4. osa. Emma. Näljutamisest ülesöömiseni

Emma läks vahetusaastale sooviga langetada kaalu ja saavutada elu parim füüsiline vorm. Ta hakkas end näljutama. Kui see loodetud tulemust ei toonud, asendus kalorite piiramine ülesöömishoogudega.

  • Autor: Karmen Laur
  • Illustratsioon: Joonas Sildre
  • Fotod: erakogu
  • Toimetajad: Tõnis Tootsen, Mari Mets
  • Audiolugu loeb: Teele Pärn
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 06.2022

Emma, kutsume teda selles loos nii, on võistlussportlane. Ta on 10 aastat tegelenud tantsimisega, proovinud erinevaid stiile, kuid jäänud püsima diskotantsule. Seda iseloomustavad säravad kostüümid, uhked soengud ja silmapaistev meik; rohkelt pöördeid ja kõrged hüpped. Kohati on tants nii hoogne, et võhikul läheb jälgides silme eest suisa kirjuks. Ka Emma on sätendavas kostüümis vallutanud tantsulavasid ning hullutanud publikut oma pakatava energia ja pööraste trikkidega. Glamuurse tantsimise taga peitub aga võitlus toitumishäirete ja oma kehakuvandiga. 

Glamuurse tantsimise taga peitub aga võitlus toitumishäirete ja oma kehakuvandiga.

2018. aasta suvel, veidi enne vahetusaastale sõitmist, osales toona 17-aastane Emma sportvõimlemise laagris. Selle nädalapikkuse laagri jooksul tahtis ta ära õppida täispöördega taha salto. Proovis ja proovis ning oli õnnestumisele väga lähedal, kuid välja ikkagi ei tulnud. 

„Ma jõudsin hästi lähedale, aga ma ei teinud seda ära ja ma olin tohutult vihane enda peale,“ räägib Emma. Ta vaatas kadedusega kõrvalt, kuidas trennikaaslased, kes pealtnäha kaalusid temast vähem, suutsid harjutuse ära teha. Ka treener soovitas tal korduvalt kaalu langetada. Emma arvab tagantjärele, et treeneril oli õigus. Hiljem, kui kehakaal oli langenud, suutis ta ka ihatud salto ära hüpata. 

Kuid treeninglaagri negatiivne mõju Emma suhtele oma kehapildiga oli suur. Laager andis tõuke toitumisprobleemidele. „Seal laagris käis klikk ära, et ma olin ju varasemaltki üritanud kaalu langetada, aga täiesti edutult. Siis mõtlesin, et võta kokku ennast ja võta need kilod alla. Ma üritasin seda saavutada toitumisega,“ meenutab ta. 

Kultuurilised erinevused

Mõte vahetusaastale minna tuli sõbrannalt, kes ka ise samal aastal välismaale elama läks. Emma valik langes lõpuks Taanile. Ta lootis, et talle leitakse pere Kopenhaageni läheduses, kuid ta sattus hoopiski Taani keskossa tööstuslinna Randersisse.

Randersis olid küll võimalused tantsimiseks, kuid need polnud Emma jaoks piisavad, tema tase ületas kohalike oma mäekõrguselt. Trenn on tema elus alati tähtsat rolli mänginud, ka peamised sõbrad on ta saalist leidnud. Lisaks olid tal ootused endale, täpsemalt oma kaalunumbrile. „Ma mõtlesin, et ma lähen nüüd vahetusaastale, võtan kümme kilo alla ja tulen tagasi elu parimas vormis. Aga teadagi võetakse vahetusaastal hoopis kaalus juurde.“ 

 „Aga teadagi võetakse vahetusaastal hoopis kaalus juurde.“ 

Vahetusperesse kuulusid ema, isa, 13-aastane noormees ja 5-aastane tüdruk. Tegelikult oli vanematel veel üks poeg, kes oli sel ajal ise vahetusaastal USA-s. Emma oli justkui ühe poja asendus. Ja nii teda koheldigi. Mida aeg edasi, seda enam hakkas ta mõtlema, et miskit on mäda. 

Aalborgi linnas kaks nädalat pärast Taani saabumist. Siis kohtus Emma esimest korda oma tugiisikuga ja rääkis pereprobleemidest

Vahetusema vihjas, kuidas pojal käisid pidevalt sõbrad külas. Emma proovis talle selgeks teha, et on äsja uude riiki kolinud ega teagi veel kedagi. Ühtlasi tundis ta end lapsehoidjana, kes pidi pidevalt väikese lapse eest hoolitsema. Ta polnud sellega harjunud, kuna tal endal pole väikeseid õdesid-vendi. Lisaks langes koristamise kohustus suuresti tema peale, kuigi lepiti kokku, et alumise korruse puhtus on nii Emma kui ka teismelise poisi vastutada.  

