Kas keegi teab mõnd Eesti veebikasiino juhti?

Kunagi juhtis Olympic Casinot “kasiinokuningas” Armin Karu. Ta esines pidevalt meedias ja oli Eesti inimestele hästi teada. Suuruselt teist kasiinot Fenixit juhtis mitmekordne minister Urve Palo. Ka tema andis intervjuusid ja rääkis, kuidas ta äri näeb ja mis on tema plaanid. 

Füüsilised kasiinod on alles. Aga nad taanduvad veebikasiinode ees, mida on palju lihtsam ja mugavam külastada ja kust väljudes ei pea muretsema, ega mõni tuttav vastu jaluta. 

Mul ei ole siin ilmselt mõtet pikemalt peatuda, kui suur on hasartmängufirmade jalajälg Eestis. Piisab, kui scrollida uudiseid või sotsiaalmeediat, kuulata mõnd populaarset podcast’i, käia spordivõistlusel või jalutada lihtsalt tänaval.

“Boost, boost, boost…,” laulis kunagi reklaam Pärnu maanteel.

Veebikasiinod hoiavad üleval Eesti sporti. Nad maksavad riigile igal aastal kümneid miljoneid makse. Samas jääb neist maha palju sõltlasi ja katkisi perekondi. Lisaks suureneb nende kasvava kohaolekuga rahapesemise oht, mis võib hakata Eesti kui riigi mainet alla tirima.

Veebikasiinod hoiavad üleval Eesti sporti. Nad maksavad riigile igal aastal kümneid miljoneid makse.

Ükskõik, kummalt poolt vaadata, nende mõju on tohutu. 

Aga kas keegi oskab nimetada mõnd Eesti veebikasiino juhti?

Okei, olümpiapronks Allar Levandi oli kunagi Pafi eesotsas. Kaido Ulejev vedas Betsafe’i. Mõlemad jutukad mehed, valmis äri telgitaguseid selgitama. Aga nad pole enam ametis.

Kedagi teist ka kohe ette ei löö.

Võtan ette suuremate Eesti veebikasiinode ja spordiennustusportaalide* – Olybeti, Optibeti, Betsafe’i, Unibeti, Coolbeti, Tonybeti, Pafi, Ninja Casino ja Vivatbeti – kodulehed ja otsin kontakte. Mingi kohalik klienditugi on kõigil olemas, aga juhtidest ega (võtme)töötajatest pole kippu ega kõppu. Täiesti null. 

Lähen äriregistrisse ja vaatan läbi kihlveokontorite ärikehad.

Kes on Jonathan Christen Nighswander ja Ian Michael Mcloughlin? Ligi 50 miljoni eurose käibega Olybeti juhatuse liikmed. Guugeldades midagi eriti välja ei tule. Linkedinist selgub, et vähemalt Nighswander on kasiinot omava Treo Asset Managementi tegevpartner. 

Aga mida me teame nende plaanidest ja eesmärkidest kihaval Eesti kasiinoturul? 

Mida me teame nende meeste plaanidest ja eesmärkidest kihaval Eesti kasiinoturul? 

Vaatame edasi.

Kes on Madis Herkül ja Georgijs Ustinovs? Üle 40 miljoni eurose käibega Ninja Casino ja Boost Casino juhid. Samal ajal tüürivad nad ka Optibeti ja Nutzi. Kõik suured tegijad. 

Olete kuulnud neid tüüpe kuskil kasiinoärist rääkimas?

Ma ei taha inimesi kuidagi pisendada. Ammugi mitte öelda, et nad milleski süüdi oleks. Lihtsalt me ei tea neid. Ja avalikest andmetest leiab nende kohta väga vähe infot. Paljudest pole isegi fotosid. 

Löön Eesti suuremate kihlveokontorite juhatuse liikmete nimed igaks juhuks veel Delfisse ja Postimehesse. Võib olla on mul lihtsalt midagi olulist kahe silma vahele jäänud.

Viimase viie aasta kohta tuleb kolm kajastust. KOLM! Ühes räägib seesama Madis Herkül Soome turule minekust, teises selgitab Vivatbeti Eesti juht Edgar Schlümmer kasiinofirma omanike võimalikke seoseid Venemaaga. Kolmandas räägib Tonybeti juht Dmitry Arabuli, kuidas nad riigi näpuveast hoolimata hasartmängumaksu tasuvad.

Ilmselt võib meedia, sealhulgas ka ma ise, peeglisse vaadata ja küsida, miks me neid inimesi siis ette võtnud pole. Miks me ei uuri, kes nad on ja mida nad mõtlevad.

