Laps järelmaksuga

Auto esituled ei põle. Või, noh, põlevad, aga ainult täistuled. “Ma ei usu, et me kedagi pimestame. Selle vana rondi kaugtuled on nõrgemad kui uuemate masinate lähituled,” ütlen muretult elukaaslasele.

Kristi ohkab. See on selline ohe, millega püütakse mõnd väljapaiskuvat roppust kaane all hoida. 

Me oleme just Vastseliinast, minu kodukohast välja jõudnud. Tallinnasse on ligi 300 kilomeetrit. On varakevad, aga õhtu on pime nagu detsember.

Päeval vaatas kohalik remondimees 20 aastat vana Mazda tuled üle, vahetas kaitsmed ja pirnid välja. Ei aidanud. Ta arvas, et siin võib isegi suurem jama olla. Kuskil plokis või midagi. “See võib kallimaks minna kui auto enda hind,“ ütles ta. 

Maanteel annavad vastutulevad autod järjest märku, et vaheta tuled ära. Kamoon, kui lohh saab olla!? “Vähemalt sõidab iga auto meile ainult korra vastu,” püüan tuju üleval hoida, aga me mõlemad vajume järjest sügavamale istme sisse, et meid ei nähtaks. 

Järgmiste nädalate jooksul hakkan uut autot vaatama. Naljakas, vana Mazdaga on igasugu jamasid olnud, aga lõpuks saab saatuslikuks väike asi, lähituled. Leiamegi peagi paar aastat vana Kia Ceedi. Liisingu kuumakse on normaalne. Aga sissemakse on 1775 eurot. 

Ajan raha kokku, aga see tähendab, et midagi muud jääb tegemata. Või lükkub edasi. Näiteks viljatusravi. Külmutatud embrüo siirdamine. Laps, keda oleme aastaid oodanud.

Kamoon, kui lohh saab olla!?

Kuldplaat sahtlis

Kirjutasin aasta alguses loo “Mees, kus su lapsed on?”, kus rääkisime Kristiga meie lapsesaamise teekonnast. Et oleme aastaid üritanud, ka mitu kehavälist viljastamist teinud, aga last pole tulnud. Saime loole uskumatult palju tagasisidet. Toetavaid sõnu ja häid soove. Kogemuslugusid, mis näitavad, et lastetus on paraku väga levinud. Ka su sõprade hulgas. 

Päris mitmed tõstatasid küsimuse, kas riiklikus viljatusravisüsteemis peaks midagi muutma. Tavaliselt minnakse viljatusravi teed siis, kui naine ei jää loomulikul teel rasedaks. Seksite õigetel päevadel, aga tulemust ei ole. See võib kesta pool aastat, aasta, ka rohkem.

Praegu maksab riik kinni kuni 40-aastaste naiste kehavälise viljastamise. Kirjutasin loos, kuidas Kristi sai tänavu jaanuaris 41, mis tähendab, et peame edaspidi ravimid ja protseduurid oma taskust kinni taguma. 

Tegelikult on süsteemis veidi mänguruumi. Meie arst ütles meile, et Tervisekassa tugi kehtib veel kolm kuud pärast vanuse kukkumist, kui raviga on alustatud enne sünnipäeva. Nii õnnestus meil vahetult pärast loo ilmumist korrektselt viljastada üks munarakk, millest arenes embrüo. Tilluke tükk temast käis isegi Inglismaal geneetilisel testimisel ja tunnistati igati terveks. Me polnud kunagi varem nii kaugele jõudnud, olime jumala rõõmsad!

Okei, võib-olla läks nüüd keeruliseks. Mis kuradi embrüo, kust ta üldse tuleb? 

Kehaväline viljastamine ehk IVF (in vitro fertilization) tähendab hästi lihtsustatult öeldes seda, et naise munarakk ja mehe seemnerakk “viiakse deidile” väljaspool keha, pannakse kokku katseklaasis. Selleks tuleb mehel pihku peksta ja topsikesse spermaproov anda. Naisega on veidi keerulisem, tema seest korjab arst munarakud välja narkoosi all.

