Kui beebiuudised ajavad iiveldama

Tuhanded Eesti naised proovivad igal aastal viljatusravi ehk IVF-i. See võib toimida. Kuid lapse saamine pole kindel ning kõrvalnähud võivad olla julmad. Levila avaldab ühe naise päeviku, milles ta kirjeldab emakssaamise nimel ette võetud teekonda.

Esimeses osas “Ma tahan last saada” rääkis ta lapsepõlvest, seksuaalkasvatusest ja sellest, kuidas temast sai kunstliku viljastamise patsient. Ta tegi läbi mitu tsüklit, mis ebaõnnestusid. Nüüd, pea aasta hiljem, avab ta, kuidas neil vahepeal läinud on: miks tal noore naisena menopaus peale tuli, kuidas rääkida IVF-ist tuttavate ja kolleegidega, ning mis on ravi ja selle kõrvalmõjude hind abielule. 

Üleöö menopausi

Minu diagnoos on täpsustamata viljatus, ehk mitte keegi ei tea, miks ma rasedaks ei jää. Seetõttu muutuvad tihti minu raviskeemid ja ravimid. Aeg-ajalt näib, et tulistame üpris huupi. Eelmises osas kirjutasin IVF-i lühikesest skeemist. See on levinuim raviviis, mis algab kõhtu süstimisega, et stimuleerida munarakke. Seejärel toimub punktsioon ehk munarakkude korje. Viimane etapp on viljastunud munaraku ehk embrüo siirdamine emakasse.

Nüüd räägin teile pikast skeemist. Ütlen kohe ära: see oli hullem kui kõik eelmised kokku.

Ühel päeval tegi raviarst mulle tuharasse süsti, mis pani minu reproduktiivorganid – munasarjad ja sellega koos töötavad hormoonid – sisuliselt pausile. Teisisõnu: mul tekkis varajane menopaus. Kui tavaliselt tuleb see pärast 45. eluaastat järk-järgult, niimoodi hiilides, siis nüüd vajusid kõik sümptomid mulle korraga kaela. Ja selle vastu pole mingit süsti ega tabletti. Lühidalt öeldes on pika skeemi eesmärk lülitada keha enda hormoonid ajutiselt välja, et munarakud areneksid ühtlasemalt ning arst saaks ravi paremini kontrollida.

Kui tavaliselt tuleb menopaus järk-järgult, hiilides, siis nüüd vajusid kõik sümptomid korraga kaela.

Oli päevi, kus ma lõdisesin külmast, hoolimata sellest, kui paksult riides olin. Või higistasin nii õudselt, et vahetasin kolm korda riideid. Ühel ööl ajasin abikaasa üles, saatsin ta diivanile magama, sest ta hingas liiga kõvasti ja ma ei saanud magada. Hommikul sõimasin tal aga näo täis, sest pärast tema lahkumist hakkas mul külm ja pidin teise teki peale võtma. Sorry!

Mul otseselt ei valutanud kuskilt, aga emotsioonid sõitsid Ameerika mägedel: ma ei teadnud kunagi, mis võis mind ärritada ja esile kutsuda suure emotsionaalse puhangu. Võisin nutta täiesti suvaliste asjade peale või sõimata võõraid inimesi toidupoes, et nad jalus koperdavad.

Paraku ka see ravikord ebaõnnestus. Kui varem oli hukkunud embrüo väljutamine üsna sarnane tavaliste päevadega, siis seekord oli kõik teisiti. Ligunesin duši all, mu alakeha oli tohututes krampides – kuna menopaus oli lõppenud, hakkas süsteem taas n-ö tööle ja keha uut menstruaaltsüklit ette valmistama. Embrüo väljutamine oli nagu väike abort, minu seest tuli pöidlasuuruseid vereklompe ja muid jääkaineid. Ma nutsin, oksendasin, veritsesin. Tõtt-öelda ma ei saanudki aru, milline kehaavaus parasjagu mida väljutab.

Õnneks on mu dušinurk nii suur, et sain vabalt end täies pikkuses pikali visata. Kaasa oli täiesti nõutu, kas helistada kiirabisse või mida minuga peale hakata… Lõpuks tuli ta samuti minu kõrvale duši alla lebama. Hoidsime ümbert kinni, mis mõjus palju paremini kui mis tahes kiirabi või valuvaigisti. Ma isegi ei tea, kui kaua me seal ligunesime, aga viimaks ärkasin voodis kuivana. Aeg oli alustada järgmist tööpäeva.

Seekord nõud ei lennanud, olin selleks liiga kurnatud. Aga kui arst oleks ette sattunud, oleksin ta ilmselt läbi sõimanud küll. Kui ma järgmine kord vastuvõtule läksin, ütlesin kindlameelselt, et pika raviskeemiga on nüüd kõik, teist korda mu keha seda üle ei elaks.

