Lasteaiaõpetaja, kes rääkis kosmosesse

Teadsin juba noorena, et ma tahan olla õpetaja. Arvan, et see tuli sellest, et mul olid põhikoolis ja algklassides väga head õpetajad. Nad inspireerisid mind.

Algklassides oli minu klassijuhataja õpetaja Enna. Ta oli kõige armsam inimene siin maamunal! Enna aitas kõigega. Kui vaja, laenas kammi või patsikummi. Kallistusi ja paisid sai ka korralikult. Ta ei pahandanud kunagi. Olin põhikooli lõpuni viieline (okei, mata oli neli) ilmselt ainult sellepärast, et Enna uskus minusse. 

Gümnaasiumis nägin ka selle teise poole ära – kui halvad võivad õpetajad olla. Mul oli kohutav matemaatikaõpetaja. Ta alandas ja tegi isiklikke märkusi. Kui kodutöid teha ei osanud, said sõimata. Ma nutsin pidevalt. 

Ta pani mind matemaatikat vihkama. Vihkamine võib kõlada karmilt, aga kui kümmekond aastat hiljem tekivad arvutamisest judinad, siis pidi ikka traumeeriv kogemus olema küll. 

Gümnaasiumis sain aru, milline õpetaja ma kunagi olla ei tahaks. Kui õpetaja on tige, siis lapse aju lülitub lihtsalt välja ja nii ei saa õppida. 

Need kogemused viisid mind Tallinna Ülikooli pedagoogikat õppima. Ja ütleme nii, et ma ei olnud isegi kooli veel ära lõpetanud, kui ma juba CV Keskuses tööd otsima hakkasin. Üür oli vaja maksta ja, noh, raha oli vaja. 

Leidsin kuulutuse, millega otsiti professionaalset eestikeelset õpetajat vene õppekeelega rühma. Neil oli vaja lasteaiarühma lisaks kahele venekeelsele õpetajatele üht õpetajat, kes räägiks lastega eesti keeles. Pakkumine oli osa pilootprojektist, millega võisid liituda kõik Eesti omavalitsused ja mille eesmärk oli viia vene kodukeelega laste eesti keele oskus tasemele, millega nad tuleks 1. klassis toime. Projektiga alustati 2018. aastal lasteaedades ja 2020. aastal laienes see ka põhikooli.

Mõtlesin, et okei, ma olen tegelikult ju eesti keele õpetajaks õppinud. Üks mu kõrvalerialasid ülikoolis oli eesti keel ja kirjandus. Ma olen alati olnud hästi suur tähenärija ja eesti keele fanaatik. Kunagi tahtsin isegi EKI-sse tööle minna.

Lasteaias õpetaksin veel väikestele ka – see ei tundu nii raske. Lihtsalt lähen lasteaeda ja annan eesti keelt. Lihtne! 

Kandideerisin.

Töövestlus

Juba järgmisel päeval läksingi vestlusele. 

Kõik sildid lasteaia koridorides olid venekeelsed. Olin natuke jahmunud. “Kas ma ei peaks ikkagi ka vene keelt oskama?” kõlas minu esimene küsimus direktorile ja õppejuhile. Vene keelt oskama ei pea, kinnitasid nemad. 

Selles projektis osalemise üks tingimus oli, et lastega ei tohigi vene keeles rääkida. Pole keelatud, aga rangelt soovituslik, sest kui lapsed teavad, et sa seda teed, siis võivad nad hakata seda ära kasutama. Neil pole siis lihtsalt mõtet eesti keelt proovidagi.

Seega – ideaalne roll inimesele, kes vene keelt ei oska. No koolis õppisin muidugi, jah. Tervelt kuus aastat, aga siis oled ikka nagu “молоко” ja ühtegi lauset kokku panna ei oska. 

“Millal sa alustada saad?”

Nad olid valmis mind kohe tööle võtma. Neil oli kedagi väga vaja.

Nad olid valmis mind kohe tööle võtma. Neil oli kedagi väga vaja.

Esimene tööpäev

Mäletan oma esimest tööpäeva. Ma ei teinud isegi proovipäeva. Mõtlesin, et vahet pole, see ei saa ju nii raske olla.

Aga kohe, kui ma esimese päeva lõpus lasteaia uksest välja astusin, hakkasin nutma. Ma olin täiesti šokis. 