Igatahes, kui muna- ja seemneraku omavaheline klapp on hea, tekib sellest embrüo, tilluke elualge, mis siirdatakse naise emakasse kasvama. Edasi läheb nagu tavalise rasedusega – kui kõik õnnestub, sünnib edukast kohtingust üheksa kuu pärast uus ilmakodanik.

Kuna naise keha ei ole alati valmis embrüot vastu võtma, on tavaline, et ta pannakse enne vedela lämmastiku sisse külma. Nii läks ka meie embrüoga. Ta võib seal olla päris kaua, temaga ei juhtu midagi. See annab mingis mõttes hingerahu. Nagu kuldplaat sahtlis rottideks päevadeks. Maksame hoiustamise eest euro päevas. Tuleb kõrgem kui automaks. 

Maksame embrüo külmas hoidmise eest euro päevas. Tuleb kõrgem kui automaks. 

Kuna Tervisekassa kattis meie viljatusravi aprilli alguseni, mõtlesime, et äkki jõuame selle ajaga ühe tasuta munarakkude korje veel teha. Saame võib-olla veel embrüosid külma. 

Aasta alguses muutis arst Kristi raviplaani, käivitas n-ö pika skeemi. Kristi jaoks tähendas see, et tsükkel algas kõhtu süstimise asemel sutsuga tuharasse. See andis meile küll ühe munaraku, aga viis pärast seda Kristi keha sisuliselt menopausi. Algasid öised higistamishood, järsud meeleolukõikumised. Normaalne menstruaaltsükkel kadus paariks kuuks ära. 

Ehk riigi kulul embrüote tagavara suurendamisest ei tulnud midagi välja. 

Jõhkrad arved

Kus me siis hetkel oleme?

Kristi läheb lähiajal arsti juurde, et kontrollida, kas keha on siirdamiseks valmis, põletikust vaba jne. Kui jah, siis on roheline tuli ja saame üle mitme kuu raviga jätkata. Ainult, et… 

Oma raha eest. 

Tegelikult pole ka siiani meie ravi päris tasuta olnud. Kuskil 1000 eurot on ikka kulunud. Kõige kallim oli embrüo testimine, see maksis 750 eurot. Lisaks visiiditasud, ravimid jms.

Lähen vaatan meie kliiniku Next Fertility hinnakirja. Okei, see on erakliinik, riiklikus haiglas saaks ilmselt veidi odavamalt. Samas oleme Nextiga harjunud; meie arst Doris Meigas-Tohver on soe, meeldiv ja professionaalne. Ei tahaks kliinikut vahetada. 

Kõige tõenäolisemalt paneme panused külmas olevale embrüole. Viime tsükli lõpuni ehk lähme siirdama. See maksab ligi 1400 eurot. Juhul kui embrüo kinnitub ja tekib rasedus – mida me väga loodame –, tulevad juurde ravimid ja süstid, analüüsid ja ultraheli. Sisuliselt hakkame iga väikese asja eest maksma. Meil poleks nagu järsku enam ravikindlustust. 

Oleksime väga õnnelikud, kui ühest siirdamisest piisaks. Ka rahaliselt on see tehtav. Paraku on senine viljatusravi-teekond näidanud, et edukalt kulgenud ravi võib väga järsult katkeda. 

See tähendaks, et meil tuleks minna uuele ringile, teha IVF-i täistsükkel: kõhtu süstimine, munarakkude korje, embrüo raseduseelne testimine, siirdamine jne. Nüüd maksaks kogu kupatus juba 3500–5000 eurot, olenevalt sellest, kuidas raviga läheb ja mis lisateenuseid kasutame või vajame. Õnneks katab ravimid suures mahus tänavu veel Tervisekassa. 

Mis siin salata, selliseid summasid poleks hoobilt kuskilt võtta.

