Loodus,
mets

6. Ma näitan sulle lageraiet!

Mis ometi toimub metsas? Daniel Vaarik otsib juba mitu nädalat andmeid, mis oleksid arusaadavad ja avatud. Siin tema uued avastused.

  • Autor:Daniel Vaarik
  • Avaldatud:06.2023

Kui sa alles alustad minu metsaraporti lugemist, siis võid vaadata ka seniseid lugusid.

Aga nüüd asja juurde.

Mis asi siis on ortofoto? 

Kui ma kolleegidele tahtsin selgitada läks neil juba juhe kokku. 

“Kas see on kuidagi laseriga seotud?”

“Neid erinevaid meetodeid on sinu lugudes juba päris palju..”

“Uh, unustage ära. Pöörake nüüd korraks tähelepanu!”

Ütleme nii, et ortofoto on üks väga täpne foto.  

Sellist fotot saab teha näiteks lennukilt.

Kuid mitte iga lennukilt tehtud foto pole ortofoto. Kui sa reisilennuki aknast instagrami jaoks pilti teed, ei ole see mingi ortofoto. 

Selle fotoga võid kelkida, et oled puhkusel käinud või midagi sellist. Sellelt on näha natuke aknapeegeldust, võib olla tiivaots või mootorikate. Sa ei saa selle pildi abil tegelikult teada, palju Eestis metsa on.

Niisiis, meil pole vaja ilufotot. Vaja on fotot, mis näeb välja nagu maakaart, sest siis saab seda ka tegeliku maakaardiga võrrelda. 

Nonii. Selleks, et saada maakaardi moodi fotot, tuleb sellelt eemaldada moonutused. See pole nii lihtne, kuid eelmises peatükis juttu olnud maa-ameti lennuki kõhu sees on auk, millest alla vaatav kaamera saab neid pilte teha. Ja need on juba ortofotod.

Näiteks selliseid:

Neid fotosid saab liita päris maakaartidega, nii et näha on teede ja asulate nimed ja muu selline:

Ja neid saab kuvada koos laseriga mõõdetud kõrgustega:

Siin pildil on taimkatte kõrgus Põlva kandis. Mida punasem, seda kõrgem!

Vot sellise pildiga on juba väga palju võimalik ära teha, sest kui mõne punase ala asemel on järgmine kord roheline, on selge, et keegi on puid maha võtnud.

Aga nüüd siis jälle maa-ametisse. 

Niisiis ma istun maa-ameti koosolekusaalis, Mustamäe teel, Tallinnas ning ootan kuni teamsiühendus käima läheb. See aga ei lähe. Ekraanilt vaatab ühe mehe nägu, kes räägib midagi. Tean, et ta nimi on Sulev Õitspuu. Aga me ei kuule teda. "Wifi vist jääb nõrgaks", ütleb ruumiandmete osakonna juht Lea Pauts, kes on Tartust saabunud ja kelle arvuti taga me praegu ootamegi, ja läheb süsteemimeest otsima.

Süsteemimees saabub väga kiiresti valge juhtmega. Kuid selgub, et see on katki. Seejärel leitakse kuskilt uus juhe ning seejärel leitakse vale pistik ja siis uus, õige pistik.

Ma ei kirjelda seda sellepärast, et ma tahaksin öelda, et maa-ametis on IT kuidagi lipa lopa. Ma kirjeldan seda sellepärast, et enamus kohtumisi ükskõik kus, algavad tänapäeval nii. Kellegi wifi, kellegi juhe, kellegi PC. Kellegi tiims. See kõik oleks võinud samahästi juhtuda kuskil advokaadibüroos. Selline on tänapäeva inimese elu. Korraga nii efektiivne ja korraga nii naljakalt konarlik.

Mida rohkem seadmeid on, seda rohkem tundub olevat ka kommunikatsioonihäireid. See on samasugune olukord nagu metsaandmetega. Ühendus nagu oleks olemas, aga samas nagu pole. 

Kui aga Sulev lõpuks ekraanil sõna saab, läheb huvitavaks. Maa-amet tundub olevat avatud tüüpi asutus, mis pakub tööriistu kõigile, mitte mingit nurga taga valmis mälutud tõde. Kunagi kui ma valitsuse heaks töötasin, unistasin, et kõik asutused võiksid nii olla. 

Sulev avab ekraanil maa-ameti geoportaalist kaardirakenduse. Näitab kõiki võimalusi, kuidas näha ajaloolisi fotosid, alates 1940ndatest, kuidas näha  maapinna ja puude kõrgust, kuidas näha lageraieid. 

Ortofotode ja laserimõõtmiste andmete alusel leitud metsamuutuste kihi liitmisel tulevad välja tõenäoliselt lageraie kohad ja kaardile ilmuvad laigud üle Eesti. 

"Kõik ei pruugi 100% täpne olla,” ütleb ta tagasihoidlikult, “kuid kui siit kaardilt on juba muutused näha, siis saad ju edasi uurida".

Siit kaardilt saad näha lageraieid Hiiumaal kümnel erineval moel läbi mitme aastakümne:

Näiteks kui nüüd sellel kaardil mõnele laigule sisse suumida, ilmub lisainfo lageraie toimumise ajavahemiku kohta:

Parempoolses menüüs on üks hea nupp:

Selle abil saad kaardi kaheks jagada ning vaadata kasvõi oma kodukandis viimaste aastate lageraieid. Selleks pead natuke nuppe vajutama ja erinevate aastate kihte vahetama.

Kas see kõik aitab meid lähemale teadmisele, kuhu kaob mets? Ma arvan küll.

Maa-ameti andmed vastavad minu põhimõtetele:

Nad on kasutatavad, nad on läbipaistvad ning nad aitavad aru saada, palju meil metsa on.

Kuid ka siin on üks probleem – kogu Eestit kattev suvine ortofoto saab valmis iga 4 aasta tagant. Seega ei näe sellest andmebaasist, kui keegi on eelmisel nädalal kuskil “lageka maha pannud”.

Nagu eelmisest postitusest ehk mäletad, on lennuki lennutunni hinnaks 1800 eurot ning tihedamini seda lendama panna praegu rahaliselt ei jaksata.

Olen küll jõudnud sammu edasi, kuid ikka kummitab sama probleem – teravad pildid on aeglased ja kallid. Udused pildid on kiiremad ja odavamad. 

Maa-ametis tuleb nüüd tuleb veel üks asi välja. Me saame nii lennukilt tehtud fotodelt kui ka satelliidipiltidelt hinnata, kas puud ja taimed on … stressis.

Mida?

Jah. 

Toeta meid!

Illustratsioon toetajatele

Iga Levilale kantud euro läheb uute lugude tegemisse. Levila maksab nii ajakirjanikele, fotograafidele, illustraatoritele kui ka lugusid sisse lugevatele näitlejatele alati võimalikult õiglast tasu.

See on võimalik ainult tänu inimestele, kes Levilat toetavad. Aita meil olla teistmoodi – teravad, tasuta ja värsked – ka edaspidi.