6. osa. Uku. Naabrite vägikaikavedu

Uku elas aasta Ameerikas väikeses maakohas koos paljude loomadega. Loomad ajasid naabrid niivõrd tülli, et erimeelsuste lahendamiseks mindi kohtusse. See tekitas pingeid nii vahetuspere sees kui ka suhtluses Ukuga. 

  • Autor: Karmen Laur
  • Fotod: erakogu
  • Toimetajad: Tõnis Tootsen, Mari Mets
  • Audiolugu loeb: Teele Pärn
  • Salvestus, helikujundus, originaalmuusika: Janek Murd
  • Avaldatud: 06.2022

„See kiri, mille ma sulle saadan, on minu jaoks üsna raske ja ebamugav, samas ka vabastav. Seetõttu tunnen, et pean selle kirja kirjutama ja saatma. On asju, mille ma tahan oma hingelt ära rääkida ning mida soovin lugupidavalt ja hoolivalt sinuga arutada. Ma proovin olla oma mõtete ja tunnete pundart avades aus. Vaatame, mis selles puntras peitub!“ 

Nii kirjutab Uku oma vahetusemale pool aastat pärast USA-s Virginia osariigis asunud kodust lahkumist. Uku on Lõuna-Eestist pärit aktiivne noor. „Arvatavasti tõmblen palju ja satun tihti õigel ajal õigesse kohta,“ kirjeldas ta paar aastat tagasi oma blogis seda, kuidas ta 10. klassis kooli aasta õpilaseks valiti.

Uku lendas 2019. aasta augustis ühes teiste Eesti vahetusõpilastega Ameerikasse. Washington D.C. lennujaamas ootas tema uus vahetuspere: pisikest kohalikku erakooli pidav loomakasvatajast ema, logistikavaldkonnas töötav eruväelasest isa, Ukust paar aastat vanem õde ja kuus aastat noorem vend. Peagi jõudis perre ka teine vahetusõpilane, Itaaliast. See pere oli varemgi õpilasi enda juurde elama võtnud, nii et kogemust neil jagus. Ent see aasta oli teistsugune, palju pingelisem. 

Kohtuasi naabritega

Uku vahetusperel oli palju loomi: koerad, kassid, kitsed, kanad, küülikud, haned ja hobused. 2019. aasta suvel, enne kui Uku Ameerikasse jõudis, kaebasid vahetuspere naabrid, et loomadel pole piisavalt toitu, heina ega vett ning nad näevad väga kehvad välja. Vahetusema tunnistas, et mõned loomad on tõesti haiged, kuid selle põhjustas halva kvaliteediga hein, mitte loomade piinamine. 

Kohalik laat

Pere lootis, et erimeelsused saavad peagi lahendatud ja otsustasid ikkagi vahetuspereks hakata, seda enam, et peresid oli väga keeruline leida. Vahetusema rääkis kohtuasjast Ukule enne seda, kui ta USA-sse jõudis, ja ütles, et soovi korral võib Uku perest keelduda. Mida ta ikkagi ei teinud. „Ma mõtlesin, et emps on mul loomaarst ja meil siin külas leidub ka igasuguseid hulle, kes niisama kaebavad. Muidu tundus äge ja arvasin, et see ei mõjuta väga,“ meenutab ta. 

Sellele vaatamata võeti perelt kohtu korraldusel ära üle 20 looma.

Vahetusema mõisteti süüdi ja talle määrati trahv. „Ma võin muidugi olla kallutatud, aga ma ei näinud tõesti ühtegi korda, kuidas loomi oleks väärkoheldud, nad väga austasid loomi,“ ütleb Uku. Sellele vaatamata võeti perelt kohtu korraldusel ära üle 20 looma.

Pingelised suhted

Need sündmused tekitasid pereliikmetes pingeid, mis omakorda kahjustasid pere ja Uku vahelisi suhteid. Enim sai haiget vahetusõde. Ukul oli temaga vahel raskusi. „Tal oli probleeme enne seda tragöödiatki,“ tunnistab vahetusema oma vastuses Uku kirjale. „Aga see tegi talle nii haiget. Ma ei osanud teda aidata ega tema vahetute emotsioonidega tegeleda. Tema sotsiaalsed suhtlemisoskused lendasid aknast välja – või siis lahkusid treilerites, koos loomadega. Jah. Ta oli vastik. Loodan, et temaga oli kohati ka lõbus.“ 

Muret tekitas ka suhtlus vahetusvennaga. Uku jagas temaga tuba, mis oli harjumatu, sest Eestis oli tal oma tuba. Nende unegraafikud ei klappinud üldse. Vend ronis keset ööd voodisse ja magas päeval. Uku aga tahtis vara magama minna, sest pidi koolipäevadel ärkama kell 5.50, et süüa ja bussile jõuda. Ta on kerge unega, nii et venna kõrvaklappide plinkiv sinine tuluke ja unes naermine äratasid Uku üles. „Mingi hetk ma tundsin, et ma olin nii viha täis, et läksin oma asjadega allkorrusele ja magasin seal,“ sõnab Uku. 