Kui arst oleks ette sattunud, oleksin ta ilmselt läbi sõimanud.

Kaneel ja konnakudu

Lisaks ametlikule ravile guugeldasin, mida ma rasestumise tõenäosuse suurendamiseks veel ise saaksin ära teha, olgu toitumise, treeningu, toidulisandite või ka alternatiivsete ravivõimalustega. Viljatud paarid on meeleheitel; nad haaravad igast õlekõrrest.

Mina päris nõia juurde ei läinud, küll aga asusin hoolega kõiksugu ürte, vürtse, teesid ja leotisi pruukima. Need jõudsid minuni peamiselt läbi Instagrami postituste, milles väideti, et need parandavad viljakust ja munaraku kvaliteeti. Lisasin nelki, kaneeli, kurkumit ja ingverit nii tee kui ka toitude sisse. Näiteks keetsin kartuleid ja raputasin mõnuga sisse kurkumit. Turgutasin iganädalaste ingveri jalavannidega oma vereringet. Jumal teab, kas sellest mingit abi on olnud – suurt teaduspõhisust siin taga pole –, aga südamerahu, et olen maksimaalselt pingutanud, see ikkagi pakub. Lisaks usun mingil määral rahvatarkusse ja -meditsiini.

Muidugi sai minust plastikuvastane, sest kartsin mikroplasti ja selle kahjulikku mõju viljakusele. Vahetasin köögis kõik plastikust säilituskarbid klaasi vastu. Poest tulles panen toidukraami – piima, juustu, liha, kala, samuti kuiv- ja maitseained – klaasist nõudesse ümber. Iroonilisel kombel on enamikul neist siiski plastikkaaned. Lisaks koosneb terve külmkapp sisuliselt plastikust. Aga, jällegi, kui ma suudan kas või null-koma-midagi protsenti beebi tuleku tõenäosusest suurendada, pakub see teatavat kergendust.

Kõrvaltvaatajana võib tunduda imelik, miks keegi rasedaks jäämise nimel kõik toidud kurkumit täis topib, konnakudu näkku määrib, plastikut väldib või Lasnamäe korteris mustlasest ennustaja juures käib. Samas, kui see annab lootust ja vaimset tasakaalu, siis miks mitte? Ma olen enda jaoks mõelnud, et kui uhhuu-meetodid ei hakka segama teaduspõhist ravi, on kõik okei. Lõpuks pole ju vahet, mis katlas inimene oma raha põletab.

Turgutasin iganädalaste ingveri jalavannidega oma vereringet.

Valin mehele pornofilmi

Meie paarisuhet on viljatusravi viimastel aastatel väga tugevalt mõjutanud. IVF-i sisse võib väga lihtsalt “ära kaduda”. Elad süstimise, ravimite võtmise, munarakkude korje ja siirdamise taktis. Kõik tiirleb selle ümber.

Pärast iga ebaõnnestunud katset – meil on neid palju olnud – tuleb masendus ja lein. See ei muutu ajas kergemaks; pigem tekib mingit sorti harjumine, taluvuspiirid venivad laiemaks.

Leppisime mehega kohe alguses kokku, et me ei hakka iga luhtunud katset lõpmatuseni “nämmutama”, vaid püüame seda võtta kui paratamatust. Teadvustasime juba enne raviga alustamist, et IVF ei ole võluvits ja me võime kuuluda nende paaride hulka, keda see ei aita. Me küll istume maha ja räägime, aga hoiame fookuse tulevikul: millal me raviga edasi läheme, kuidas sätime oma päeva- ja nädalaplaane, kas teeme elustiilis veel muudatusi, jne.

Teoorias kõlab ilusti, aga pea selgena hoidmine pole alati välja tulnud. Nagu esimeses osas kirjutasin, olen päris mitu korda kööginõusid lõhkunud. Olen kaasat ähvardanud, et lahutan abielu ja lähen minema. Ma ei ole selle üle sugugi uhke. Õnneks on mees olnud piisavalt mõistev ja pole neil kordadel tülile hagu alla pannud.

Kuna naise roll on kunstliku viljastamise teekonnal suurem – enamik protseduure toimub naise kehaga ja need võivad olla väga vastikud ja valusad –, tuleb elukaaslast kursis hoida, veelgi enam, julgeda oma tundeid ja mõtteid selgelt väljendada. Täiesti normaalne on öelda, et lõpeta nutitelefoni scroll’imine, tule ja kallista mind. Või et arutame puhkuseplaane homme, ma olen praegu valudes. Või paluda, kas sa teeksid süüa, koristaksid vannitoast okset või paneksid restilt pesu kokku. Ära karda rääkida, muidu on vääritimõistmised ja tülid lihtsad tekkima.

