Matemaatika tegi mu katki

Haridusministeeriumi uue korra alusel ei saa lõpueksamil kehva tulemuse saanud põhikoolilõpetaja tulemust enam parandada. Kooli järeleksam asendati riikliku lisaeksamiga, kuhu pääsevad vaid mõjuval põhjusel puudunud. Selleks, et paljudesse gümnaasiumitesse üldse katsetele pääseda, on lõpetajatel nüüd ainult üks võimalus.

Põhikooli matemaatika eksam. 2026. aasta 29. aprill.

Läksin enne algust korraks veel teiste juurde. Mulle meeldib enne suuri töid veidi pingeid maandada ja sõpradega rääkida – ma ei suuda olla see, kes tuubib veel 30 sekundit enne töö algust valemeid. Kuid koridorist vaatas mulle vastu väga närviline pilt: kõik seisid vaikuses nägupidi valemilehtedes ja õpikutes, mõnel olid isegi juba pisarad silmis. Pärast paari sõbraga rääkimist lahkusin muremõttega, kas mul ikka on piisavalt sirkleid kaasas.

Käisin veel igaks juhuks vetsus. Mäletan, et pesin käed ära, tegin kaela veega külmaks, ja siis ma hakkasin nutma. Ma ei saanud aru, miks; ma polnud isegi veel klassiruumi läinud. Sisendasin endale, et midagi halba pole veel juhtunud; ma saan hakkama. Kirjutasin korra veel emmele, saatsin südame ja astusin klassi. 

Mäletan, et pesin käed ära, tegin kaela veega külmaks, ja siis ma hakkasin nutma.

Mul on diagnoositud ärevushäire. Seetõttu tegin eksameid eraldi klassiruumis, kuhu koguti kokku kõik “erivajadustega sooritajad”, kes ühel või teisel põhjusel ülejäänutega koos eksamit teha ei saanud. Hoidsin seda kaasõpilaste eest saladuses, sest piinlik ja veider oli. Samas olen väga tänulik, et mulle seda lubati; see leevendas kõvasti mu ärevust.

Klassis maha istudes oli mu ümber näha õpilasi, kel oli tõesti raske ja ebamugav. Üks poiss jäi ülepingest isegi magama. Ma tundsin end halvasti. Pärast reeglite selgitamist läks kell käima; aega oli umbes kolm tundi.

Juba esimese ülesandega tutvudes tundsin, kuidas ma olen täielik läbikukkuja; mõtted tuhisesid igas suunas 100 kilomeetrit tunnis. Ülemõtlemisest jagu saamiseks proovisin end ümbritsevast välja lülitada ja lihtsalt tuimalt ülesandeid lahendada. See näis õnnestuvat.

Pärast eksameid on tavaline, et õpilased koridoris või garderoobis arutavad, kuidas läks või mis keegi mõne ülesande vastuseks sai. Püüdsin sellest teadlikult eemale hoida, aga seda on mu kooli kitsastes koridorides väga keeruline teha. Ütlesin kõigile, et mul läks “hästi” ja püüdsin ära unustada, mis ma paberile täpselt kirjutasin, et ma ei saaks end teistega võrrelda ega muretseda. Õnneks lõpetasin niivõrd hilja, et kõige targem seltskond oli juba koju jõudnud. 

Lõpuks tundsin kergendust. Ma olin õnnelik, et see oli läbi. Arutasime sõpradega, et lävendi ületamiseks ja edasi keskkooli kandideerimiseks vajalikud punktid saime ju ikka kätte.

Kõige suurem eksam meie elus

Et eliitkooli tasemel püsida, võtsime juba neljandas klassis mulle matemaatika abiõpetaja, kelle juures aastate jooksul aeg-ajalt ennast teritamas käisin.

Ma mäletan, et matemaatika õpetaja hakkas põhikooli eksamist rääkima juba 7. klassis. Et see on ülimalt tähtis – vaat’ et kõige suurem eksam meie elus – ja väga keeruline, mistõttu peame selleks hoolega valmistuma. Üheksanda klassi alguses läks asi eriti hulluks. Meile sisendati, et kui mõni eksam halvasti läheb, võid siin koolis jätkamisest suu puhtaks pühkida. Ja kui nii juhtub, oled sa teistest kehvem. Seda öeldi muidugi läbi lillede. 