„See tuli mulle ootamatult, et midagi on mäda.“

Perele see ei meeldinud, aga Uku ei osanud seda arvata. Kohalik tugiisik, kes oli aasta vältel Ukule ja perele vajadusel abiks, rääkis oktoobris Ukuga asjadest, mis perele meelehärmi tekitasid. „See tuli mulle ootamatult, et midagi on mäda,“ tunnistab ta. Üks neist punktidest oli keldrikorrusel magamine, teine – suhtumine naispereliikmetesse. Naispere tundis, et Uku käitub nendega üleolevalt.

Halloweeni pidustused

Vahetusema selgitas seda hiljem talle kirja teel nii: „Mõned asjad, mida sa tegid, olid solvavad. Ja tundus, et sa ei austa mind eriti. Ma arvan, et see võis olla kultuuriline eripära. Mõnedes riikides on naistel kindel roll ja neid koheldakse kindlal viisil.“ Toona palus ema tugiisikul sellest Ukuga vestelda, sest kartis, et ise teemat tõstatades ei võtaks Uku teda piisavalt tõsiselt. Uku tõdeb, et ei saanud ise midagi aru. Küll aga süvendas konflikt temas tunnet, et tuleb rohkem suu kinni hoida ja kuulata. Enda eest seismine vajus tagaplaanile. 

Süvenev ärevus

Selle jutuajamise tulemusena tõmbus Uku üha rohkem endasse ja ta ärevus kasvas. Veidi pärast seda, kui tugiisik oli temaga neid ema muresid jaganud, läks Uku koos perega välja sööma. Vahetusõde tõmbas naljaga Uku nina ees ukse kinni. See oli Uku jaoks viimane piisk. Restoranis olles ta värises ja kokutas, tal oli paanika. Ta polnud varem midagi sellist kogenud. Vahetuspere märkas seda ja palus Ukut, et ta räägiks, mis toimub. Aga Uku polnud harjunud oma tundeid jagama. „Ma enda perega ei ole kunagi emotsioonidest väga rääkinud. Seal nad rääkisid rohkem,“ selgitab ta.  

 Restoranis olles ta värises ja kokutas, tal oli paanika.

Ta ei osanud abi otsida ega ärevust teadvustada, sest ta polnud varem seda kogenud. „Ma olin suhteliselt üksi nende tunnetega,“ tunnistab ta. Eesti perega ta küll rääkis aeg-ajalt, kuid igapäevaelust, mitte oma ärevusest. Ta ei tahtnud ka eestlastest sõpradega liialt kontakti hoida, sest tundis, et neil on oma elu ja ta peab nautima vahetusaastat. Ajavahe ja füüsiline eraldatus muutsid olukorra veelgi keerulisemaks. Ka ameeriklased ei olnud suureks toeks. Vahetusperele Uku oma vaimset koormat eriti ei avanud, ka tugiisikule ei kurtnud, sest tugiisik oli vahetusema hea sõber, nii et Uku ei teadnud, kas tema mured lobisetakse edasi. Tugiisik küsis Ukult Facebooki vestluses korra kuus, kuidas tal läheb ja mida ta vahepeal teinud on, ent see vestlus jäi üsna pinnapealseks.

Üksildus koolis

Tunnid algasid juba kell 7.30. Igal hommikul otsiti kõikide õpilaste kotid läbi ja kooli tuli siseneda läbi turvaväravate. Nagu lennujaamas. Koolis valitses terve rida rangeid reegleid. Telefonid, kõrvaklapid ja nutikellad olid mõnedes tundides küll keelatud, aga kool andis igale õpilasele oma arvuti. Niisama koridorides ringi kolada ei tohtinud, tunni ajal klassiruumist väljumiseks oli vaja eraldi kirjalikku luba ning söögivahetunnis pidi kellahelinani sööklas püsima. Isegi joogipudelitele olid nõuded – need pidid olema läbipaistvad ja kooli tulles tühjad. Kooli õppekvaliteet oli võrreldes Eestiga madal. Uku ütleb, et tal oli tunne, nagu oleks olnud taas põhikoolis. 

