- Autor:Tristan Czar Aasmäe
- Toimetaja:Elise Pottmann
- Kaanefoto:Marlene Leppänen
- Avaldatud:01.2025
Paljud kunstnikud hingitsevad lausvaesuse ja vaesuse piirimail – sellest oleme me kõik kuulnud. Aga kust tuleb see raha, mis neid seal hoiab ja päris ära vajuda ei lase?
Kutsusin külla etenduskunstniku ja hea sõbra Liisbeth Horni, kes on ehe näide taolisest virelevast kunstnikust. Viimase pooleteise aasta jooksul on Liisbeth välja toonud terve rea lavastusi. Elektron.art’iga koostöös valmis autorilavastus “Tõsielu laulikud”. Koos kaaslavastaja Elina Masinguga toodi Tartu 2024 raames lavale “Bakhandid”.
Läinud sügisel esietendus Kanuti Gildi SAALis “Roti rumba” koos kaaslavastajate Anumai Raska ja Kärt Koppeliga. Siiski ei määra erialase töö rohkus noore etenduskunstniku rahakoti paksust. Selleks, et leida raha näiteks raamatute ostmiseks või vaimse tervisega tegelemiseks, peab olema leidlik.
Ajal, mil juustu hind ei ole kõrge mitte ainult kunstnikele, vestlesime Liisbethiga nii ülimalt veidratest kui ka üsna tavalistest viisidest, kuidas tal on õnnestunud pead vee peal hoida.
Kuidas sa siis raha teeninud oled?
Mõtlen, et millisest tööotsast alustada. Kõige obskuursem on kindlasti see kusetüüp Tartust.
Kuulsin tuttavalt, et on mingi mees, kellele meeldib kutsuda tšikke endaga õhtustama ja kõik peavad jooma mingi poolteist liitrit vedelikku tunni või kahe jooksul. Ma ei mäleta enam kõiki tingimusi, aga võitis see, kes kõige kauem kusehäda kinni hoidis. Kui enam kinni hoida ei suutnud, pidi vetsu kaasa võtma anuma, millega tulemust mõõta.
Aga kõik said ikkagi raha? Ei pidanud ju võitma?
Kõik said ikkagi raha jah. Kui tal oli hea tuju, siis sai võitja juttude järgi mingi viis sotti, aga noh, juba seal olemine oli tasustatud.
Üleüldiselt kehtis reegel: mida kauem kinni hoiad, seda rohkem raha saad.
Restoranis maksis ta veel toidud ja joogid ka kinni. Ja ega nad ei pidanud ju paljast vett jooma.
See tundus fun, aga kui mina tuttava kaudu sellest kuulsin, oli koroonaaeg ja restoranis koguneda ei saanud. Sel ajal käis see nii, et ma jõin kodus ja dokumenteerisin protsessi. Kirjutasin, kuidas end tunnen, kui mingi kogus oli juba joodud ja mingi aeg möödunud. “Nüüd juba hakkab mingi väike rahutus tekkima ja ma ei püsi enam paigal.” Oi-oi-oi! (Naerab) Midagi sellist.
Eksperimenti alustasin nii, et kaanisin mitu tundi vedelikku ja siis tegin kõhust vahetult enne vetsus käimist pildi. Kohe pärast vabanemist tegin uue. Võrdluseks. Pildil ei pidanud nägu ega midagi peal olema. Lõpuks mõõtsin ära, palju ma kusesin ja panin tulemuse kirja. Ma oleks saanud tegelikult ka feikida, aga see tundus piisavalt loll, et seda päriselt proovida.


Mitu korda sa seda tegid?
Kaks korda. Esimese korra eest sain vist kakssada eurot, teise korra eest vist sada. See kanti lihtsalt arvele. Olin üllatunud, et mind üle ei lastud.
Teeksin seda veel, kuigi oleksin täiega tahtnud hoopis nendele live-kogunemistele minna, aga paraku see tüüp vist ei tegutse enam.
Aga see huvi oli tal ilmselt ikkagi seksuaalse alatooniga?
No ma arvan küll. Ilmselt sihuke toolil nihelemine on see tema teema. Ja see, et kari tšikke hoiavad tema jaoks oma pissi kinni.
See on siis nagu mingis mõttes ikkagi seksuaalteenus. Mis sa sellest arvad?
Tead, prostitutsiooni kontseptsioon hakkas mind hiljuti huvitama ja ma lugesin maikuus järjest läbi kaks teemakohast raamatut. Üks oli Virginie Despentes’i “King Kongi teooria” ja teine Paulo Coelho “Üksteist minutit”. Need andsid päris huvitava perspektiivi keha müümisele. Seda esitleti mõnes mõttes hoopis naisi võimestavalt, sest mehed, kes teenust ostavad, vajavad ju teenuse pakkujat. Kontroll on sekstöötaja käes.