Meile sisendati, et kui mõni eksam halvasti läheb, võid siin koolis jätkamisest suu puhtaks pühkida.

Seitsmendas klassis muutus ka järjel püsimine raskemaks; suurest koolipingest tekkisid vaimse tervise probleemid – ärevus ja depressiivsed mõtted. Terve kaheksanda klassi pendeldasin enese kokkuvõtmise ja allaandmise vahel, kuni lõpuks üheksandas sain antidepressandid. Siis läks elu heaks. 

Istusin enamikus tundidest esipingis, pingutasin ja näitasin, et mind huvitab. Üheksanda klassi lõpuks oli mu humanitaarainete keskmine hinne 4,7 kanti. Matemaatika, keemia ja füüsika olid minu jaoks keerulised; need tõmbasid mu keskmist veidi alla, 4,2 peale. Samas nägin nendega väga palju vaeva, käisin pidevalt konsultatsioonides ja järeltöödel.

Ma võtsin matas uuesti abiõpetaja, kellega pusisime iga nädal kaks-kolm korda, et suudaksin tunnis võimalikult kohal olla ja eksamiks valmistuda. Kodus vabal ajal lahendasin tekstülesandeid, lisaks palusin sõpradel mulle mingid tunnis läbi võetud teemad üle selgitada.

Ma arvan, et mul kulus lisaks koolitundidele matemaatika peale umbes 18 tundi nädalas. Nädalavahetusel tuupisin ka. Lõpuks tundsin end täiesti läbiklopituna. Ärkasin iga päev teadmisega, et mul ei ole täna aega teha mitte midagi muud peale õppimise. Selle pöörase perioodi ajal unustasin vahel antidepressante võtta ja siis oli täiesti võimatu minu kooli kõrgete standarditega toime tulla. Tihti polnud isegi motivatsiooni voodist tõusta.

Võib-olla on teil tekkinud küsimus, miks ma nii hullult põdesin. Ega kool ka väga kaasa ei aidanud…

Kooliaasta lõpuks oli pinge nii üles kruvitud, et iga päev läks mõni õpilane varem ära, kas hakkas nutma või lihtsalt ei jaksanud enam. Kõik mõtlesid, et kui nad saavad eksamil alla 50 protsendi, on nende elu läbi. Et nad tembeldatakse lollideks ja neil ei ole tulevikku. Reaalselt.

Eksami lähenedes värin aina kasvas. Lõpuks ei saanud ma enam normaalselt magada. Ma ei tahtnud isegi süüa, kuna kartsin, et äkki tabab mind toidumürgitus ja ma ei jõua eksamile. Tekkisid täiesti ebaratsionaalsed hirmud.

Kuradi matemaatika

Kui ministeeriumis kooli järeleksamid kaotati, serveeriti seda muidugi nii, et kaob ka kooli lõpetamiseks seatud lävend, mistõttu pole võimalik enam eksamil “läbi kukkuda”. Nice. Mitmed gümnaasiumid on aga sisseastumiseks kehtestanud oma lävendid. Näiteks Pelgulinna Riigigümnaasiumi katsetele pääsemiseks peab eesti keele ja matemaatika eksami tegema vähemalt 50 protsendile. Ja nüüd on selleks vaid üks katse. Jah, põhikooli diplomi saad lebolt kätte, aga kas mõni gümnaasium ka sind tahab, kui kas või üks eksam läheb nihu?

Samas kehtib Eestis õppimiskohustus kuni 18. eluaastani või kesk- või kutsehariduse omandamiseni. Mis me siis teeme? Riigi lahendus on selline – lõpetaja, kes ei saa gümnaasiumitesse pääsemiseks eksamitel piisavat tulemust, saab minna aastaks ettevalmistavasse õppesse ja eksami uuesti sooritada järgmisel kevadel.