Uku ütleb, et tal oli tunne, nagu oleks olnud taas põhikoolis.

Algul oli tal koolis raske sõpru leida. „Ma arvan, et üks ärevusele kaasaaitaja oli sotsiaalne üksildus, mida ma ei oodanud. Eestis, enne ja praegu, on mul kogu aeg sõpru olnud. Läksin gümnaasiumisse ja päris kiiresti tekkisid uued sõbrad,“ nendib ta. 

Uku koolimaja
Uku koolis Eestist esitlust tegemas

Koolikaaslastega oli päeva jooksul raske suhelda, sest vahetunnid kestsid vaid mõne minuti, mille jooksul jõudis vaevalt ühest klassiruumist teise minna. Keset koolipäeva oli neil umbes pool tundi, mil abituriendid said niisama olla ja soovi korral sporti teha, kuid nooremad pidid valikainetes käima või õppima. Uku oli 11. klassis ja käis sel ajal debateerimas, ent see oli tema sõnutsi üsna mõttetu, nii et ta rääkis koolitöötajatega läbi, et võib selle aja koos abiturientidega veeta. „Siis me saimegi kossu mängida ja paremini sõbruneda. See oli hästi tänuväärt aeg, sai rohkem kontakti luua, sest kus sa mujal lood,“ räägib ta. Uuel aastal ja eriti kevade poole tekkis tal rohkem sõpru.

Uuel aastal ja eriti kevade poole tekkis tal rohkem sõpru.

Vahetusõpilastele soovitatakse koolisporti teha just sõprade leidmiseks. Ka Uku proovis erinevaid spordialasid, kuid ta polnud piisavalt järjekindel ja tahtis üksinda trenni teha. Paar päeva käis ta Ameerika jalgpallis ja veidi pikemalt mängis korvpalli. Korvpallitrenni katkestamist ta kahetseb, seal oleks saanud rohkem sotsialiseeruda. Kevadel proovis ta aga pesapalli ja osales isegi võistlustel. 

Uku pesapalli mängimas

Lootustandev kevad

Ukul olid kooliväliste tegevuste suhtes kahetised tunded. Ta ei tahtnud perele lisakoormust peale panna sellega, et teda on vaja kooli ja kodu vahet sõidutada. Kevade tulekuga läks elu lahedamaks. Uku mängis pesapalli ja ees ootasid võistlused. Lisaks osales ta kahes vahetusõpilastele mõeldud nädalapikkuses laagris, kus sai teistest riikidest pärit noortega suhelda ja uusi linnu avastada. Vahetuspere tahtis kevadel lõunaosariikidesse reisile minna. Uku usub, et reis oleks olnud vahva ja nad oleksid saanud omavahel põhjalikumalt rääkida. Ta tunneb, et sai kevadel perega paremini läbi.  

„Aasta lõpu poole ma õppisin kas rohkem enda eest seisma või naljaga võtma tögamisi, mis neile oli normaalne.“

„Aasta lõpu poole ma õppisin kas rohkem enda eest seisma või naljaga võtma tögamisi, mis neile oli normaalne,“ nendib ta. Ka vahetusema ütles vastuses Uku kirjale, et Uku mõtleb üle ning rõhutas, et kõik väikesed veidrused, mille pärast noormees põdes, ei ole üldse tähtsad ja on ammu unustatud. Ema kirjeldas, kuidas kevad oleks pidanud olema aasta parim aeg – tavaliselt käivad nad soojade ilmadega matkamas, telkimas ja paadiga sõitmas, lisaks on nad iga kord oma vahetusõpilase enne ärasõitu reisile viinud. Nad käisid paaril korral küll süstadega sõitmas, aga suurem osa lõbustustest pidi Ukut alles ees ootama. Ent koroona nurjas plaanid ja Uku pidi aprilli alguses tagasi Eestisse tulema. 

Virginia osariigi pealinn Richmond

„Mul on hea meel ikkagi, et ma käisin,“ tõdeb Uku. Ta kirjutab vahetusemale, et arenes selle aasta jooksul meeletult ning on perele tänulik, et nad ta enda juurde elama võtsid. Kurbade hetkede kõrval oli ka palju toredat: filmiõhtud, väljaskäimised, niisama õues töötamine ja omavahelised naljad. „Pilte vaadates saan ma aru, et ma ei mäletagi paljut. Oli palju positiivset!“ kirjutab Uku emale. Ta on lõpuks kõik hingelt ära rääkinud ja rahu saanud.

Aita meil levida, jaga meie linke.
Või toeta Levilat Patreonis (see on lihtne)!