2. osa. Vladislav. Ärevad koolitulistamised

Vladislav on kahel korral Ameerika Ühendriikides elanud ja õppinud. Mõlemal korral tuli tal kokku puutuda koolitulistamisega. Enam ta Ameerikasse minna ei taha.

  • Autor: Karmen Laur
  • Fotod: erakogu
  • Toimetajad: Tõnis Tootsen, Mari Mets
  • Audiolugu loeb: Teele Pärn
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 06.2022

Sillamäelt pärit Vladislav õppis gümnaasiumis eesti keele selgeks ja avastas endas aktivismipisiku. Näiteks õpetab ta Ida-Virumaa noortele programmeerimist, on töötanud abipolitseinikuna ja kandideeris möödunud sügisel kohalikel valimistel.

Sel kevadel õpib Vladislav Lõuna-Korea pealinnas Soulis. Tema alma mater asub tegelikult USA-s California osariigis, kuid selle ülikooli tudengitel on võimalik igal semestril õppida eri riigis – ja Ameerikasse tagasi minna ta ei taha. Esimest korda elas ta seal neli aastat tagasi vahetusõpilasena ja teist korda möödunud sügisel, kui ülikooli astus. Mõlemal korral nägi ta pealt koolitulistamist ning see on tekitanud temas ärevust.

Vahetusõpilasena elas ta Kesk-Läänes Missouri osariigis Kansas Citys. Linn asub Missouri jõe kaldal ning on tuntud rohkete purskkaevude ja grillimise poolest. Sarnaselt paljude teiste vahetusõpilastega lootis temagi elada koos inimestega, kellega aasta jooksul nii lähedaseks saada, et neid teiseks pereks pidada.

Vladislavil vedas – ta saigi oma sealsete vanematega väga hästi läbi ning suhtleb nendega siiani.

Vladislavil vedas – ta saigi oma sealsete vanematega väga hästi läbi ning suhtleb nendega siiani. Kui Eestis elas ta ainult vanaemaga, siis Ameerikas jagas ta kodu vahetusema ja -isa, kolme koera ja kahe kassiga ning lisaks käidi tihedalt läbi sugulastega.

Kohe esimene päev uues riigis oli meeleolukas: toimusid kohalikud valimised ja vahetuspere võttis ta endaga kirikusse kaasa – hääletuskasti juurde. Ta oli üllatunud, et valimine toimub kirikus, mitte näiteks koolis, nagu meil kombeks.

Kleeps valimispäevalt: "Ma valisin"

Eredalt meenub ka esimene negatiivne kogemus võõras riigis. Nimelt on tema Eesti pere vaktsiinivastane, nii et ta oli elu jooksul saanud vaid kaks vaktsiini. Enne kodumaalt lahkumist proovis ta küll võimalikult palju vajalikke vaktsiine ära teha, ent siiski pidi ta USA-s end veel kaitsepookida laskma. Juhtus aga nii, et Vladislav sai viis süsti korraga. „Mäletan, et kaotasin teadvuse umbes paariks minutiks,“ lausub ta.

„Tavapärane“ koolitulistamine

Vladislav nautis elu USA-s ja osales aktiivselt koolielus. Kõik sujus kuni detsembri keskpaigani, mil koolis oli tulistamine. Õhtul pidi toimuma jõuluball. Seda korraldas õpilasesindus, kuhu kuulus ka Vladislav. Kell kaks lõppesid tunnid ja õpilased suundusid koju pidulikuks õhtuks valmistuma. 

„Kohe kui esimese bussiga lahkusin, nägin telefonist umbes 20 erinevat sõnumit.“

„Kohe kui esimese bussiga lahkusin, nägin telefonist umbes 20 erinevat sõnumit. Kõik kirjutasid koolist, et ärge tulge tagasi. Siis tuli veel mingi teade koolilt, et kool on blokeeritud, keegi ei saa välja, keegi ei saa sisse – parklas oli tulistamine,“ räägib Vladislav päevast, mis kummitab teda siiani. 