Sain aru, et ma olen täiesti vale otsuse teinud. See keskkond oli nii võõras. Kõik lapsed rääkisid ainult vene keelt. Kõik õpetajad rääkisid ainult vene keelt. Mitte keegi ei saanud minust aru ja mina neist ka mitte.

Ma ei saanud aru, kuidas lasteaed toimib, mis süsteem see on. Ma ei olnud ise kunagi varem lasteaias käinud. Lapsena elasin maal, metsa sees. Seal ei olnudki vist lasteaeda. Eeldasin, et kohapeal selgitatakse, kuidas asjad käivad. 

Reaalsuses jälgisin lihtsalt, mida teised õpetajad teevad, ja püüdsin ennast kasulikuks teha. Kui lastele jagati toitu, läksin appi jagama. Kui koristati lauda, läksin appi koristama jne. Kui päriselt midagi vaja oli, üritati kehakeele abil selgeks teha. Üks õpetaja purssis paar sõna ka eesti keeles. 

Kuidas ma saan neile homme öelda, et ma rohkem ei tule? 

Okei, no nädal aega ikkagi proovin. Lihtsalt kulgeme.

Tavaliselt läksin üheksaks tööle. Lapsed olid selleks ajaks juba söönud ja valmis. Kogusin nad kokku ja jagasin kahte rühma. Mina õpetasin eesti keeles, teine ehk juhtiv õpetaja tegi samal ajal enda tegevusi vene keeles. Ja siis vahetasime. 

“Minu nimi on…” Mis päev täna on? Mis kuu? Mis aastaaeg? Selliseid elementaarseid asju tegime igal hommikul läbi, et need juurduksid. Sellele järgnes põhiteema, mis oli igal nädalal erinev. Värvid, loomad, toidud jms. Vahepeal vaatasime videosid, mängisime interaktiivse ekraani peal mänge või tantsisime eestikeelse Youtube'i kanali LoLaLa laulude järgi. See läks lastele väga peale.

Potilaul 🚽 | Lastelaulud | LOLALA

Alati pärast neid tegevusi oli kas matemaatika või mingi käsitöö – lõikamine või voolimine. Neid tegime tavaliselt jälle terve rühmaga koos. Venekeelne õpetaja juhendas ikka vene keeles ja oli see juhtiv pool. Mina aitasin neid eesti keeles. 

Keeleõpe käis teiste tegevustega paralleelselt. Olgu tegevus, mis tahes, minu roll oli rääkida lastega eesti keeles. Näiteks söömise ajal olid mul niisugused piltidega kaardid, et mis me täna lõunaks sööme. Millega me sööme? Kust me sööme? 

Edasi ma ei teagi, mis täpselt juhtus, aga minust sai selle rühma eesti keele õpetaja järgmiseks kolmeks aastaks. 

Ma ei saa midagi aru

Kohati on hea, kui sa ei oska vene keelt, sest lapsed peavad sinuga eesti keeles rääkima. Aga mis saab siis, kui nad päriselt ei oska seda keelt?

Mul oli aastas vähemalt korra selline tunne, et nüüd aitab. Igal aastal kuskil jõulude ajal mõtlesin, et ei, ma ei lähe kohe kindlasti tagasi. Kõik asjad keesid üle. Paljud õpetajad olid haiged ja ma pidin neid asendama. Ma olin lastega hästi palju üksi. Ja just sealt paljud arusaamatused ja ohtlikud olukorrad tulevadki.

Mul oli aastas vähemalt korra selline tunne, et nüüd aitab.

Oli niisuguseid olukordi, kus kaks last läksid omavahel tülli. Lausa agressiivseks ja kätega kallale. Kui õpetaja abi parasjagu läheduses ei olnud, pidin mina nende olukordadega hakkama saama.

Üks laps räägib mulle loo ära. Ma ei saa midagi aru. Teine laps räägib. Mitte midagi. Mida ma teen siis?

Oli ka tõsisemaid juhtumeid. Laps tuleb nuttes ja osutab jalale. Väljastpoolt ei ole nagu midagi aru saada. Pidime parasjagu õue minema ja ma ütlen talle lihtsalt, et pane jalanõud jalga. Tema muudkui näitab ja seletab, aga ma ei saa temast aru. 

