Millal lõhkeb teatrimull?

Eesti tunnuslause võiks vabalt olla: “Tere tulemast teatrimaale! Meil saab iga päev uut lavastust vaatama minna!”.

Me elame Eesti teatri kuldajastul. Eelmisel aastal tuli Eestis iga 31 tunni tagant välja üks uuslavastus. Ma rõhutan, tegemist oli uute tükkidega, mida varem pole teatrites mängitud. Seejuures oli päevas võimalik valida 19,2 etenduse vahel. Kokku oli aastas 285 uuslavastust.

Lavastuste arvu kasv 20 aasta jooksul on märgatav. Andmed Eesti Teatriagentuuri lehelt.

Täna saad üle Eesti valida kokku 25 etenduse vahel. Tõsi, Tallinnas on muidugi valik märksa kitsam – siin mängitakse vaid 13 etendust. Kuid kas 730 lavastust aastas ja pea sadakond etendusasutust on ikka tegelikult kuldajastu? Eriti kui suur osa sellest masinast töötab toetuste peal.

Esmalt mõisted. Üks asi on repertuaariteater ehk teater, mida rahastab riik. Eraldi toetustest nad ei sõltu. püsiva riigitoetusega teater (õhtune täpsustus!). Neid on 10, nende seas Kuressaare teater, mis saab 250 000, aga ka Estonia, mis saab kuni 11 miljonit eurot.

Kõik muu on erateatrid või projektipõhised algatused. Valdavalt toetab neid lavastuste väljatoomisel kultuurkapital, mõnda suuremat tegijat ka riik tegevustoetusega. Tegevustoetus on riigi abi terveks aastaks ja selle peale käib kibe võitlus, sest soovijaid on alati rohkem kui saajaid. See võitlus võib minna ka veriseks.

Kultuurkapitali toetuste juures jõuame aga küsimuseni: miks nii palju projekte raha saab ning miks tuleb raha saamiseks uus tükk teha?

Sest nii on tõenäolisem raha saada. 2024. aastal andis kultuurkapital 132 uuslavastusele kokku pisut enam kui miljon eurot. Veel 101 jäi ukse taha. Kordusetendusteks sai raha vaid neli soovijat. Selle jaoks anti raha üldse esimest korda ja teatrirahvas pole veel vist võimalusega kursis, sest taotlusi oli vähe. Kultuurkapital rõhutab, et statistikas ei kajastu loometöötasud, mis on samuti sageli lavastuse ettevalmistamisega seotud.

Täismahus raha, mida nad projekti jaoks päriselt vajasid, said vaid viis soovijat. Ülejäänud pidid leppima vähemaga.

Aga kui täissummat keeruline maksta on, siis miks toetuse saajaid ei vähendata? Üks näitleja ütles, et kohati meenutab olukord pandimaja – täissummat toote eest ei anna, aga vastu tahaks tervet tükki. Henrik Kalmet tõi paralleeli ehitajaga: kui maksad pool, saad ka pool tellitud mahust. Teatris tehakse projekt igal juhul lõpuni, muidu jääks rahast täitsa ilma.

Praegune “kõigile natuke” süsteem on väikest viisi nõiaring, kus iga uus süsteemi liige soovib samuti natuke endale saada ning teatrit tuleb aina juurde. Kui raha tihedamast sõelast läbi lasta, kukuks küll projektide arv, see eest saaks iga tükk saaks suurema toetuse. Ideaalis võiks kolme lavastuse asemel välja tuua ühe ning sellele sama palju raha anda kui varem kolmele. Küsimus pole, keda kinni panna, vaid kuidas teha kvaliteetsemalt ja vähem.

Näitlejad ja lavastajad pööravad teemale tasapisi tähelepanu, aga osati vaikitakse seda teatrimaastikul teadlikult maha. Sest äkki jäävad seetõttu mõned tegijad üldse rahata.

Just toetusele paljud teatrid rõhu panevadki. Meedias on korduvalt kõlanud ähvardused, et kui piisavalt raha ei saa, siis paneme uksed kinni. See jutt puudutab nii aastaseid tegevustoetusi kui ühekordseid kulka rahasüste.

Keskmiselt käib küll ühte etendust vaatamas 180 inimest, kuid arvu veavad üles mammutlavastused ja riigiteatrid. Väikesed hingitsevad. Võib-olla on siis tõesti pea 300 uuslavastust aastas palju.

Toetused aitavad Eesti teatril jalgel püsida ning kultuuril elada, kuid äkki peaks täpsemalt vaatama, kellele raha anda? Ja kui toetust ei saa, siis ehk ongi tegijate ülesanne näidata, kuidas teatrit ka ilma toetusteta üleval pidada. Keskmine piletihind oli teatris eelmisel aastal 20 eurot ja kui tükk on hea, siis seda piletit ostetakse palju.

Muidugi, kui mehhanismid ümber teha ning vähematele asutustele ja projektidele raha jagada, võib mõni tegija ilma jääda. Tekib küsimus, mis neist saab?

Hääd

Brent