Lisaks, mõistan, et kasiinoäri, eriti kaughasartmängude äri on rahvusvaheline, tihti juhitakse ja sihitakse läbi Eestis registreeritud firma teisi, suuremaid turge. Nii ei pruugigi juhatuse liikmed Eestis üldse kohal ega nähtavad olla. Seetõttu on neil siin oma asjaajajad, country manager’id, turundus- ja brändijuhid. Aga ka nende väljaselgitamine pole sugugi lihtne.

Et mitte liiga teha, nimetan siin ära Unibet Eesti kohaliku juhi Ergo Maruste. Ehkki Unibetil pole Eestis üldse mingit ärikeha (nad on registreeritud Maltale), on Maruste ettevõtte tegevusi siiski avalikult selgitanud, sealhulgas Levila kunagises mahukas uurimuses. 

Sektoril tervikuna on ju kõneisikud olemas, võiks vastu öelda.

Meil on Eesti 200 poliitik, riigikogu liige Tanel Tein, kes võitles tulihingeliselt hasartmängumaksu langetamise eest. Meil on Madis Haug, kes on aidanud kasiinofirmadel Eestis litsentsi saada. Meil on Eesti Hasartmängude Korraldajate Liit ja selle president Tõnis Rüütel, kes meedias sõna võtab. Lisaks on värskelt loodud Estonian Gaming Association, mis on “avatud kõigile, kes Eesti hasartmängusektorit kujundavad” ning mille eesotsas on Haug ja Ulejev.

Ent nemad pole siiski need, kes tegelikke ärilisi otsuseid vastu võtavad. 

Miks see üldse oluline on? Miks me peaksime teadma, kes kasiinofirmasid juhivad ja omavad?

Jah, omanikega on veel eraldi lugu. 

Kuigi Coolbet ütleb oma Instagrami bios, et nad on “Aus ja eestimaine”, siis tegelikult ei ole. Eestimaine, ma mõtlen. Mitte ükski Eestis tegutsev vähegi suurem veebikasiino ei kuulu Eesti omanikele.

Mitte ükski Eestis tegutsev vähegi suurem veebikasiino ei kuulu Eesti omanikele.

Nad kuuluvad peamiselt läbi Maltale või Küprosele registreeritud firmade mõnda suurde rahvusvahelisse gruppi, mille aktsiatega kaubeldakse Pariisi, Londoni või Tokyo börsidel.

Aga on ka kaughasartmängu pakkujad, mille omanike taust on palju hämaram. Vivatbet, Kingswin, 22bet, 22bet jne. Ekspress on siin ja siin ajanud nende omanike jälgi, mis viivad pahatihti Venemaale, Valgevenesse ning sanktsioonide all olevate inimeste ja ettevõteteni. Mitme kasiino omanik on rahapesu mõttes kõrge riskitasemega riigist nagu Usbekistan või Gruusia.

Suure mõjuvõimuga peaks kaasnema ka suurem nähtavus ja vastutus. Ma ei ütle, et juhid ja omanikud peaks hakkama igapäevaselt meedias esinema nagu poliitikud. Aga me peaks paremini teadma, kes nad on ja mis põhimõtete eest seisavad.

Kuhu liigub Eesti hasartmängutööstus? Kuidas nad uusi kliente, seejuures noori meelitavad? Kuidas kasiinofirmad omavahel koostööd teevad? Mis lobi tehakse poliitikute ja ametnike hulgas? Mida nad arvavad hasartmängumaksu langetuse debatist? Kust jooksevad nende jaoks eetilised piirid? Kas ja mida nad teevad, et inimesed end nii palju võlgadesse ei mängiks? 

Suure mõjuvõimuga peaks kaasnema ka suurem nähtavus ja vastutus.

Võtame näiteks teise nö patutööstuse (sin industry), alkoholiäri. Ehkki nii A. Le Coq kui Saku kuuluvad sarnaselt veebikasiinodele suurtele välismaa kontsernidele, tuleb nende kiituseks öelda, et neil on pea alati olnud Eestis väga nähtavad ja sõnakad juhid. Tarmo Noop, Margus Kastein, Jaan Härms, Jaanus Vihand. Ükskõik, kas ajakirjanik tahab teada alkoholitööstuse trendide kohta või on sündinud mingi jama, need mehed on pea alati olnud ühe telefonikõne kaugusel. 

Kasiinofirmad jõuavad meieni aga läbi Brigitte Susanne Hundi, Henri Drelli, Liis Lemsalu, Vanilla Ninja ning paljude teiste tuntud inimeste reklaamide. Olgem ausad, see pole aus ega piisav. Me peaks palju rohkem nägema ka värviliste ja lõbusate plakatite taha. 

*Pean silmas veebikasiinosid ja spordiennustusportaale, millel on .ee domeenid, mis tegutsevad (muuhulgas) Eesti turul ja teevad siin nähtavat turundus- ja reklaamikampaaniat. Täpsustan, sest Eesti hasartmängu litsentsi alt tegutseb ka palju neid firmasid, mis sihivad vaid välisturge.