Õnneks sain õpetaja abi appi kutsuda, ta seletas ja tõlkis mulle. Hiljem viidi laps EMOsse, sest jalg läks paiste ja värvus lillaks. Laps väänas jala välja ja minu lahendus oli – pane jalanõud jalga ja mine õue! 

Kosmose-missioon

Aga ma jätkasin. Miks? Pilootprojektis osalevatele õpetajatele korraldati neli korda aastas kokkusaamisi. Need olid väga lahedad. 

Meile tutvustati uusi materjale, tegime üheskoos mänge läbi ja jagasime kogemusi. Vaatamata sellele, et peaaegu kõik peale minu oskasid ka vene keelt, olid meil samad probleemid. Peamiselt – kuidas end eesti keeles kehtestada
Mitte keegi ei nuputanud seda välja. “Ma räägiks nagu kosmosesse” – meil oli omakeskis sihuke väljend. Sa seisad laste ees ja nad vaatavad sind nagu tulnukat, kes räägib kosmose keeles. 

Alguses andsid kohtumised mulle jõudu, et jätkata. Ma sain sealt kindlust ja missioonitunde. See oli väga toetav keskkond.  

Alustasime väga suure grupiga, aga ajapikku jäi meid umbes 30 inimese võrra vähemaks. Nad lahkusid lasteaedadest, kus nad olid töötanud, ja see pani mind endas kahtlema. Okei, mõni on juba alla andnud, kas ma peaks ikka jätkama? 

Kolmanda aasta viimasel kohtumisel jõudis järg minuni. Kõik jagasid entusiastlikult oma mõtteid, kui sain aru, et see ei ole enam minu jaoks ja ma ei soovi jätkata. 

See oli lihtsalt tugev sisetunne, mis ütles: “Sinu aeg on läbi!” Kui sa ei suhtu enam töösse positiivselt, kui puudub motivatsioon ja sees on rõve tunne, on see märk, et ei tohi edasi teha. Muidu hakkadki vaikselt kibestuma ja muutud selleks kurjaks õpetajaks, kelleks sa kunagi saada ei tahtnud. 

Kui sa ei suhtu enam töösse positiivselt, kui puudub motivatsioon ja sees on rõve tunne, on see märk, et ei tohi edasi teha.

Aga mul oli tunne, et ma veaksin neid lapsi alt. Neile tuleks viimasel aastal mingi uus õpetaja, kellega nad pole harjunud, ja siis oleks neil veelgi raskem.  

Lapsevanemad hoidsid mind samuti. Nad tahtsid, et ma jätkaks. Vahel küsisid, et kas sa ikka jääd? Ega sa ära ei lähe? 

Nad andsid ka palju positiivset tagasisidet. Üks vanem rääkis, et laps küsib kodus sõnadele eestikeelseid vasteid. Teine küsis eestikeelsete laulude sõnu, et lapsega kaasa laulda. Lapsi hakkasid huvitama eestikeelsed multikad ja kanalid. Enim küsiti Andrus Kivirähki “Kakat ja kevadet”. 

Mõtlesin, et okei, pingutan veel ühe aasta. Saadan lapsed kooli ära ja siis on kõik – olen alustatu lõpule viinud.

Uus positsioon?

Kolm aastat olin olnud eesti keele õpetaja. Laste eest vastutasid vahetustega kaks venekeelset õpetajat ja mina olin toeks. Tegin kõike kaasa, aga lihtsalt eesti keeles. 

Aga siis, viimasel aastal, muutus seadus, mille kohaselt on alates 2024. aasta 1. septembrist koolieelsete lasteasutuste õppe- ja kasvatustegevus eestikeelne. Ehk pilootprojekt, mille osa olin kolm aastat olnud, kadus. Eraldi eesti keele õpetajat ei olnud enam vaja, sest kogu õpe pidi edaspidi toimuma eesti keeles. See tähendas ka seda, et kõikide õpetajate keeleoskus pidi nüüd vastama tasemele C1. 

Õpetajad ei osanud eesti keeles isegi lihtsamaid asju öelda; mis C1-tasemest me räägime. Minust sai päevapealt vastutav õpetaja ja hakkasin saama kõrgemat palka. Venekeelsed õpetajad taandati puuduliku keeletaseme tõttu assistentideks.

