Blackout Harkivis näitas terrorismi olemust

Lugedes ainult uudistes ilmuvat, paistab Harkivi oblastis toimunud vastupealetung kerge jalutuskäiguna. Milline on tegelikkus?

  • Autor: Tarass Kovaltšuk
  • Fotod: erakogu
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Helena Läks
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 10.2022

Kui lugeda ainult uudistes ilmuvat, siis paistab Harkivi oblastis toimunud vastupealetung kerge jalutuskäiguna. Jäi mulje, et Ukraina armee lihtsalt põrutas edasi ja Vene armee lihtsalt põgenes. Ent niimoodi käivad asjad ainult filmides.

Sõber Ženja, kes sõdis Harkivi suunal, kirjutas päev enne vastupealetungi algust mulle: „Hoia pöialt.” Arusaadav, et ei mingeid üksikasju, kuid mina lugesin sealt välja, et tuleb midagi väga tõsist ja ohtlikku. Midagi pärima ma muidugi ei hakanud, vaid tegin lihtsalt seda, mida Ženja palus – panin pöidlad pihku.

Nii kui algas vastupealetung, sain ma muidugi kohe aru, mida oli Ženja silmas pidanud. Ning aimasin, kui ohtlikus olukorras ta parajasti viibis. Arusaadav, et mingit sidepidamist meil temaga polnud ja kuni pealetungi lõpuni ei olnud mul aimugi, kuidas tal läheb. Ja siis mingil hetkel saan kirja meie ühiselt sõbratarilt: „Tead ehk, kas Ženja on elus või ei?”

„Tead ehk, kas Ženja on elus või ei?”

Täiesti sürr, aga üksteiselt niisuguste asjade küsimine on meil normiks saanud. Muidugi olin ma sõbra pärast jubedalt mures, kuid ei lasknud niisuguseid mõtteid ligi. Ja kartsin helistada. Kuid ütlesin sõbrannale rahustuseks, et küllap asub Ženja kohas, kus puudub levi, ja varsti annab ta kindlasti endast märku. Jah, sõbranna suutsin ma maha rahustada, kuid mu enda meel oli väga ärev ja must.

Need neli päeva, mil Ženja vaikis, näisid mulle igavikuna ja ma ei unusta kunagi hetke, kui nägin Instagramis tema tehtud pilte vabastatud Kupjanskist. Nagu öeldakse, kivi langes südamelt, kuid pähe tuli halle juukseid juurde.

Ženja (paremalt kolmas) kaassõduritega Harkivi oblastis vastupealetungil.

Vastupealetungi toimumise ajal jõudsin ma Harkivisse. See oli minu jaoks tähendusrikas hetk, tundsin ennast asjaosalisena. Raske on panna sõnadesse seda tunnet, kui sa oma kodulinnas asudes saad teada, et su kodukant saab anastajatest lõpuks lahti.

Kuid paistab, et Vene armeele ja selle juhtidele tegi Ukraina kaitseväe edukas operatsioon tuska ning nad otsustasid oma viha rahumeelsete elanike peale välja valada.

Kupjanski vabastamise päeval tabas Vene rakett elektri- ja küttejaama, mis varustab elektriga nii Harkivit ja selle oblastit kui ka Poltava ja Sumõ oblastit. Harkiv vajus pimedusse. Blackout’i ajal sai Harkiv aimu terrorismi olemusest.

Mu sõbrad naeravad nüüd, et ma oskan saabuda linna just siis, kui seal toimub midagi eriti ägedat. Teised paluvad mul Harkivisse mitte tulla, kui neil on plaanis kodus käia. Elektrikatkestuse ajal maandasime me pingeid naljadega stiilis „müün laetud akupanka” ja saatsime üksteisele täiesti musti pilte aknast avanenud „hunnitutest” vaadetest. Ma pole nii sügavat pimedust vist kunagi näinud.

Hiljem kuulsime veel üht põmakat ning lisaks valgusele kadusid ka side ja internet. Asjaolud kuhjusid ning mingil hetkel pidime tõdema, et istume kottpimedas linnas ega oma toimuvast vähimatki ettekujutust. Hakkasime aimama, mida pidid tundma välismaailmast ära lõigatud inimesed Mariupolis. Ning linnas oli nii vaikne, et kõige õigem on seda nimetada haudvaikuseks.

Kahjuks hakkab see psüühikale, paratamatult hiilivad pähe kõige ärevamad mõtted. Sa istud vaikust kuulatades, püüad aru saada, mis võiks praegu toimuda. Ja hakkad aru saama, kuidas toimib informatsiooniline ja psühholoogiline rünnak: päev läbi arendasid „prohvetid” netifoorumites mõtet, et edukas pealetung Harkivi oblastis on Ukraina kaitseväele valmis seatud lõks, et Ukraina väed mujale liiguks ja siis saaks Harkivi kiiresti ära vallutada.

Muidugi ei jäänud seda jampsi keegi uskuma, ent kui sa istud pimedas ilma interneti ja sideta, ei saa ümberringi toimuva kohta mingit teavet, siis paratamatult tükib pähe mõte: aga äkki siiski? Ja siis saad aru, et siin see on – varjamatu vägivald, millel pole muud eesmärki kui hirmu külvata, tahet maha suruda ja vastuhakku juba eos lämmatada. See on see, mida nimetatakse terroriks. Blackout Harkivis oli järjekordne kinnitus, et Venemaa on terroristlik riik.

Rünnakud kriitilise tähtsusega infrastruktuurile näitavad, et talv tuleb väga karm.

Linnaositi kestis elektrikatkestus erinevalt: mõnes 4–5 tundi, mõnes mitu päeva. Kuid kõige hirmsam on see, et talv on tulekul ning sellised rünnakud kriitilise tähtsusega infrastruktuurile näitavad, et talv tuleb väga karm. Harkiv näib olevat saanud terroritaktika katsepolügooniks, mistõttu on Ukraina teisteski linnades hakatud katsumusterohkeks talveks valmistuma.

Mõni päev pärast Harkivi elektri- ja küttejaama kahjustamist ründas Vene armee Krõvõi Rihis veehoidla tammi, mille tagajärjel jäi linn joogiveeta ning algas üleujutus.

Arusaadavalt ei olnud Krõvõi Rih juhuslik valik, see on Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi kodulinn, aga venelased armastavad miskipärast väga sümbolismi. Eriti muidugi kuupäevi, olgu need 9. mai või 24. august. Igakord kruvitakse pinget: nüüd alles põrutame täiega, olge sel päeval valmis! Saate nii, et tolmab! Mõistagi osutub see iga kord tühisõnaliseks praalimiseks ja järjekordseks inforündeks.

Kuid vaadakem tõele otsa – tulev talv saab olema Ukraina iseseisvusaja rängim. Venelaste raketirünnakud infrastruktuuriobjektidele ilmselt sagenevad, seega me peame kokku võtma kogu oma jõu ja tahte, hambad kokku suruma ning selle raske aja ära külmumata üle elama.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Levila jõuab 2022. aastal tasuta rohkem kui 200 000 inimeseni Eestis. Sina saad aidata meil olla sama teravad, vabad ja sõltumatud ka edaspidi.

Me kasutame igat meile laekunud eurot selleks, et muuta Eesti ajakirjandus paremaks.

Toeta igakuiselt