Virginie’l oli veel mingi lahe argument, et kui mehed saaksid nii lihtsalt raha teenida, siis oleks see võib-olla igal pool legaalne. Ma ei oska tema argumentatsiooni küll nii hästi edasi anda, aga ta väitis veel, et sekstöö legaliseerimine võiks vähendada ka näiteks vägistamist.
Ise mõtlesin küll, et ma kardaks vähem selle tegemist, kui see oleks organiseeritud. Nii nagu osades kohtades välismaal on, et töötad bordellis ja sinna sattuv klientuur on valitud. Omaette probleem on muidugi need naised, keda vastu tahtmist kupeldatakse – see pole ilmselgelt okei.
Aga kuidas sa veel raha oled teeninud? Peale enda müümise…
Munarakudoonorluse värk läheb ka tegelikult veel sinna enda keha müümise alla. See, et “annetad” oma munarakud inimestele, kes mingil põhjusel enda omi kasutada ei saa. Ma olen seda vist kolm korda teinud. Esimesel korral sain mingi kaheksasada eurot ja teinekord äkki isegi tonni juba.
Põhiliselt olengi seda teinud lihtsalt sellepärast, et raha on vaja olnud. Uudishimu muidugi ka selle veidra keskkonna ja veidrate protseduuride vastu.
Ja muideks – vere annetamiseks mu profiil ei sobi, aga munarakke küsitakse siiamaani juurde.
Kuidas see asi välja nägi siis?
Pidin ennast kaks nädalat kõhtu süstima ja tundsin, kuidas munarakud siis iga päevaga paisuvad. Terve selle perioodi ei saa joosta või hüpata ja peab ennast igati hoidma. Ja selleks, et paisunud munarakud välja võtta, pannakse narkoosi alla. See kõik oli füüsiliselt üsna ebamugav ja mõtlesin, et rohkem ma seda ei tee.

Aga kui mingi aeg mööda läks ja nad jälle kirjutasid ja tagasi kutsusid, siis mõtlesin, et oh, mul ongi just täiega raha vaja. Justkui mäletasin küll, et eelmine kord kannatasin, aga samas tundsin, et nii hull ikkagi ei olnud. Ja need töötajad on seal ka kõik sellised sõbralikud ja toredad, oskavad meelitada.
Kas sellega kaasnevad ka mingid terviseriskid?
Ausalt öeldes ma ei olegi ennast eriti kurssi viinud. Ilmselt juba narkoosi alla panemisega võib pahasti minna. Või munarakkude eemaldamisega. Ilmselt võib sellest ka viljatuks jääda.
Kuidas nad enne su tervist tšekivad?
Ma täitsin küsimustiku, nemad võtsid verd ja tegid ultraheli. Selline tavaline tervisekontroll. Küsisid perekonna haiguslugu ka, millest ma eriti midagi ei teagi peale selle, et isa sõitis end 30-aastaselt surnuks, vanaema suri 60-aastaselt vähki ja vanaisa lasi end 29-aastaselt maha. Sellest neile piisas.
Lugesin ühte kogemuslugu välismaalt, kus väideti, et nad meelega ei uuri liiga palju doonorite tausta, sest see on lihtsalt üks järjekordne rahamasin. Ma muidugi ei väida, et see päriselt nii on, aga pani mõtlema küll.
Jah, rämedalt peaks neid tuube võtma, et kõiki kuradi narkootikume sealt otsida. Aga kas sa oleksid seda teinud, kui meie seadused oleks nagu Soomes, et kui sinu munarakust sündinud laps saab kaheksateist, siis on tal õigus teada saada, kes tema bioloogiline vanem on?
Kusjuures ma pidin valima, kas mu identiteet on avatud või suletud, aga see loeb ainult siis, kui munarakk läheb kuskile Norra või Austriasse. Ma panin selle avatuks. Ehk on võimalik, et mingi kuueteist aasta pärast võetakse minuga ühendust.
Ehk on võimalik, et mingi kuueteist aasta pärast võetakse minuga ühendust.
(Trissu naerab) Väga haige! Aga räägi nüüd hoopis sellest saatest, kus sa käisid. Kuidas sa sinna sattusid? (Naeravad)
Nooo… (veerib lapselikult sõnu) ma olin oma sõpradega, Elina ja Tristaniga (mõlemad naeravad jälle). Vaatasime niisama telekat ja sealt tuli saade “Ma näen su häält”. See on saade, kus žürii peab ära arvama, kas osalejad oskavad laulda või mitte. Kui suudad nad ära petta, siis saad 2022 eurot.