Kunagi Next Fertility ootesaalis oodates hakkas silma, et nad pakuvad järelmaksu. Kindlasti annaks paljud teisedki asutused laenu. Terviselaenud ja mis neil seal kõik on. Äkki on isegi viljatusravi laen olemas. Ei imestaks. 

Samas hirmutab mind, et ravi ei anna mingeid garantiisid. Võib-olla me ei saa mitte ühtegi munarakku, ka siirdamine võib pekki minna. Aga laen on juba peal, mingi kolm kilo. Kui sa ostad järelmaksuga telefoni või tolmuimeja või auto, eks, siis on sul mingi asi olemas, saad seda kasutada. Viljatusraviga võib kogu üritus lõppeda juba enne esimest osamakset. Ja siis hakkab see nurjumine sulle end iga kuu meelde tuletama. 

Okei, see annab vähemalt teadmise, et oled kõike proovinud. See on ka oluline. 

Aga auto – oli siis vaja uus auto osta!? Kõik on ju prioriteetide küsimus. Oleks võinud Kia sissemaksu raha pere viljatusravi fondi suunata! Jaa, nõus, mõttekoht. Samas oli mu vana auto ikka väga vana. Tuledest juba rääkisin. Remondimees oigas juba viis aastat, et põhi on mäda, ime, et jalg läbi ei vaju. Ei tea, kas enam ülevaatusestki oleks läbi läinud.

Aga oli siis vaja uus auto osta!? Oleks võinud Kia raha pere viljatusravi fondi suunata!

Lisaks, kui me peaks tulevikus lapse saama, siis ma ei tahaks teda vedada vana umbse künaga, millega saab suvel sõita vaid siis, kui kõik aknad on alla keritud. Võib-olla ostsingi auto hoopis beebiootuses – noh, nagu mõned sisustavad lastetuba ja valivad koole välja? Natuke nagu manifesteerimine. Äkki teda sellepärast polegi tulnud, et pelgas vana autot!? 

Ma ei taha vinguda. Küll me selle raha leiame. Mul on igati hea sissetulek. Võib-olla Kristi ema toetab. Võib-olla minu vanemad toetavad. Jätame mõned reisid-väljasõidud ära. Lihtsalt, raha kogumine võtab aega. Me ei saa teha ravi nüüd ja praegu. Aga aeg, paraku, on selles ravis üsna oluline. Ühel hetkel saab see lihtsalt otsa. Bioloogia on halastamatu. 

Lisaks sõltub viljatusravi edukus sellest, kui tihti seda teha. Võib olla õnnestub uute embrüote külma saamine või nende siirdamine alles kolmandal-neljandal katsel. Meie jaoks tähendab iga uus tsükkel jõhkrat pingutamist. Iga mõne mõne kuu tagant tuleks leida paar tuhat eurot lisaks. See tähendab – lisaks juba olemasolevatele igapäevastele kuludele. 

See tundub nii veider. Kristi sai 41 ja järsku lõpetas Tervisekassa tema ravi rahastamise. Nagu oleks mingi saatuslik joon ületatud. Sisuliselt ei muutunud tema elus ju midagi. Okei, bioloogiline kell tiksub, aga vaevalt tema munarakkude kvaliteet, rasedaks jäämise ja raseduse kandmise võime üleöö drastiliselt kukkus. Aga süsteem ütleb, et kukkus.

Õige aeg

Ühel pühapäeval kohtun Kristiine Keskuse Da Vincis Katriniga. Tal on suur kõht. Laps, väike tüdruk, peaks sündima suve alguses.

Katrin räägib, et nad alustasid uue elukaaslasega viljatusravi mõni kuu enne tema 41. sünnipäeva. Ütles mehele, et viimane võimalus, Tervisekassa maksab, proovime ära! Samas oli sügis, külm, pime ja kõle. Katrin oli lõpetamas magistrikraadi, stress oli üleval. Mees jäi COVIDisse, mis ei tahtnud hästi üle minna. “See oli hull punnitamine,” meenutab Katrin.