Emmale tundus, nagu vanematele ei läheks ta heaolu korda.

Sealsed vanemad pidasid teda väga iseseisvaks. Noorele inimesele võib see ideaalsena tunduda: teed, mida tahad, käid, kus tahad, kellelegi aru ei pea andma. Ent Emma selgitab, et taanlaste arusaam iseseisvusest ei ühti eestlaste omaga. Kui Taani noored on täisealiseks saades valmis kodust välja kolima, siis Eestis elab enamik noori ikkagi keskkooli lõpetamiseni vanematega. Seega eeldas vahetuspere Emmalt palju suuremat hakkamasaamist, kui ta oli harjunud. Trennis ja koolis käis ta peamiselt jala või rattaga. Kuigi ema oli kodus, ei sõidutanud ta Emmat autoga ühest kohast teise, ka siis mitte, kui ilm oli trööstitu ja vihma ladistas. Trennist koju jõudis ta alles hilisõhtul. Emmale tundus, nagu vanematele ei läheks ta heaolu korda.

Keeleoskamatus sundis vaikima

Emma tuba asus teistest eemal keldrikorrusel, mis on Taanis küll tavaline, kuid tekitas temas eraldatuse tunde. Pereema tunnistas, et nad võtsid Emma aastaks enda juurde elama muuhulgas selleks, et nende teismeline poeg saaks inglise keelt harjutada. Temaga ei olnud Emmal aga millestki rääkida, poiss istus enamasti arvuti taga ega olnud eriti aldis suhtlema. 

Suhtlust raskendas ka keelebarjäär, sest tema taani keele tase ei olnud piisavalt hea.

Vanematega oli täpselt vastupidine olukord. Nemad oleksid palju rohkem Emmaga vestelnud, kuid ta ise ei jaksanud pidevalt lobiseda. Taanlased on Emma hinnangul eestlastest palju jutukamad. „Oli kordi, mil ema ise tuli mulle kuidagi ründavalt ütlema, et sa oled nii vaikne, sa võiksid rohkem rääkida, sinuga on nii raske,“ kirjeldab Emma. Suhtlust raskendas ka keelebarjäär, sest tema taani keele tase ei olnud piisavalt hea, mis omakorda tähendas seda, et ta tundis end ebakindlalt ja vaikis rohkem. Teine valik oli kasutada inglise keelt, mis aga takistas taani keele harjutamist. 

Keelega oli raskusi ka koolis. Seal ei eeldatud temalt kui vahetusõpilaselt väga midagi, näiteks ei pidanud ta esitama mahukamaid kodutöid. Ta proovis tundides kaasa teha nii palju kui võimalik, aga õpe toimus taani keeles, nii et Emma ei saanud kõigest aru, eriti alguses. Klassikaaslaste jutud keerlesid enamasti koolitükkide ümber, millest Emma oli vabastatud, mistõttu oli tal raske teistega ühist jututeemat leida. „Kui sa midagi ei tee, siis sul ongi hästi keeruline vestlusesse sisse sulanduda,“ ütleb ta. 

Näljutamine asendus ülesöömishoogudega

Nii koduste kui ka kooliraskuste taustal oli veel sünge murepilv – toitumisprobleem. Vahetuspere ei märganud Emma toitumises mingit muutust. Seda, et ta oma söömist kontrollib ja piirab, pidasid nad pigem tervislikuks eluviisiks. „Väga sildistatud on tegelikult meie ühiskond niikuinii. Hästi keeruline on vahet teha, kas inimene päriselt teeb selle valiku, et ta tahab salatit ja smuutit süüa, või ta teeb selle valiku sellepärast, et ta tahab olla „tervislik“ ja ühiskonnas aktsepteeritud,“ märgib Emma. 

Kui teised sõid pitsat, valis Emma nn tervislikuma võileiva, mis sest, et see ei maitsenud üldse hästi.

Päevane kaloraaž jäi tal esimestel kuudel 1200–1300 kilokalori juurde, mida on liiga vähe. Emma sõnul oli see sulaselge näljutamine. Esimestel kuudel piiras ta end väga. Kui teised sõid pitsat, valis Emma nn tervislikuma võileiva, mis sest, et see ei maitsenud üldse hästi. Samal ajal vähenes hommikupudru hulk, omlett valmis kõigest ühest munast ning lõunasöögiks tehtud võileib ja kõrvale haaratud müslibatoon ei täitnud kõhtu piisavalt. Toiduaineid ei kaalunud mitte köögikaal, vaid Emma enda käsi ja silm, kuid need hinnangud olid petlikud. 