Elina ja Tristan olid kohe mingi: “Oo, peaks sinna kandideerima! Me juba vaatasime ühe osa ja see on nii lebo.” Pikemalt mõtlemata saatsimegi Elinaga sealsamas oma ankeedid ära ja peagi võeti minuga ühendust.
Ma olin alguses tegelikult suht enesekindel. Harjutasin veits niisama, kuidas suud maigutada jne. Seda oli naljakas ja fun teha. Kuni ma jõudsin sinna telestuudiosse… ja olin nagu fakk. Esiteks jõudis mulle kohale, et see läheb päriselt telekasse. Teiseks sain aru, et minuga võistlevad inimesed, kes oskavad päriselt laulda.
Hakkasin räigelt värisema, kui pidin ühes voorus lip sync’i tegema. Silme eest läks mustaks ja ma ei mäleta mitte midagi. Tegelikult peaksin ju professionaal või midagi olema, aga seal läksin kuidagi eriti lukku.
Lõpuks ikkagi… slay. Jumal tänatud, et ma võitsin! Oleks olnud päris piinlik esimeses voorus välja minna.
Ma isegi ei arvanud, et sa sinna võitma läksid.
Ma ei mõelnud ka sellele liiga palju enne, kui ma sinna kohale olin jõudnud. Võtsin seda naljaga ja mõtlesingi kuidagi väga lihtsalt, et küll ma ikka võidan ja kui ei võida, siis on suva – it's a performance. Aga kaamerate ette jõudes tekkis miskipärast tunne, et kohe saate alguses kaotamine teeks mind eriti haledaks luuseriks, kes ronib raha pärast telesse ja ei pea viit minutitki vastu.
Kogu selle krempli kõige hullem tagajärg on see, et pidin allkirjastama lepingu, et neil on kõik õigused selle videomaterjali kasutamiseks.
Seega kui mind nüüd guugeldada, siis see klipp, kus ma Daniel Leviga duetti laulan, on kohe üks esimesi vastetest. See väga häirib mind, et ma ei saa end sellest kunagi puhtaks pesta. Aga ise ma ju müüsin oma õigused tähtajatult ära.
Liisbeth saates “Ma näen su häält”:
Kuule, aga sa ju oskad laulda, miks sa siis teesklejana osalesid?
Natuke paremini, kui seal saates, oskan küll jah. Ma tegin oma arust ülihästi seda halvasti laulmist, aga siis nad ikkagi ütlesid mulle: “Ah issand, alguses kohe nagu ei saanudki aru, et sa mööda laulad!” Veits sellise ähmi täis ja nagu etteheitva tooniga ka veel… Tra ma just võitsin! Soovi õnne mulle! (Naeravad)
Suht raske on ju halvasti laulda, kui tegelikult viisi pead.
See on üleüldiselt veider kontseptsioon. Nad täiega kiitsid mind julguse eest. Mulle tundus see kuidagi naljakas.
Ma ei tunne ka, et see julgus oleks. Sind oleks pidanud ikka osavuse eest kiitma.
Võib-olla see kommentaar tähendaski, et vau, sa tõesti julgesid ennast lolliks teha.
Aa! Seal saates pidi ju võtma endale ameti. Mul oli täiega variante. Mingi skeiter, maletaja jne. Aga neile ei sobinud need. Põhiline kriteerium oli, et mul oleks selle tegemisest pilte. Kuna ma olen sõitnud Bolti-Wolti, mis on taaskord üks mu selliseid juhutööotsi, siis olingi lõpuks hoopis toidukuller.
Mõtlesime Levilas, et peaks merch’ina tegema sellise kandilise seljakoti nagu toidukulleritel on.
Lahe…
Aga miks sa mingit tavalist tööd ei tee?
Raske on teha n-ö tavalist tööd, kui mul on projektipõhine eriala. Kuidas ma põhjendan, et mul nüüd veebruarist maini on üks lavastusprojekt ja siis augustis ja septembris on juba järgmine?
Aga nagu mingi tantsuõpetamine kuskil? Mingi noortega töötamine?
Ma tegelikult tahaks õpetada küll. Just mingi kunstiõpetaja amet meeldiks mulle täiega. Samas ka sellega on seesama mure. Tunnid oleks ikkagi mingi iga teisipäev kell 14 eks. See ei sobiks esiteks ilmselt mingite proovigraafikutega. Teiseks käin ma vahetevahel residentuurides ja olen siis näiteks kuskil Prantsusmaal kuu aega.