Need kaks positsiooni olid väga erinevad. Pidin hakkama dokumentidega tegelema – täitsin tabeleid ja analüüsisin laste arengut. Nüüd pidin mina laste vanematega suhtlema ja väljasõite korraldama. Mulle tuli palju kohustusi ja vastutust juurde. See oli vormiline pool, millega sain hakkama.

Palju hullem oli sisuline töö. Kui seadus muutus, olin hommikuti üksi. Võtad lapsi vastu, suhtled, ja pole aega isegi vetsus käia. Venekeelsed õpetajad ei olnud enam kogu aeg minu kõrval, ja see oli katastroof. Kui sa paned 25 vene kodukeelega last kokku ja räägid nendega eesti keeles, siis nemad räägivad…? Vene keeles muidugi. 

Viimasel aastal ei oleks väga tohtinud vene keeles rääkida, aga ikka räägiti. Kõik tegid mööndusi, mitte ainult lapsed. See lihtsalt ei käi niimoodi, et seadus muutub ja siis kõik hakkavad äkki eesti keeles rääkima. 

See lihtsalt ei käi niimoodi, et seadus muutub ja siis kõik hakkavad äkki eesti keeles rääkima. 

Sellega oli juba varemgi probleeme, aga viimasel aastal läks see veel hullemaks, sest eesti keele kogus, mis nad minult saama hakkasid, oli nüüd järsku kordades suurem. Keegi ei kuulanud mind enam; rääkisin kosmosesse.

Isegi lasteaia õppejuht käis rühmaga rääkimas, et kuulake, muidu Seidi läheb ära. 

Mulle soovitati olla karmim. Ole autoriteet! Aga ma ei ole kõva häälega ega karm. See ei ole minu lähenemine, et ma karjun ja siis kõik kuulavad mind. Ja isegi kui ma astusin oma piiridest üle ja tegin natukene kõvemat häält, siis nad ikkagi ei kuulanud.

Aga tegelikult ei olegi vahet, milline õpetaja on. Keelebarjääri tõttu on end väga raske kehtestada. Ma olin sellest nii stressis. Mitmel korral läksin kuhugi omaette ja lihtsalt nutsin.

Miks ma siin olen?

Mingid muutused siiski toimusid. Lasteaeda kutsuti eestikeelsed koolitajad. Koosolekud läksid üle eesti keelele, sest palju eestikeelseid õpetajaid tuli tööle. Sildid ustel olid eesti keeles. Muusika- ja liikumisõpetajad hakkasid eesti keeles tunde andma. Teatrirühmad esinesid eesti keeles. Kõik niisugused asjad näitasid, et me liigume kuhugi. 

Aga mina tundsin ikkagi tühjust.

Terve viimase aasta oli mul selline piece-of-shit-tunne. Miks ma olen siin või miks mind vaja on? 

Kui mul oli hommikune vahetus, oli tüüpiline, et vanem toob lapse ja hõikab ukse pealt näiteks et “ma tulen talle kell 12 järele, pane ta valmis!” See käib nii kiiresti. Kui keegi kiirustades mainib mulle midagi võõras keeles, siis ma ei pruugi tähele panna. Kell 12 tuleb vanem last võtma ja laps ei ole valmis. 

Nad tegelikult teadsid, et ma ei räägi vene keelt. Sellepärast minuga olulistel teemadel isegi ei suheldud, vaid pöörduti assistendi poole. See oli alati löök südamesse. Ma olin paberil vastutav õpetaja, aga mind ei võetud tõsiselt. 

Ma olin paberil vastutav õpetaja, aga mind ei võetud tõsiselt. 

Kuu möödudes tundsin uuesti, et ei suuda enam. Olin justkui välja lõigatud, kogu info assistentide ja lapsevanemate vahel jooksis endiselt vene keeles. Näiteks kuulsin eelmisel päeval, et lapsed lähevad homme teatrisse. Kas ma peaks kaasa tulema? Kas mina ei oleks pidanud seda organiseerima? 

Minu rühmas oli õpetaja, kes oli pidanud seda ametit mingi 30–40 aastat. See, et temast sai paberil assistent, ei muutnud seda, mida ta sisuliselt tegi. Meil ei olnud otseselt mingeid nääklemisi või ütlemisi. Aga kui mina midagi korraldasin – näiteks ükskord tõstsin mööbli ümber –, siis ta tõstis kõik jälle tagasi. Nii nagu talle meeldis. Ta lihtsalt ei taganenud oma kohast.

