11. Värv, digi, pisarad

Üks idufirma proovis muuta seda, kuidas mõõdetakse metsast väljaviidavat puitu.

  • Autor:Daniel Vaarik
  • Avaldatud:09.2023

No nii, hea lugeja, sa võib olla arvasid, et kõigest kümne osaga saab metsablogi läbi? 

Ei, nii lihtsalt see ei lõpe. 

Täna on mul sulle pakkuda üks lihtne ja õpetlik lugu sellest, kuidas muutused puiduandmete kogumisel ongi aeglased.

Lühidalt öeldes: keegi polegi ehk otseselt uue mõõtmisviisi vastu, välja arvatud Rünno (nimi muudetud), kuid vanaviisi on LIHTSAM. 

Pean selles tekstis mainima ka Rootsit, sest nagu paljud ehk teavad, on Eesti ja Rootsi ühiste kogemuste põhjal sündinud vähemalt kaks head asja. 

Asi number üks. Kristliku rokkbändi “Charizma” album “Join hands”.

Asi number kaks: raamat “Ümarpuidu mõõtmine ja hindamine”, mida siiani kasutatakse metsast väljaveetava puidu hindamiseks.

Charizma lugu jäi ühekordseks hitiks, kuid raamat ümarpuidu mõõtmisest on klassika. Kui sul on veoauto peal koormatäis puitu, siis võib seda puidukogust hinnata keegi, kes on selle raamatu õpetuste järgi oma silma treeninud. 

Sellist treenitud inimest kutsutakse puidumõõtmise ringkondades kotkasilmaks ning tema arvamusest võib sõltuda, palju metsaomanik puidukoorma eest raha saab. 

Ning sellest sõltub tegelikult ka puidustatistika. Eriti kui sul on vähem väärtuslik paberi- või küttepuit, mille puhul hilisemat masinatega mõõtmist on vähem. 

Ja seda paberi- ja küttepuitu liigub meie teedel umbes 60 protsenti kõigist puidukoormatest. 

Üks idufirma tahtis muuta seda, kuidas me puidukoormaid mõõdame. Ta ajas asju, koputas RMK uksele, ühel hetkel sõlmis isegi koostöölepingu RMK-ga

Asjas mõte oli anda inimestele äpid kätte anda, las mõõdavad ja hindavad puidukoormaid umbes nii: 

Kuid mingil põhjusel ei saanud sellest plaanist asja. Võib olla sellepärast, et “Ümarpuidu mõõtmine ja hindamine” on inimestele piisavalt tuttav ja mugav asi kasutada. Tegelikult oli see pikka aega ka üks parimaid asju, mida kasutada, lihtsalt, et ajad… need võivad muutuda. 

Kui Eestis digitaalse mõõtmise kokkuleppest asja ei saanud, läks idufirma vahepeal Tšiili, kus aitas muu hulgas kokku hoida 22,5 miljonit purki spreivärvi.

Idufirma läks vahepeal Tšiili, kus aitas muu hulgas kokku hoida 22,5 miljonit purki spreivärvi.

Praegu aitavad nad mõõta puidukoormaid Leedus ning veel mitmes riigis üle maailma.

Sedapsi. Esmakordselt metsaandmete blogi ajaloos avaldame nüüd klassikalise intervjuu ning  minu ainus mure on see, et varsti on Levila juba mitmekülgne nagu Postimees.

Igatahes, tere tulemast Levilasse, Timbeter! Või täpsemalt, Anna-Greta Tsahkna ja Martin Kambla.

Mis see Timbeteri point on?

AG: Andmepõhisus, läbipaistvus ja efektiivsus. Kui me alustasime oma teekonda, oli pisut ehmatav, kuidas puiduvirnade mõõtmine käib. Alguses oli meil tunne, et küsimus on eeskätt selles, et puuduvad head lahendused, ja mida aeg edasi, seda rohkem me näeme, et puudub pigem tahe.

MK: Hakkasime seda testima Eesti turu peal, kuid tagantjärele tarkus on, et Eesti turu peal on seda vale teha. 

Miks?