Minu kui algaja lavastaja tasu 3-4 kuu töö eest on umbes 3000 eurot.
Jah, selle erialaga ikkagi ei sobi sellised rutiinsed töökohad. Sellepärast ongi kõik sutsakad väga hea lahendus. Vahel sõidad Bolti-Wolti, vahel annetad munarakke. Eks oma osa on ikka ka uudishimul. Põnev ju igast erinevaid eluvaldkondi katsetada.
Kas nende lavastuste eest ei saa siis piisavalt pappi?
Minu kui algaja lavastaja tasu 3-4 kuu töö eest on umbes 3000 eurot. Institutsioon küsib muidugi alati rohkem, aga sellistele noortele ja äärealadel tegutsejatele rohkem ei anta. See muidugi ei tähenda, et töömaht kuidagi väiksem oleks. Ja see on ju ainult palgafond, mis tähendab, et kui ma tahan seda erakontole palgana maksta, siis jääb mingi 1700 eurot alles.
Ja ega iga kuu ei saa seal saates käia. Mis tööotsad sinna vahepeale siis veel jäävad?
No vahel kirjutan mingeid tekste näiteks Müürilehte. Vahel saan väiksemaid erialaseid otsi teha. À la Kultuuriöö raames tehtud perfokas. Kooli ajal töötasin baarides. See on kunstnike hulgas üks populaarsemaid lahendusi, sest baaritöö on väga paindlik.
Ja praegu on sul ju Müürilehe residentuur käsil.
Mhmh, selle üle tegi Aleksander Tsapov ise ka nalja, et see on neil selline sotsiaalabi projekt. See on tore olnud. Olen saanud süüvida teemadesse, mis mind kotivad. Näiteks praegu monteerin lugu ühest kodutust mehest Ivost.
Ma olen ka mõelnud, et kui kunstnik peab äraelamiseks tegema projekti projekti otsa, siis on see vaimselt kurnav. Aga millal on siis aega mõtteid koguda?
See ongi kõige hullem. Noh, näiteks “Bakhandid”, mis me tegime Tartu 2024 raames. See oli väga suur töö ja lõpuks ma põlesin lihtsalt läbi. Sain paanikahoo ja mõistsin, et nüüd muud võimalust ei ole kui puhata.
See on päris uskumatu kui intensiivne see paanikahoog ja läbipõlemine on. Sellist võimalust, et järgmisel päeval rahulikult tööd edasi teen, lihtsalt ei ole. Siis puhkasingi veidi, aga ühel hetkel said rahad täiesti otsa. Enam ei jaksanud ma mingit kusetüüpi ka taga ajada.
Nutsin natuke, võtsin eksilt laenu ja vedasin järgmise lavastusprojektini välja.

Ma üldse littisin eelmisel aastal hästi palju järjest. See oli hea aasta, sest sain elada erialaselt ja selliseid kõrvalsutsakaid ei vajanud. Lavastasin üksteise otsa “Tõsielu laulikud”, “Bakhandid” ja “Roti rumba”. Nende vahel olid veel “Stalker dance” installatsioon ja ühe videotöö – “Animal Planet” – avaldasin SAAL 3-l. Ehk siis päris palju esikaid väga lühikese aja jooksul.

Aga enne seda, kui ma ei olnud nii…
…kuulus?
Pigem semi-established või midagi. Esimesed aastad pärast kooli tegin täiega mingeid väikseid asju, et kuidagi ära elada.
Tegin Kanuti baari näiteks. See tundus alguses täiega cool asi, aga lõppude lõpuks oli see ikkagi äri. Ideaalis tahaks teha ju baari, kus on madalad hinnad ja inimesed, kes seal töötavad, saaksid head palka. Samal ajal tahaks ka seda, et see töö, mis ma sinna sisse panen, tasuks end ära. Reaalsuses peab vähemalt ühte neist soovidest kärpima.
Kas sa muidu üldse hoiad oma rahaasjadel kuidagi silma peal?
Perioodid on erinevad. Ma olen seda teinud küll, et kirjutan oma tulud ja kulud üles. Mingitel perioodidel on see hädavajalik, sest kui mul ongi väga vähe raha, siis see ülevaade aitab mul järgmise projektini välja vedada. Samas on see asi, mida ma tegelikult ei jaksa pikaajaliselt teha. Tahaks sellest vaba olla.
See raha monitoorimine nõuab ikkagi palju energiat. See on lahe hobi, aga mul endal ei ole selle vastu kirge. Noh, veits ikka, ostsin bitcoin’i vahepeal, aga see ei tekitanud minus elevust, sest see on asi, mida kõik ütlevad, et peaks tegema.
