Kirjutan teile Ukrainast. 25. veebruar 2022

Väga raske on kirjeldada seda tunnet, kui sa mõistad, et su kodumaa võetakse sult ära.

  • Autor, fotod: Tarass Kovaltšuk
  • Tõlkija: Veronika Einberg
  • Toimetaja: Iisa Laan
  • Audiolugu loeb: Karmo Nigula
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Konstantin Tsõbulevski
  • Avaldatud: 04.2022

Olen reisiblogija ning mitme digitaalse Telegrami-kogukonna asutaja Harkivist. Levila jaoks pean päevikut elust sõja ajal.

Sõja teine päev

Hommikul kontrollid esimese asjana, millised lipud on haldushoonetel. Sel hetkel tõmbub sul sees kõik pingule ning peas vasardab mõte: „Oleks ometi Ukraina omad, oleks ometi!” Kui näed majal Ukraina lippu lehvimas, langeb kivi südamelt. Järelikult ei ole venelased linna sisenenud, järelikult armee seisab ja kaitseb meid, järelikult oleme selle öö vastu pidanud.

2014. aastal, kui Donetskis ja Luhanskis moodustati nn rahvavabariigid, üritati ka Harkivis midagi taolist teha. Ärkasin ühel hommikul ja nägin oblastivalitsusel Venemaa lippe. Tookord hõivasid Vene-meelsed diversandid oblastivalitsuse hoone ja üritasid rahvavabariiki välja kuulutada.

Väga raske on kirjeldada seda tunnet, kui sa mõistad, et su kodumaa võetakse sult ära. Seda juba ei unusta, see jääb sinuga igaveseks. 2014. aastal jäi isehakanud Harkivi vabariik sündimata, Vene-meelsed jõud peksti hoonest välja ja linn jäi iseseisva Ukraina koosseisu.

Ööd on sõja ajal alati rahutud. Magama peab akendest eemal, aknaklaasid tuleb kindlasti teibiga üle kleepida. Kui läheduses toimub võimas plahvatus, lendavad klaasid eest suurte tükkidena, mitte väikeste kildudena.

Ärganud öösel õhuhäire peale, läksin kohe koridori ja seisin kandvate seinte vahele. Plahvatused jätkusid sisuliselt kogu öö, kuid mingil hetkel olen juba nii väsinud, et ei jaksa iga kord koridori minna. Ja ajapikku hakkan ohutumasse kohta minema alles siis, kui kuulen, et plahvatused tulevad lähemale ja lähevad aina valjemaks.

Plahvatused jätkusid sisuliselt kogu öö, kuid mingil hetkel olen juba nii väsinud, et ei jaksa iga kord koridori minna.

Üllataval kombel reageerib mu koer raketiplahvatustele täiesti rahulikult. Ei haugu, ei ehmu, vaid lihtsalt tardub keskendunult paigale.

Hommikul helistasid sõbrad. Maks ja Olja pakkusid, et koligu ma kesklinnast nende juurde eeslinna. Esimese päeva kogemuse põhjal arvasime, et kesklinn on kõige ohutum koht, kus raketid küll lendama ei hakka. Olja ütles, et nende juurde on kogunenud 12 inimest ja kui ma ikkagi otsustan, siis võin tulla ükskõik millal. Otsustasin helistada Serjožale ja Nastjale, kes samuti elavad kesklinnas. Nad ütlesid, et jäävad paigale ega hakka kuhugi matkama. Kindluse mõttes helistasin veel Ljošale, kes elab samuti kesklinnas. Pikapeale veenis ta mind ära, et praegu ei ole mõtet kesklinnast kuhugi mujale minna. Esiteks, tuleb kokku panna põhilised ja hädavajalikud asjad, ja teiseks, kesklinnas istuda on ohutum kui läbi linna liikuda.

Sõja teisel päeva otsustasin, et on aeg igaks juhuks kokku pakkida kõik dokumendid ja olulisemad asjad. Võtsin üle kaheksa aasta esimest korda välja suure seljakoti. Mulle oli täiesti selge, et asjade kohvrisse pakkimine pole hea mõte. Kohver võtab sult mobiilsuse, seljakott jätab käed vabaks, aga see on väga tähtis.

Üks keerulisemaid ülesandeid oli sellise toidu leidmine, mida võiks valvekotti pakkida. Supermarketite ümber valitseb metsik ažiotaaž, järjekorrad on kilomeetripikkused, isegi hoolimata õhuhäirest. Sisse lastakse kümme kuni kakskümmend inimest. Arusaadavalt on poeriiulid peaaegu tühjad. Seetõttu tuleb hakata läbi kammima kõiki kesklinna väikepoode. 25 minutit otsinguid kandsid vilja – leidsin ühe avatud pisipoe. See oli väikene võit. Oleksin supermarketi järjekorras kindlasti tunde seisnud ja mine tea, kas sealsetelt riiulitelt olekski veel midagi võtta olnud. Mul vedas väga, et selles poes oli valida mitmete tangainete ja konservide vahel. See on parim variant, mida rännule kaasa võtta, ja see kraam ei rikne.

Asjal oli aga üks konks: poes sai tasuda ainult sularahas. Jah, sõja ajal lakkasid Harkivis makseterminalid töötamast. Minu jaoks oli see tõsine probleem, säärased asjaolud teevad elektronraha fänni ja sularaha vastase elu raskeks. Ja kui supermarketi järjekorras tuleb seista kaks-kolm tundi, siis pangaautomaadi sabas võid seista kauemgi. Ning kui mõne automaadi juures ei ole saba, siis tähendab see vaid seda, et seal on sularaha otsa saanud ja niipea seda küll juurde ei tooda.

Mind päästis vaid see, et mul elab poest umbes kümne minuti tee kaugusel tädi. Valisin tema numbri ja küsisin, ega tal sularaha juhtu olema. Rõõmustasin väga, kui ta ütles, et oli just jõudnud eelmisel päeval viimase raha välja võtta ja saaks anda mulle 150 dollarit. Sellest sai mu päästerõngas linnas, kus ei saa kuskil ega millegi eest kaardiga maksta. Läksin poodi tagasi ja ostsin omale nädalase toiduvaru. Suurt rõõmu tegi teadmine, et olin päev enne sõda jõudnud soetada 10 kilogrammi koeratoitu ning lähimaks kuuks on tal ninaesine olemas.

Teel koju otsustasin metroost läbi põigata. Sõja esimesest päevast peale oli metroosõit tasuta, et inimesed võiksid ohutumalt linnas ringi liikuda.

Mulle on Harkivi metroojaamade interjöör alati meeldinud. Otsustasin selle uuesti üle vaadata, sest mine tea, millal järgmine kord selleks võimalus avaneb.

Sõja teine päev kulus tervenisti halvimaks valmistumisele ning tundub, et kogu Harkiv tegeles tol päeval sellesamaga. Valmistus halvimaks.

Aita meil levida, jaga meie linke!
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!