Olen kaasat ähvardanud, et lahutan abielu ja lähen minema.

IVF võib mõjuda paarisuhtele laastavalt – olen mitme virtuaalse grupi ja kogukonna liige, tean paljusid lahkuminekulugusid –, aga see võib teid omavahel ka palju tugevamini kokku liita. Ma arvan, et ka meie oleme paarina veel enam kokku kasvanud. Me arutame kõik sammud läbi ja oleme teineteisele toeks. Kui mees tuleb minuga koos duši alla ligunema, et mind hoida ja toetada, siis mina aitan tal valida pornofilmi, mille saatel prooviruumis topsi oma panus anda. Võib-olla on see näide banaalne, aga annab edasi, et oleme sel teekonnal ühiselt.

Lisaks on meid palju aidanud see, et meil mõlemal on oma hobid, samuti üsna intensiivne töö, mis meid aeg-ajalt täiesti endasse neelab ega lase muretsemise või teineteise kõri puremisega tegeleda. Ma arvan, et ilma nendeta oleks me vaimne seisund palju halvem.

Üheksa lapse ema

Ma olen üldjoontes avatud suhtleja, aga lastetusest avalikult rääkida on minu jaoks keeruline. Ma tunnetan, et mu tervisehäda – täpsustamata viljatus – on justkui puue. Kellele ikka meeldiks oma puudest rääkida? Lisaks on IVF endiselt paljude jaoks võõras; ohtralt valitseb müüte ja eelarvamusi. Seetõttu teavad meie läbielamistest väga vähesed. 

Aga ka lähedastega ei pruugi alati hästi minna. Isegi kui alguses on nad tundunud mõistvad ja toetavad, siis mida aeg edasi, seda enam olen täheldanud tavalist uudishimu, isegi survet. Võiks ju uurida, kuidas meil päriselt läheb, või väljendada kaasaelamist stiilis “ma ei tea, mida te täpselt läbi elate, aga soovin, et teie eesmärgid täituksid, ja kui teil on vaja tuge, andke julgelt märku”. Aga pahvatada kuskil seltskonnas üle laua “Kas on juba õnnestunud või panete endiselt tühja?” ei näita hoolimist. See raputab haavale soola ja seab esikohale vaid lõpptulemuse, mida ei pruugi ravisaaja jaoks kunagi saabuda.

Nii olengi viljatusravi kestel enim tundnud puudust inimesest, kes päriselt kuulab, hoolib ja mõtleb kaasa. Elukaaslane on asendamatu, aga tema kõrvale oleks ideaalis vaja ka üht sõpra või sõbrannat, kes on ise midagi sarnast läbi elanud. Mina avastasin ühel hetkel sotsiaalmeedia kasutajad – kutsun neid virtuaalseteks IVF-i-sõsarateks –, kes oma ravist ja kõrvalmõjudest avalikult räägivad. Need aitasid mind tohutult, pakkudes äratundmist ja lootust. Esimest korda tundsin, et ma pole oma murega üksi. Peagi tegin Instagrami ka oma anonüümse kasutaja, @laboribeebi, ning asusin oma teekonda jagama.

Ütlen ausalt ja keerutamata – teiste inimeste rasedused mõjuvad mulle väga raskelt. Kui keegi sotsiaalmeedias beebiuudistest teada annab, läheb mul süda pahaks ja scroll’in kiiresti üle. Päris keeruline on töökaaslasi vanemapuhkusele saata – kusjuures mõnda juba mitu korda järjest – ilma neid mõttes näkku ja kõhtu pussitamata. Manan naeratuse näole ja püüan olla sõbralik, kuigi sisimas loen minuteid, millal see idiootlik beebipidu ometi lõppeb.

Samas annan endale aru, et see on elu. Rikkad ja vaesed, jalutud ja jalgadega, suurpered ja lastetud elavad kõrvuti ning peavad kuidagi toime tulema. Vältimine või suisa vihkamine ei tee kindlasti midagi paremaks. Püüan sellest üle olla, endale sisendada, et kõigil meil on oma tee, mõnel sirgem, teisel käänulisem. Muidu ärkangi ühel päeval kibestunud mutina, kes vihkab lapsi ja sõimab bussipeatuses hängivaid teismelisi.

Ma ei taha ärgata kibestunud mutina, kes vihkab lapsi.

Töötajate register määratleb mind “täpsustamata sotsiaaltöötajana”, mis on üsna irooniline, sest ka minu viljatuse põhjused on täpsustamata. Ma ei puutu oma igapäevatöös otseselt inimestega kokku, küll aga näen paberil näiteks väga täpselt emade sotsiaalset staatust: kellena ja kus nad töötavad, palju palka saavad, kus elavad, kas – ja kui jah, siis mis põhjusel – on neilt laste hooldusõigus ära võetud, jne.