Ehk kui matemaatika eksamil oli võimalik saada maksimaalselt 50 punkti, siis mina elasin teadmises, et vajan vähemalt 25 punkti, et mitte jääda aastaks ajaks ootama.

Oli ilus päikeseküllane neljapäevaõhtu. Ma olin parasjagu parima sõbrannaga oma õe juures, kui sain teavituse, et matemaatika eksami tulemus on avaldatud. Sain 23 punkti. Ehk mul jäi kaks punkti puudu.

Mul vallandus paanikahoog. Nutsin päris mitu tundi järjest. Tundsin meeletut ebaõiglust. Kõik mu ülejäänud eksamid läksid väga hästi, aga see kaks punkti matemaatikas… Sisuliselt tähendas see, et ükski keskkool mind ei taha. Peas vasardas: “Nüüd on kõik läbi… Mul on nii piinlik, ma olen mõttetu! Ma nägin nii palju vaeva ja ma ei ole ikka piisavalt hea…” 

Kas teie tulevik otsustati ka just praegu ära?

See päev oli tõesti üks mu elu madalpunkte. Ma olin nii halvas tujus, et isegi lähedaste lohutamine ei aidanud. Mida teie ka teate? Kas teie tulevik otsustati ka just praegu ära?

Ma olin klassis ainus, kes lävendit ei ületanud. Kuskilt kuulsin, et vahel võib eksamineerijal paar punkti olla märkamata jäänud. Saatsime koolile kirja, kus uurisime, kas oleks võimalik töö uuesti üle vaadata. Saime vastuseks, et kõik oli korrektne, teha pole midagi. Need 2 punkti välistasid minu jaoks mu enda koolis jätkamise.

Vajusin jälle auku. Kuradi matemaatika. Ma ei ole ju halb õpilane. Õigemini, ma olen väga hea õpilane. Ma sain eesti keele eksamil 90, inglise keele eksamil 98 protsenti. Matemaatika hinne mu lõputunnistusel on 4.

Mul on nii palju anda. Ja ma andsingi üheksa aastat endast koolile kõik. Ma olin õpilasesinduses, korraldasin üritusi, dekoreerisin koolimaja, disainisin plakateid ja võtsin neid maha. Ma osalesin meie kooli õpisõbra programmis, mis tähendas, et kui nooremal klassil oli mõne õppeainega abi vaja, siis ma käisin neile tundi andmas. Ma sain õpetajatega hästi läbi. Oeh.

Sa oled tubli, aga...

Käisin üheksas Harjumaa koolis katsetel, saatsin portfooliosid, kirjutasin motivatsioonikirju. Vestlused läksid enam-vähem nii: “Oh, sa oled tõesti päris palju oma koolis toimetanud, tubli õpilane olnud. Kunstikoolis käinud ja puha! Väga tore! Aga see sinu matemaatika eksam…” 

Jah, mulle väga meeldib kunst. Järgmisel aastal lõpetan Tallinna Kunstikooli; olen seal käinud alates neljandast klassist. Ma armastan kino ja teatrikunsti. Looming tõmbab mind; väga äge tundub teha midagi nii, et mu ümber on palju sagivaid inimesi, kes töötavad millegi loomise nimel nagu üks suur sipelgakoloonia. Eriti meeldib mulle kostüümikunst. See on vägev, kui palju on võimalik värvide ja sümbolitega mängida. Tahaksin midagi taolist ka tulevikus õppida. Kui peaksin töötama ainult raha pärast ja valdkonnas, mis mind ei huvita, muutuksin ilmselt zombiks.  

Sellepärast unistasin pikalt Vanalinna Hariduskolleegiumisse minekust. Täitsa ükstapuha, kas kunsti, filmi või prantsuse keele suunale. Nii paljud mu sõbrad läksid sinna ja ma tunnen, et see on ka minu koht. Seal anti mulle võimalus teha katsed väikesesse eriklassi, aga sain vestluse tooni järgi kiiresti aru, et mind ei oodata. Hoolimata sellest, et olin edukalt läbinud katse praktilise osa. Sooviti edu edasistes tegevustes ja nii edasi.