MK: Eestis ei ole puidumõõtmisseadustikku. Eestis on puidu mõõtmine kokkuleppeline, misiganes valemit sa kasutad, kui mõlemad osapooled on rahul, siis nii ta läheb. Kui rääkida andmestikust, siis sealt see ebakorrapärane andmestik tekibki. Ühed mõõdavad ühtepidi, teised mõõdavad teistpidi ja enamus kasutavad Artur Nilsoni valemit

AG: No see on palgi puhul. 

Mis see valem on?

MK: Eks see on see, et otsapindala korrutada mingi koonega ja pikkusega.

Tüve koone tähendab rahvakeeli seda, et puu on ühest otsast jämedam ja teisest otsast kitsam:

AG: Kvaliteetse palgi puhul saame öelda, et kuigi ta läheb teele silma järgi mõõdetuna, siis väga täpselt mõõdetakse ta ära vähemalt vastuvõtja poolt. Kuid vähem kvaliteetne paberi-  ja küttepuit on sageli lõpuni mõõdetud silma järgi.

MK: Liiga kulukaks läheb, et notthaaval see ära mõõta. 

AG: Ma näitan sulle presentatsiooni. Puidumõõtmise spetsiifika (2017. aasta andmetel) on see, et 40 protsenti liigub meie teedel palk ja 60 protsenti paberi- ja küttepuit. Paberi- ja küttepuitu hinnatakse silma järgi. Vaadatakse, kui suur on puidu osakaal virnas ilma õhu ja kooreta. 

Treenitumaid inimesi me kutsume kotkasilmadeks, ütlevad täpselt, kui palju virnas puitu on. Seda kontrollitakse nii, et võetakse sisuliselt lahti, iga nott vaadatakse ükshaaval üle.

Treenitumaid inimesi me kutsume kotkasilmadeks.

On olemas tabel, mis aitab hinnata selle virna omadusi. Väidetavalt hindajad oskavad peast lasta, vaatavad korraks peale, 15 parameetrit selged! Ja siis tuleb vastus.

AG: Vahest tehakse kontrollmõõtmisi ning on teada, et vea määr on 15-20%. 

Oli ka süsteem, mida nimetati Elviseks.

Elvis?

AG: Nüüd on uus nimi. Veoseleht.ee. See on veoselehe süsteem. Sinna pannakse kirja kõik veetava puidu  mahud ning need on veokijuhi hinnangud.

Ta on veokijuht/kotkasilm?

AG: Tegelikult pigem veokijuht. Ta teeb ehk oma parima. 

Ja mõne aasta eest pakkusite te lahendust, kuidas veokijuhid saaksid täpsemini koormaid mõõta?

AG: Meil oli maksuamet kaasas, kes hindas, et neil jääb aastas saamata 10 miljonit tulu, sest nende arvates susserdatakse andmetega. Ettevõtetel on topelt-andmesisestusi, nad peaksid teadma puidu päritolu, kuid seda on vahepeal raske kontrollida. Tegutseb ka kährikuid – nii kutsutakse ebaausaid metsaärikaid. 

Me tegime ettepaneku, et teeme digitaalse mõõdistamise kogu tarneahelas, mis annab siis ühtse ülevaate, mis seisus asjad on. Silmaga hindamise asemel toimub äpiga hindamine. Kui läheb veok teele, siis me teame, millised olid diameetrid, millised olid sortimendid.

Andmed on pärit lähtekohast, neid saad alati kontrollida ja võrrelda. Sul on harvesteriandmed, andmed selle kohta, palju puitu läks liikvele ja palju võeti vastu.

Eestis kindlasti on ka meie hinnangul keelatud tegevust vähem kui mõnedes riikides, kuid andmepõhisus on siiski probleem. Mõeldes Eesti väiksusele, mõeldes sellele, et me oleme teatud valdkondades digitaalselt arenenud, miks me seda metsandust ei suuda digitaalseks muuta?

Mõtlesime, et andmed koonduvad kõik kokku ning sealt saaksid andmeid maksuamet, statistikaamet, keskkonnaamet, majandusministeerium. Pluss siis politsei ja keskkonnainspektsioon saavad andmetele ligi. 

Siin oli ju ka liiklusohutuse teema – politsei käib vaatamas, et veoautod liiga raskete koormatega ei sõidaks. Kui sa tõmbad rekka kõrvale kitsal teel, siis häirib see liiklust.

