serjoža ja Nastja poole kohvi jooma.

Nad pakkisid asju, askeldasid ja sahmisid. Jõime kohvi ja rääkisime plaanidest. Sai selgeks, et kellelgi polnud selget plaani. Pidime otsustama jooksvalt, vastavalt oludele.

Peamine oli vist see, et paanikat ei olnud. Oli palju jutte ja oletusi. Variantide vaagimist. Veetsime koos neli tundi. Tahtnuks kauemgi olla. Lihtsalt seepärast, et ei teadnud, millal järgmine kord kohtume. Ja kas üldse. Sõja ajal võib kõike juhtuda. Tunni aja pärast võib juhuslik raketikild mind tappa. Ja me ei kohtu enam kunagi. Sellistes tingimustes on paaril kohvil ja paaril koosveedetud tunnil kulla hind.

Serjoža ja Nastja maja kõrval asub mu lemmikõllekas. Suur oli mu üllatus, kui leidsin selle avatud oleva. Baarmen ütles: "Kallan õlut, kuni hing sees." Järgmised paar tundi rääkisime baaris poistega ja libistasime märjukest. Äkitselt omandas see väga täidlase maitse. Just nagu võiks see pruul jääda pikaks ajaks viimaseks või üldse viimaseks selles elus. Keegi baaris ei teinud plaane kaugemale kui paariks tunniks. Kui me hüvasti jätsime, siis lubasime, et kui homme elus oleme, kohtume kindlasti.

Me ei teadnud, milline põrgu Harkivit ees ootab.

Oluline moment – mul on koer. Ja tundub, et temaga olen valmis jalutama isegi tuumapommide all. Nii ei muutnud me oma harjumuspärast graafikut ega marsruuti. Helistasin oma sõbrale Ljošale ja ütlesin, et lähen koeraga jalutama. Tund aega hiljem saimegi temaga kokku. Jalutasime kesklinnas. Mind valdas adrenaliin ja soov venelasi rappida. Ljoša ütles, et pean rahunema ja uskuma meie armeesse. Mingis mõttes ta rahustas mind. Püüdsime jõuda otsusele, kas lahkuda Harkivist või mitte. Esimesel sõjapäeval otsustasime, et pole mõtet minna. Jah, meid pommitatakse, aga nad pommitavad ju strateegilisi objekte. Lennujaama, lennukitehast, tankitehast, sõjalisi objekte. Siis me veel ei teadnud, milline põrgu Harkivit ees ootab. Aga iga harkivlane teadis, et ta jääb linna kuni lõpuni. See on harkivlastel veres – nad jäävad oma linnaga lõpuni, oma majade viimse kivini.

Tarasi kodu jäänused Vene vägede pommitamise järel.

Öö lähenedes pommitati sagedamini ja tugevamini. Seinad vappusid, aknad värisesid. Vene armee alustas pealetungi. Suurim hirm, mis haaras iga keharaku, oli see, et äkki nad võtavad linna ära. Äkki me ärkame homme venelaste vallutatud linnas. Mõelda, kui linna keskväljakul seisavad Vene tankid ning oblasti- ja linnavalitsusel lehvivad Venemaa lipud! Mul oli sellele ainult üks vastus: puhastada relv ja hakata partisaniks. Öö on suurepärane aeg linna venelaste ikkest puhastamiseks. Kuid esimesel ööl Harkiv venelaste ikke alla ei langenud, nagu ei langenud ka järgmistel öödel.

Territoorium on vallutatav, kuid harkivlaste südameid pole võimalik vallutada.

Vene armee ei paista mõistvat, et Harkiv on küll venekeelne linn, kuid see on üdini Ukraina linn. Ja iga harkivlane on oma linna patrioot, kes rebib kasvõi paljaste kätega südame rinnust kõigil, kes püüavad seda anastada. Me kanname uhkusega esimese pealinna tiitlit. Territoorium on vallutatav, kuid harkivlaste südameid pole võimalik vallutada. Meid üritatakse murda pommide ja rakettidega, aga me ainult karastume ja tigestume. Selline on vabadustarmastav Harkivi hing.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!