Esimene IVF ebaõnnestus. Uue aasta alguses jäi Katrin küll loomulikul teel rasedaks, aga see peetus. Arstid soovitasid uue ravitsükli peale teha, aga naine tundis, et aeg pole õige. Nad olid mehega talvest, haigustest ja kooli lõpetamisest kurnatud. Katrin tahtis enne uut katset jõudu koguda, keha ja vaimu turgutada. 

Sama aasta augustis tundis Katrin, et akud on jälle täis. Nad läksid uuele ringile, seekord juba oma raha eest. Plaan töötas; oktoobris ilmusidki rasedustestile kaks triipu. 

Nende viljatusravi läks maksma mõni tuhat eurot. Suur summa, aga nende perele mitte midagi hullu. Kui tarvis, oleks nad Katrini sõnul veel tsükleid teinud. Küll aga jääme me arutama riigi tõmmatud vanusepiiri üle. Tähelepanuväärne ongi see, et kui Katrin oli riigi silmis justkui toetuskõlbulik, siis last ei tulnud. Ta sai ise ka aru, et tegelikult ei tule. Ja kui naine ise tõeliselt valmis oli – veelgi enam, ta jäigi rasedaks –, kadus riigi tugi järsku tagant ära.

Miks on süsteem nii paindumatu? 

Andrus Ansip

Esimene katseklaasilaps sündis Eestis 1995. aastal. Praegu kehtiv viljatusravisüsteem – tasuta ravi kuni 40-aastastele – kujunes suuresti välja nullindate jooksul. See tähendab, 20 aastat tagasi. Selle aja jooksul on demograafia pea peale pöördunud. Sündimus on kolinal kukkunud. Toona sündis aastas üle 14 000 lapse. Eelmisel aastal kolmandiku võrra vähem, veidi üle 9000. Nii vähe lapsi pole Eestis teadaolevalt mitte kunagi sündinud. 

Eelmisel aastal sündis Eestis veidi üle 9000 lapse. Nii vähe lapsi pole Eestis mitte kunagi sündinud. 

Naised sünnitavad aina vanemas eas. Kui 2005. aastal sai naine esimese lapse keskmiselt 25-aastaselt, siis mullu ligi 30-selt. Üle 40-aastaste sünnitajate vanus on hoogsalt kasvanud. Kui nullindate keskel oli neid ligi 300, siis mullu üle 700. Kuna uusi lapsi tuleb vähem, moodustavad nad kõigist sünnitajatest aina suurema osa, varsti ligi kümnendiku. 

Ka statistikaamet märgib oma blogis “huvitavaid” fakte: “Nimelt on üle 40-aastaseid sünnitajaid praegusel ajal rohkem kui alla 20-aastaseid sünnitajaid.” Tegelikult on vahe üüratu, ligi kuuekordne. Paar aastakümmet tagasi oli risti vastupidi. 

Sama lugu on viljatusraviga. Ehkki IVF-i teele satuvad alla 30-aastased nagunii harvem, on ka seal 40-aastaste ja vanemate osakaal aastatega võimsalt kasvanud. 2024. aastal olid üle veerandi mõne kehavälise viljastamise ravitsükli läbinutest 40-aastased või vanemad.

Kunagine kolleeg jagas hiljuti Facebookis väljavõtet raamatust “Andrus Ansip. Lastelastele”, kus ekspeaminister ütleb, et me loodame “sündimuse kasvuimet” sadadesse miljonitesse ulatuvatest peretoetustest. Seevastu, annab ta mõista, võiks aga senisest rohkem mõelda IVF-i võimalustele. Ta tõstab esile Taanit ja Iisraeli, mis on väga helded viljastusravi toetajad. Näiteks Iisraelis rahastab riik embrüosiirdamist seni, kuni naine saab kaks last. 