Ma mõistan, et tegelikult selleks, et kapitalistlikku süsteemi enda kasuks ära kasutada, oleks see hea relv. Aga kõike ei jõua. Kui ma soovin tegeleda enda erialaga, aga samas ka väga hästi ära elada, siis on see suur hustle.
Nojah, et kui su eesmärk on raha kasvatada, siis ei olegi kõige mõistlikum just lavastaja olla. Aga kas kunstnikel on mingeid selliseid n-ö peidetud kulusid? Noh, need kulud, mis on seotud ainult selle erialaga.
Et peab baaris õlle ostma, et network’ida?
Okei-okei. Mitte eriti, aga no üks asi on küll. Raamatute ostmine, mis on täiesti loll asi tegelikult. Ma võiks ju laenutada raamatuid, aga mul on halb suhe raamatukogudega. Mõni raamat on siin juba pikemat aega tagasi viimata (naeravad). See pole tegelikult kunstnike probleem, vaid minu enda.
Neid personaalseid vajadusi on veel. Mul on vaja käia näiteks pärast mingit stressful perioodi hiina massaažis, et pingepeavaludest vabaneda. Selle leidsin pärast seda viimast läbipõlemist ja see käib mental health kulutuste alla, mis on muidugi üleüldiselt päris suured väljaminekud. Ainuüksi psühholoogi visiidi omaosalus on päris korralik summa.
Nojah, kunstnikel pole ju tervisekassat.
No hetkel mul on, sest ma käin koolis. Õpin Tallinna Polütehnikumis multimeedia spetsialisti eriala.
Oleme täiesti ausad – ma läksin sinna benefit’ide pärast, milleks on ravikindlustus.
Kuigi alguses ma käisin kohal ka, aga siis tuli mingi projekt vahele ja ma ei saanud enam käia. Kooliga ongi täpselt nagu ka normaalse töökohaga. Sellele peab commit’ima. See ei ole mingi kõrvalasi.
Aga sa oled seal nimekirjas edasi lihtsalt?
Ma olen lihtsalt nimekirjas jah.
Väga huvitav, et nad hoiavad.
No tegelikult ma läksingi sinna, sest mu sõber ütles, et ta oli kuskil Tartu rakenduslikus mingis asjas juba 6-7 aastat nimekirjas. Mitte keegi ei kirjutanud ja tal tiksus see ravikindlustus lihtsalt.
Ega EKA tudengid jäävad ka sinna igavesti. See on küll natuke teistmoodi, sest nad saavad vist ainult neid ruume edasi kasutada, kui nad lõputööd ära ei tee, aga asi seegi. Aga… mul tuli vahepeal meelde, et ma olen sind ka ju ühes teleseriaalis näinud.
Jaa… “Papsid”. Mis ma sellest ikka räägin?
See teema on mark sulle? Seda ei saa sisse panna?
Veits mark jah. Ma pole ise seda kellelegi reklaaminud ja nüüd pärast kolmandat või neljandat hooaega kirjutati mind üldse välja. Eks see on veits…
Kurb või? Või nagu nõme?
Mul on vist endal nagu emotsionaalselt conflicted, sest et... Ma ei saagi tegelt aru, kas see on päriselt see, et ma olingi pask, mis oleks nagu fair ka, ega ma ei olegi näitleja...
Aga… juhtus see, et ma sain meili, et jou, head uudised, meil tuleb 5.-6. hooaeg, kas sa saad? Ja umbes, et me saame seda teha siis, kui sa oled nõus sama palgaga, mis eelmistel hooaegadel. Kui ma ütlesin, et ma ei ole nõus sama palgaga, siis... Kui tuli esimese osa stsenaarium, nägin, et mind kirjutati välja.
Ma ei ole kunagi väga raha küsida osanud. Mõtlesin, et võiksin proovida seda muuta, kuigi eks ma tegelikult oleks sama palgaga ka leppinud.
Ja selles mõttes ongi ka veits sitt tunne, sest ma lõpuks võtsin ennast kokku ja küsisin raha juurde. Ja sain kohe vastu näppe ka!
Samas ongi väga tõenäoline, et asi ei olnud rahas ja olingi n-ö vale tüpaaž, nagu lohutuseks öeldakse…
Mis järgmise tööotsana plaanis on?
Uue aasta alguses olen mõned kuud Prantsusmaal residentuuris, ühes vanas kloostrihoones, nokitsen seal ühe asja kallal, aga rääkida ma sellest veel ei julge…
Ära siis läbi põle!