Minu kõige eredamaks kliendiks on narkosõltlasest ema, kel on kokku üheksa last. Kusjuures ta tõi ühes kalendriaastas ilmale kaks järeltulijat: poja märtsis ja tütre detsembris. Temalt on osa lapsi ära võetud, aga aja jooksul ka tagasi antud. Ta süstib uimasteid, elab väga kaootiliselt, õiget tööd ei ole. Jälle hapud viinamarjad, aga ka sellistel hetkedel küsin endalt, mis on maailmaga valesti. Kuidas tema muudkui sünnitab, täiesti planeerimatult, aga mina ei saa ühegi lapsega maha? Kas ma peaks lisaks kaneelile mingeid kangemaid ained võtma?

Süda lööb

Viimase embrüo siirdamise ajaks olin väga väsinud, isegi alla andnud. Ma ei uskunud enam, et mu munarakkudest asja saab. Pigem häälestasin end ümber mõttele, et peame ilmselt kasutama doonormunarakke. See tähendab, et ehkki laps kasvaks minu kõhus, poleks tal minu geene. Mees polnud sellest küll vaimustuses, aga otseselt “ei” ka ei öelnud.

Seni olime proovinud alati värskete embrüotega, sest alguses polnud nad külmutamist üle elanud. Pärast viimast korjet saime siiski mitu embrüot korralikult külma. Need läksid nüüd esimest korda käiku. Siirdati kohe kaks tükki, kusjuures täiesti normaalsesse tsüklisse, ehk ajal, mil mul oli eeldatavalt viljakas periood, ovulatsioon. Eelnevalt ma ei süstinud ega võtnud mingeid tablette. Tänasin arsti ja astusin kabinetist välja. Ma ei mõelnud mitte midagi, ma ei lootnud mitte midagi.

Ja siis… Põmm! Ühel hommikul tegin rasedustesti. Kaks triipu. Ma olin rase. Tegelikult ma ei uskunud seda; ma elasin eituses. Olin kindel, et tegemist on mingi error’iga, keha annab valesignaali või test on katki. Kaks päeva hiljem näitas rasedust ka vereproov. Olin endiselt kõhklev. Uudis jõudis lõplikult pärale kuus nädalat hiljem, kui ämmaemand kinnitas, et lapse süda lööb. Õnnetunne, et mu sees kasvab kauaoodatud laps, kaalus korraga üles kõik ebaõnnestumised ja kannatused.

Esimesed raseduskuud olid, mõistagi, ärevad; kartsin peetumist. Enne iga ultraheli ja vereanalüüsi hoidsin hinge kinni. Samas olin sisimas ikkagi kindel, et meil läheb kõik hästi.

Meie teekond lapseni võttis aega viis aastat, neist viimased kolm IVF-i ravi tähe all. Tegime kokku seitse munarakkude stimuleerimist ja kuus siirdamist, millest viis luhtusid. Vaid üks õnnestus, aga see üks ongi kõige tähtsam. Kuna viimase ringiga siirdati kaks embrüot, olnuks teoreetiliselt võimalikud ka kaksikud, aga me ei nuta seda taga.

Praeguseks olen ligi kaks kolmandikku rasedusest ära kandnud. Eeldatavasti sünnib laps juunikuus, mil lisandub statistikasse veel üks katseklaasilaps ehk minu oma laboribeebi. Külmas on veel kaks viljastatud embrüot, mida tulevikus kasutada saame. Eks aeg näitab, kas soovime seda.

Kuidas kulgeb minu “rasedusmull”? Ma arvan, et üsna tavaliselt: paistes jalad, kaalutõus, selja- ja liigesevalud. Samas, veidral kombel pole ma aga kunagi varem end nii ilusa, seksika ja naiselikuna tundnud. Mulle meeldib oma suure kõhuga ringi tatsata, ma ei peida seda. Oodatud ja planeeritud raseduses on midagi väga uhket ja õnnetunnet tekitavat.

Mulle meeldib oma suure kõhuga ringi tatsata, ma ei peida seda.

Tulevane isa võtab olukorda rahulikult. Ta saab aru, et beebi on tulemas, aga päriselt jõuab see kohale ilmselt siis, kui laps on tegelikult sündinud. Senikaua käib ta ultrahelis väikese tegelase liigutusi vaatamas ja“viskab talle õhtuti läbi kõhu nukke”. Ta on olemas ja minu kõrval, valmistumas isarolliks, mis teeb teda minu silmis veel seksikamaks.