Kõrval oli hea näide – päringute võimaldamine otse politseiautost. Kui varem tehti päringuid ükshaaval, siis nüüd suudavad politseinikud kordades rohkem inspekteerida. Eesmärgiks nullbürokraatia riigis, maksulaekumiste tõstmine, aus konkurents. 

Praegune olukord ei kaitse nõrgemat osapoolt, sul ei ole võimalust oma koormat läbipaistvalt üle mõõta, sa võtad neid andmeid nagu keegi ütleb, et nad on. 

Kui oled turult lahkunud kilo maasikatega aga pärast väidad, et sul on ainult 600 grammi, siis võib müüja öelda, et sa sõid ju osad ära! Mine ja vaidle siis.

Tahtsime rakendada sellist põhimõtet, et maasikad või siis meie puhul puit, on igal sammul paremini näha..

Neist probleemidest räägiti meiega ausalt, osapooled tunnistasid, et vahel on jama.

Kuid asi jäi muutuste taha. Veokijuhid oleksid pidanud hakkama pilte tegema. Meie arvates see ei oleks olnud ületamatult keeruline, eriti kuii RMK oleks jala maha pannud ja öelnud, et nüüd on nii. Kokkuvõttes nad oleksid näinud kasu, et neil väheneb vaidlustele kuluv aeg.

Samuti oleks aga tulnud ka olemasolevaid regulatsioone muuta. Meile tundus, et kõik teised lõpuks otsustasid, et lihtsam on senise süsteemiga edasi minna.

See nagu vajus ära? 

AG: Kõik olid olemasoleva süsteemiga harjunud, teavad seda. Nii on mugav.

Aga täna on avalikkuse tähelepanu jälle suurenenud, vaidlus on teravamaks läinud.

Üheselt mõistetavate andmete puudumine on üha suurem probleem.

Metsandus võiks minna digitaalsemaks, nii nagu on soovitatud selles kuulsas täppismetsanduse artiklis McKinsey poolt - peaasi, et hakkad otsast liikvele minema, siis hakkate esimesi tulemusi nägema. Võib olla mitte üleöö, kuid näiteks aasta pärast. Nii see digipööre võiks toimuda.

Meie kogemus näiteks Tšiili ettevõtega oli selline, et nad tegid kõigepealt pilootprojekti. Parematest andmetest hakkasid sündima paremad otsused. Läbipaistvus ja andmepõhisus annavad võimalusi järgmistes etappides paremini tegutseda. 

See annab võimaluse läbi mõelda, mida ma protsessis vahele jätan. Võib olla veokid ei pea ootama saeveski väravas, andmed liiguvad veokiga kaasas. Praegu mõõdetakse igal pool, igal pool tekkivad omaette andmed, alati tekib mingi viga.

Nii, aga see spreivärvi lugu, mis sellega oli?

AG: Tšiilis kirjutati nottidele spreiga numbreid. Meie klient kulutas 22.5 tonni spreivärvi aastas sellele, kuid tänu meie lahendusele sai kogu selle värvi kokku hoida. Vähem kulusid, vähem kahju keskkonnale. Eestis sellist värviga märgistamise tava ei ole, kuid see näitab, kuidas digitaalselt mõeldes võib leida huvitavaid kohti kokkuhoiuks.

Timbeter metsavahel. Vasakult teine on Martin Kambla ja tema kõrval Anna-Greta Tsahkna.

Kui palju te olete oma äpiga Eestis koormaid üle kontrollinud?

MK: Igasugu asju on tulnud välja. Kui metsast läheb veoautojuht oma koefitsendiga sadamasse, siis seal on teine mees, kes pakub oma koefitsendi. Nii palju kui keegi viitsib, siis vaieldakse. Selline sogane vesi võib mõnele sobida. 

AG: Kui sa koefitsendiga mängid, siis seda ei saagi tavalisel moel kontrollida.

Aga kui me teeksime kohapeal mõõtevõistluse? 

AG: Kui me alustasime 2016, oli ühe RMK inimese kommentaar: “üllatavalt täpne”.

MK: Muidugi, see mõõtmine ei ole niisama lihnte. Üks ja sama puuvirn näeb eri otstest vaadatuna erinev välja. Ühelt poolt vaadates mõõdad ühe koefitsendiga ja teiselt poolt teisega.