Tõepoolest, mitmes Euroopa riigis on tasuta ravi saajate vanusepiir kõrgem kui Eestis. Näiteks Belgias rahastab riik viljatusravi kuni 45. eluaastani, Bulgaarias ja Luksemburgis kuni 43. aastani, Prantsusmaal, Leedus ja Hollandis kuni 42. aastani, jne.

Mida on praegune Eesti valitsus sündimuse suurendamiseks teinud? Esimese hooga ei meenu mitte ühtegi asja. Vähemalt mitte midagi sellist, mis otseselt sünde juurde tooks. 

Ideedega muidugi žongleeritakse. Eks valimised on ka tulekul. Näiteks käis Reformierakond hiljuti välja ettepaneku suurendada kuni 28-aastaste naiste vanemahüvitist. Eesmärk on anda just noorematele rohkem raha, et nad varem sünnitaks. Ma ei tea, kas see on hea või halb idee, aga vähemalt on see midagi konkreetset, tehtavat.

Mulle näib, et avalikkuses otsitakse pidevalt mingit suurt ja kuldset nuppu, mille vajutamine sündimuskriisi lõpetaks. Aga võib-olla koosneb lahendus hoopis paljudest väikestest sammudest? Ma annan endale aru: ilmselgelt ei tooks laiaulatuslikum tasuta viljatusravi kaasa sündimusplahvatust. Aga koos muude sammudega oleks sellest kindlasti abi. Nii peredele, kes lapsi tahavad, kui ka riigile, mis vajab töökäsi, maksumaksjaid, kaitsjaid.

43 on uus 41

Saadan portsu küsimusi sotsiaalministeeriumile, mis vastutab Eestis tervishoiu eest. Küsin, kas ja mida plaanivad nad lähiajal viljatusravi kättesaadavuses ümber teha.

Ministeeriumi vastused on hämmastavalt sisutühjad. Pressiesindaja Lauri Kool ütleb, et tõenäoliselt mingid muudatused tulevad, aga midagi konkreetset nad öelda ei oska, “töö veel käib”. Ta annab mõista, et nad toetuvad tugevalt sellele, mida ütlevad arstid. Arstid on koondunud Eesti Viljatusravi ja Embrüoloogia Seltsi ja Eesti Naistearstide Seltsi. 

Ministeeriumi vastused on hämmastavalt sisutühjad.

Pinnin eraldi ka sotsiaalministrit Karmen Jollerit, aga temagi ütleb, et aeg pole veel küps, pigem rääkigu ma seltsidega otse. 

Viljatusravi seltsi juhatuse liige, naistearst Kai Haldre ütleb, et arutelud ühingus olid päris tulised, aga nad on oma ettepanekud sõnastanud ja ministeeriumile teele pannud.

Seltsi üks soovitus on, et Tervisekassa rahastaks viljatusravi kuni naise 43-aastaseks saamiseni. See tähendaks vanusepiiri tõstmist kahe aasta võrra. 

Nad ütlevad, et kuni selle vanuseni on viljatusravi tulemused “statistiliselt arvestatavad” ehk tõenäosus lapsi saada on olemas. “Ega naine ei vanane nii, et täna kukub 41 ja homme on viljakus kadunud. See on väga individuaalne ega sõltu vaid aastanumbrist. Keskmise sünnitaja vanus on tõusnud, nii et meie ettepanek toetab naisi ja peresid, kes lapsi soovivad,” põhjendab Haldre. Ta lisab, et selles vanuses pöördujaid ei hakkaks ilmselt olema massiliselt, mistõttu oleks lisakulu Tervisekassale tagasihoidlik.

Sama intervjuu sees rõhutab ta aga korduvalt, et mingi imerohi see pole. “Mõned üksikud sünnid tulevad, aga bioloogia vastu ei saa. Üle 40-aastastel naistel on rasestumise tõenäosus oma munarakkudega siiski väike. Ja isegi kui rasedus tekib, on kahjuks väga suur tõenäosus, et see katkeb.”