Tundsin end üle pika aja päris inimesena.

Ainult üks kool vaatas vestlustel minu eksamitulemusest mööda. 

3. juuni hommikul astusin ruumi 302 uksest sisse. Vestluse läbiviija oli keskealine mees, kirjanduse, kunstiajaloo ja filosoofiaõpetaja. Ta sisendas, et isegi kui mul läks matemaatikaga veidi nihu, pole sellest lugu, sest mul on palju muud pakkuda. Rääkisime temaga üle poole tunni järjest kunstist, ajaloost, teatrist ja kirjandusest. Üliäge. Tundsin end üle pika aja päris inimesena. Et kedagi huvitab, milline ma olen, mitte ainult see, mida minust kätte saab.

Augustis saatsin igaks juhuks veel mitmeid motivatsioonikirju, kus püüdsin seda ühte ebaõnnestunud eksamit selgitada. Samal ajal ootasin kogu suve veel mitme kooli ootenimekirjas nagu sajad teisedki õpilased. Lootsin, et äkki kuskil mõni koht vabaneb. Et mul tekib ka valikuvõimalus. Aga septembri hakul selgus, et paraku mitte. 

See sisseastumisvestlus, kus ma end loomingulise inimesena väärtustatuna tundsin, toimus, muide, ärikallakuga koolis. Nii alustasingi sel sügisel siin gümnaasiumiteed. See on tasulise õppekavaga kool, mille eest maksavad mu vanemad aastas summa, mis võinuks rahastada minu ülikooliaastad. Võib-olla ma ei saa siin lõpuni keskenduda sellele, milles olen hea, aga samas olen koolile väga tänulik, et nad mu üldse üles korjasid. Algul oli siin väga võõras, aga vaikselt harjun juba ära. 

See on tasulise õppekavaga kool, mille eest maksavad mu vanemad aastas summa, mis võinuks rahastada minu ülikooliaastad.

Mul on hea meel, et mind pole kunagi koolis kiusatud. Aga sel kevadel oli mul tunne, nagu riik kiusaks mind, jooksutades mind ringi – tee katseid siin ja katseid seal –, aga lõpuks ikkagi öeldes, et see pole piisav. Ma olin üks väga paljudest, kes end nii tundis. Õpilased, keda ma olin üheksa aastat koolis harjunud nägema päikesekiirtena, kes olid tublid ja toredad, ütlevad, et nad on tänaseni kevadisest eksami- ja edasiõppimise pingest läbi põlenud. 

See, et kuskil eksisteerib füüsiline koolikoht igale õpilasele, ei ole piisav. 16-aastane ei ole valmis hakkama teisel pool Eestit koolis käima. Eriti kui see kool selgub suve viimastel nädalatel. Me võiks need asjad ju mõistlikumalt korraldada?

Täiskasvanud ütlevad kogu aeg, et “teie olete meie tulevik, need, kes hakkavad suuri asju tegema.” Aga miks te siis noored nii katki teete? Kui palju tuleb täiskasvanute elus ette olukordi, kus millegi tegemiseks on ainult üks võimalus? Ja siis te eeldate põhikooliealiselt, et tema suudab pinge all sooritada vaid ühe katsega elu tähtsaima eksami? Mis saab, kui mul on halb uni või mul hakkavad päevad? Ma olen tiinekas.

Kui palju tuleb täiskasvanute elus ette olukordi, kus millegi tegemiseks on ainult üks võimalus?

Ma ei tahaks olla lihtsalt number või statistika ekraanil. Kuidas saab kõik, milles ma õpilasena osav olen, kogu minu üheksa aasta hariduse väärtus väljenduda kolme numbriga? Me oleme ju kõik nii erinevalt ehitatud, eri huvidega. Ma loodan, et süsteem hakkab kunagi vahet tegema inimesel, kes on mujal tubli ja motiveeritud, aga kelle jaoks matemaatika on katsumus, ja inimesel, kes lihtsalt ei viitsi õppida või koolis käia.