Üks äärmus asendus teisega ning näljutamisest said mõne kuu möödudes liigsöömishood. Esimene neist oli tema sünnipäeval, septembri keskel, kui Emma viis koolikaaslastele kooki. „Ma ise sõin ka seda, ma sõingi umbes kaks-kolm tükki. Siis mul tekkis juba paanika, et ma tean, et ma olen üle söönud,“ meenutab ta. 

Aarhusi linna vanalinnas ehk Den Gamle Bys. Tol päeval käis Emmal külas üks teine Eesti vahetusõpilane, kes elas aasta Saksamaal

Olukord läks kehvemaks novembris, kui ilm muutus halvemaks ja õues oli pime. Oli hästi palju näksimist, mida soodustasid pere toidukapid, kus leidus suurtes kogustes soodukatega ostetud krõpsupakke, jäätiseid, limonaade, küpsiseid ja muud magusat kraami. Kõike seda ahvatlevat hoiustati Emma kõrvaltoas, nii et snäkid olid pidevalt käe-jala juures. 

Ega näljutamisega kaal drastiliselt ei kukkunudki.

Ega näljutamisega kaal drastiliselt ei kukkunudki, kõigest paari kilogrammi võrra, see-eest tervis sai kõva hoobi. Selles mängis rolli ka vähene liikumine, võrreldes Emma senise elu ja aktiivsusega. Kui varem vajas ta rohkem toitu, et jaksata trenni teha, siis nüüd oli füüsiline koormus oluliselt vähenenud, aga toiduhulgad suurenenud. „Kui ma nägin oma maksimum kaalunumbrit, mis tol hetkel oli, siis ma ikkagi sain šoki. Ma mõtlesin, et ma ei saa nutma jääda, midagi peab tegema.“ 

Suured elumuutused

Jaanuaris vahetas Emma peret. Ta hakkas sellisest soovist vahetusaasta organisatsioonile rääkima juba oktoobris, kui mõistis, et läbisaamine on kehv. Tal soovitati aga üksteisega harjumiseks veel aega anda ja avatum olla. Kui ka vahetusema teada andis, et asjad ikkagi ei suju ja parem oleks Emmale uus kodu leida, võttis ka programm lõpuks vedu. 

Nädalavahetus uue vahetuspere ja nende sõpradega Skagenis, mis on Taani põhjapoolseim linn

Uue perekonna leidis Emma trennist. Tema uuteks pereliikmeteks said vahetusema ja -isa ning trennikaaslasest vahetusõde. Ka selles peres oli üks laps juba välja kolinud, nii et Emma sai tema toa endale. „See pere andis mulle lõpuks päris Taani kogemuse – milline on taani kultuur ja taani sünnipäevade tähistamine, mida Taanis süüakse, kuidas Taanis asjad on.“ 

Teise perega rääkis ta valdavalt taani keeles. Ühest küljest oli keeleoskus poole aastaga märgatavalt arenenud, teisalt tõmbas võõrkeele kasutamine enesekindlust kõvasti alla. „Ma tundsin vaimselt poolelt hästi väiksena ennast – et kes ma üldse olen siin. Koolis olin ka nagu kummitus, kes hõljub ringi. Sa oled mitte keegi põhimõtteliselt,“ räägib Emma. 

Paar kuud enne vahetusaasta lõppu tegi ta elus mitu suurt muutust.

Paar kuud enne vahetusaasta lõppu tegi ta elus mitu suurt muutust. Ta vahetas klassi, et uute inimestega tutvuda. Lisaks otsustas Emma äkitselt hakata taimetoitlaseks ja loobuda liha söömisest. Vahetuspere sellest vaimustunud ei olnud, aga kätt ette ei pannud. „Viimasel kahel kuul, kui ma läksin jõusaali ja hakkasin tervislikult elama, muutus mu elukvaliteet ikkagi märgatavalt paremaks.“

Hiljem Eestis kohtas ta spordiklubis treenerit, kellega sai headeks sõpradeks. Ka treener oli elanud Taanis, ehkki tudengina. Ta rääkis Emmale ülikoolist, kus ta majandust õppis, niivõrd mõjusalt, et Emmal tekkis idee kandideerida samasse ülikooli samale erialale. Teist korda Taani kolimine oli tunduvalt kergem – Emma teadis juba sealset kultuuri, keelt ja igapäevaelu.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!