Teadmatus tekitas hirmu. „Kui ainukese asjana tead, et oli mingi tulistamine, siis kõiksugused mõtted käivad peast läbi. Mis juhtub, kui keegi mu sõpradest on seal? Mis juhtub, kui keegi sureb? Mis juhtub, kui tulistaja on ka minu sõpruskonnast? Mis üldse toimub? Mida ma saan teha? Ma ei saa ju eriti aidata. Ja mis oleks juhtunud, kui mu buss oleks sinna parklasse jäänud? Tulistamine juhtus minut või paar pärast seda, kui me lahkusime.“ 

Koju jõudes nägi ta uudistest, et tulevahetus puhkes kahe vaenujalal oleva gängiliikme vahel. Õnneks paugutasid nad õhku ja keegi viga ei saanud. Õpilased tol õhtul aga kooli ei naasnud ja uhke jõuluball jäi pidamata.

Vladislavi üllatas, kui tavapäraseks kogukond koolitulistamist pidas. Tema vahetuspere suhtus juhtunusse leigelt. Midagi sellist juhtub seal ümbruskonnas üle aasta. „Nad on juba harjunud. Ma kardan natuke, et on võimalik sellega harjuda.“ Sellest kõneleb ka tõik, et pärast tulistamist ütles koolikaaslane talle naljaviluks: „Tere tulemast USA-sse!“

Vladislavi üllatas, kui tavapäraseks kogukond koolitulistamist pidas.

Pärast traagilist sündmust toimus koolis üks suur kogunemine, kus direktori asetäitja mainis põgusalt ka paari aasta eest toimunud tulistamist lähedal asuvas koolis. Vladislav ei mõistnud, millest jutt käib, ja palus selgitust. Direktori asetäitja polnud aga nõus varasemast tulistamisest lähemalt rääkima. Kool ei pakkunud ka kriisinõustamist, toimusid vaid regulaarsed õppused, kuidas käituda tulistamise, tornaado või tulekahju ajal. Soovi korral võis pöörduda koolipsühholoogi poole. 

Vladislav Eestit tutvustamas

Vladislavi arvates polnud inimesed emotsionaalselt piisavalt valmis, et läbielatut jagada. Siiski usub ta, et õige viis taolistest rasketest sündmustest taastumiseks on just võimalikult avatult emotsioonide väljendamine. Nii saaks ennetada teisi vaimse tervise muresid. Seda nad koolikaaslastega aga ei teinud, kuigi mõistagi räägiti tulistamisest veel pikalt. 

Ameerikasse tagasi ei ihka

Koolitulistamine on Vladislavi mõtetesse korduvalt tunginud ka hiljem. Möödunud oktoobris toimus tulistamine tema ülikooli ühiselamu kõrval. „Seekord teadsin juba natukene paremini, kuidas vaimselt hakkama saada. Ma märkasin, et klassikaaslased, kes ei ole kunagi tulistamisega kokku puutunud, läbisid esimese etapi: kõik olid üllatunud, keegi ei teadnud, kuidas reageerida. Nagu mina esimesel korral. Püüdsin pakkuda neile võimalikult palju vaimset tuge ja rääkida asjast avatult, sest sellest tundsin ma ise ju tol korral Kansases puudust.“ 

Möödunud oktoobris toimus tulistamine tema ülikooli ühiselamu kõrval.

Need kaks juhtumit on teda niivõrd palju mõjutanud, et ta ei taha enam USA-sse tagasi minna. „Me peame nelja-aastase programmi lõpus, viimasel semestril, minema tagasi San Franciscosse, aga ma teen kõik võimaliku, et jääda kuskile mujale,“ tõdeb ta. 

Pärast vahetusaastat hakkas Vladislav USA-s juhtunust ajendatult Eestis abipolitseinikuks.

Vladislav on tulistamiste tõttu muutunud palju ettevaatlikumaks. Näiteks vaatab ta õues liikudes tihti selja taha. Tavaliselt kannab ta prille, kuid vahel välja minnes neid ette ei pane. Siis ei näe ta inimeste nägusid ega väikeseid objekte, eriti pimedas. See teadmatus tekitab temas ebamugavust ja pisut ärevustki. Ka teiste turvalisuse peale on ta hakanud palju rohkem mõtlema. Pärast vahetusaastat hakkas Vladislav USA-s juhtunust ajendatult Eestis abipolitseinikuks.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!