Mis muutuks paremaks, kui kõik kasutaksid Timbeteri või midagi sarnast, sest ega me siin ühte firmat ei pea promoma?

AG: Eriti väikeste metsaomanike olukord on selline, et kuskil saeveski väravas ütleb vastuvõtja talle, et võta või jäta, su koormas on näieks vähem puitu kui sa alguses mõõtsid. Kui hinnang ei meeldi, mine sõida teise kohta.

Aga see on ju raha! Sa oled puidu juba maha laadinud, edasi viimine on kulukas. Need hinnangute vahed ongi umbes transpordiraha piires. Ja kui järgmisse kohta hakkad viima, pead lootma, et seal ollakse vastutulelikumad. Umbes 100 kilomeetrit on see kaugus, kuhu on üldiselt majanduslikult mõttekas puitu viia.

MK: Protsessi muutmine on keeruline. Praegu kasutatav valem aga ei arvesta isegi seda, et Saartel ja Lõuna-Eestis kasvavad puud pisut erinevalt. Nende koone võib olla erinev. Samuti sõltub palju puu liigist. Kui saad ühest Eesti piirkonnast kogu aeg puitu, siis su info on vale.

Aga nõus, et kõige rohkem aitaks see üksikuid erametsaomanikke. Kas nende virn mõõdeti üle või mõõdeti alla, see määrab väga palju. Lisaks tekiks uusi võimalusi puidu paremaks müügiks. Erametsaomanik saaks panna oma timbeteri pildi oksjonikeskkonda välja, igaüks vaatab, mida ta sealt kuhjast tahab. Ülevaated ja analüüs läheksid paremaks. 

Kotkasilmsed mõõtjad võivad ju isegi olla üsna täpsete hinnangutega, kuid see ei ole läbipaistev ning lisaks on see piiratud ring inimesi, keda tegelikult väga palju noorte seast peale ei kasva. 

Aga kui keegi iseseisvalt vehib Timbeteriga ja nõuab oma õigust selle alusel?

MK: Mul lähikonnast keegi mõõtis. Viis saeveskisse, järgmine saeveski oli 50 kilomeetrit eemal. Tal soovitati see äpp väga viisakalt panna sinna, kus päike ei paista.

Tal soovitati see äpp väga viisakalt panna sinna, kus päike ei paista.

Intervjuu saab läbi. Mõni aeg pärast meie vestlust täpsustab Anna-Greta veel, et ka pelletitööstuste väravates võib tänaseks kohata laseriga koormamõõtmist, kuid kogu ahela jälgimine pole ikka tavapärane. “Point on ju ikka selles, et me teaksime, mis metsast teele läks,” lõpetab ta.

Mida me sellest loost õppisime, küsin ma endalt? 

Esiteks seda, et digitaalsed mõõtmised lähevad paremaks. Ja teiseks seda, et asi pole mitte selles, milline seade on parim, vaid selles, kuida me oleme harjunud elama. Aga see, kuidas me harjunud oleme, muutub varem või hiljem.

Loomulikult läksin ma selle Timbeteri intervjuutekstiga ka RMK-sse ning RMK saatis mulle ka vastuse:

"RMK tunnustab Timbeteri, et nad on metsandusse rohkem infotehnoloogiat sisse toonud. Seda just eriti riikides, kus IT-areng selles sektoris oli varem lapsekingades, näiteks Lõuna-Ameerikas.

Euroopas on juba väga mitmeid edukaid näiteid erinevatest puidumõõtmise tarkvaradest ja süsteemidest, näiteks Loadmon või droonid, mida ka RMK praegu testib. Timbeteri kasutamist oleme kaalunud ja varem testinud.

Praegu on meil plaanis teha koostööd just selles valguses, et testida edasi nende seadet ja anda tagasisidet, kuidas teha seda just Euroopa turu jaoks sobivamaks."


Täna lähen RMK-sse, et uurida, kuidas nad täpsemalt plaanivad metsakaubandust läbipaistvamaks muuta ning milliseid digitaalseid võimalusi nad selleks kasutada plaanivad. Sellest tulebki järgmine lugu.

Jää kuuldele ning vahepeal loe ka ülejäänud metsablogi!

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.

Kui saad pisut rohkem toetada, uuri lisaks siit!