Ja ma saan temast ka aru. Meie koosseis jäi ju samaks, lihtsalt tiitlid muutusid. Tema perspektiivist ei muutunudki midagi. Kõik pöördusid ju endiselt pigem tema poole.

Ma ei saanud lihtsalt aru, miks mina siis seal olen. Kellele mind vaja on? 

Ma ei saanud lihtsalt aru, miks mina siis seal olen. Kellele mind vaja on? 

Lasteaia lõpetamine

Keelebarjäär ei tekitanud probleeme üksnes mulle, vaid ka lastele, nende vanematele ja kolleegidele. Ühesõnaga, kõigile.

Mul oli ju kogu aeg abi vaja, ja teiste töökoormus oli selle võrra palju suurem. Minu kohustused langesid tihti näiteks õpetaja abi kaela. Igas rühmas oli üks õpetaja abi, kes, nagu nimigi ütleb, aitab õpetaja tööle kaasa. See tähendab, et ta koristab, jagab lastele süüa ja peseb nõusid. Minu vahetuse ajal töötas ta lisaks veel ka tõlgina ja suhtles lastega minu eest.

Ühel hommikul tuli õpetaja abi tööle ja küsis, kas sa kuuled ka, mis nad räägivad. “Ropendavad suht palju siin sul!” Terve rühm ropendas ja ma isegi ei teadnud.

Terve rühm ropendas ja ma isegi ei teadnud.

Ja ma võin neile siis ju öelda, et nii ei ole ilus rääkida. Aga nemad lasevad ikka edasi, sest ma ju ei tea, kuidas on “haisukott” vene keeles. Ainult õpetaja abi sai neil selle pilguga silma peal hoida.

Lapsed teadsid ka, et ma ei saa aru. Vahel nad proovisid öelda asju eesti keeles. Aga mänguhoos on teisiti. Nad lihtsalt jooksevad minuni, ütlevad selle “midagi” ära ja lähevad minema. “Кукла” ja “сестра” ma saan aru küll, aga siis ta paneb need laused kokku ja see on juba liiga keeruline minu jaoks. 

Kas ma pean midagi tegema? Kas sa tahtsid midagi näidata? Mingi miljon küsimust. Ja see võibki tähendada miljonit asja. Lapsed on väga kaootilised. Nagu iga muu asja õppimisel, oli lapsi, kellele jäid eestikeelsed sõnad väga kiiresti meelde. Aga oli ka neid, kes olid neli aastat õppinud ja kui näitasin neile koera pilti, ütlesid nad endiselt “собака”. 

Kindlasti sõltus see väga palju sellest, kui palju kodus eesti keeles räägiti või seda õpiti. Need, kes seda tegid, panid neljanda aasta lõpus juba lauseid kokku ja üritasid omavahel päris juttu rääkida. See oli väga positiivne üllatus, ja isegi kui teadsin, et pool tulemusest on kodus õpetamine, siis tundsin uhkust oma osa üle. 

Enim klappisingi lastega, kes eesti keelest aru said. Teistega oli pinnapealsem tunne. Ja siis muidugi eelistavad ka nemad venekeelset õpetajat, kes saab neist aru ja räägib kõik asjad lahti, selgitab ja märkab. 

Õnneks tahtsid kõik lapsed hommikul ikkagi lasteaeda tulla, ka siis, kui mina neid vastu võtsin. Üldiselt saime omavahel väga hästi läbi. Kõik istusid mul süles, kõik kammisid mu juukseid. 

Lihtsalt, see viimane aasta oli kuidagi nii raske. Kui pilootprojekt kadus, oleksin tegelikult võinud ära minna. Aga missioonitunne sai minust võitu. Tahtsingi neid aidata ja anda oma panuse haridusse. Arvasin, et see on ilgelt tänuväärne töö. Kahjuks ma ei saanud, mida ootasin, ja õpetaja palk ei ole ka seda pingutust väärt.

Kui ma alustasin, olid lapsed just sõimest tulnud – pisikesed, kolme-neljased. Kui ma lahkusin, läksid nad juba kooli. Ma sain nendega koos need neli aastat lasteaeda käidud ja olen nüüd ka viimaks lasteaia ära lõpetanud.