Selts põhjendab ettepanekut ka sellega, et praegu katkestab “märkimisväärne osa” vanusepiiri ületanud patsiente ravi üksnes seetõttu, et neil pole raha. Kui palun neil naiste arvu täpsustada, vastab selts, et usaldusväärset statistikat pole, hinnang põhineb sellel, mida naistearstid oma tööd tehes kuulevad.

“Märkimisväärne osa” vanusepiiri ületanud patsiente katkestab viljatusravi üksnes seetõttu, et neil pole raha.

See küsimus on vaevanud mind algusest peale. Kui paljude inimeste või paaride jaoks on viljatusravi kättesaamatu? Kui paljud lükkavad seda edasi või jätavad pooleli? 

Riigil neid andmeid ei ole. Keegi täpselt ei tea. Mullu ilmunud mahukas ja huvitav uuring “Eesti naiste tervis 2024” annab siiski veidi aimu. Seal küsiti naistelt, miks nad pole viljatuse korral uuringutele või arstile läinud. 40–49 aastastest naistest tõid ligi pooled välja, et see on liiga kallis. Seda on päris palju. Ka enda näitel võime öelda, et mitme tuhande euro suurused arved mõjutavad, millal ja mis mahus saame endale viljatusravi lubada. 

Erakätes oleva viljatusravikliiniku Next Fertility tegevjuht Karin Rosenstein toetab samuti riiklikult rahastatava viljatusravi vanusepiiri tõstmist 43. eluaastani. Ta põhjendab, et selles vanuses on veel väike võimalus saada laps oma munarakkudega, lisaks saab sünnieelsete uuringutega välistada loote kromosoomhaigused, näiteks Downi sündroomi. 

“Eestis on juba mitmendat aastat järjest sündimus rekordiliselt madal ja iga laps on oma pere ja ühiskonna jaoks oluline. Seetõttu on põhjendatud, et riik toetaks naisi ja peresid, kes soovivad last saada,” ütleb Rosenstein, kuid lisab, et vanusepiiri tõstmine ei tohiks anda eksitavat signaali, justkui võiks pereplaneerimist muretult edasi lükata.  

Kui paar enda sugurakkudega last ei saa, on võimalik kasutada doonorite muna- või seemnerakke. Kuigi Eestis on alla 41-aastastele viljatusravi tasuta, tuleb doonorite materjali eest siiski maksta. Sõltuvalt kliinikust võib munarakk maksta 200–500 eurot, seemnerakud on odavamad. Aga kuna tavaliselt võetakse neid igaks juhuks korraga rohkem, võibki arve lõpuks päris suur tulla. 

Viljatusravi selts pakub, et ka seda võiks muuta. Kui inimene või paar muudkui proovib ja proovib kehavälist viljastamist, aga n-ö oma varudega ei õnnestu last saada – kas mõne haiguse või muu põhjuse tõttu –, võiks riik doonorsugurakud hüvitada. Praegu jääb see võimalus paljudel patsientidel rahapuuduse tõttu kasutamata.

Maailma heldeim

Selles loos oleme juurelnud, mida viljatusravis muuta, paremini teha. Aga astume korraks sammu tagasi. Kõik inimesed, kellega räägin, rõhutavad, et Eesti süsteem on juba praegu väga helde.

Eesti Naistearstide Seltsi president ja naistearst Piret Veerus ütleb suisa, et meie viljatusravi kättesaadavus on Euroopa, kui mitte maailma parim. Loetlesin enne riike, kus tasuta ravi vanusepiir on kõrgem kui meil. Jätsin aga ühe asja mainimata. Nendes riikides, vähemalt Euroopas, on tasuta ravitsüklite arv piiratud. Näiteks Soomes ja Rootsis saab riigi kulul teha vaid kaks-kolm ringi, ent siis tuleb enda rahakotirauad lahti lüüa. 

Eestis tee aga nii palju süstimisi, korjamisi ja siirdamisi kui kulub. Riik maksab kõik kinni. Vanus peab muidugi “õige” olema. 

Naistearstide selts: meie viljatusravi kättesaadavus on Euroopa, kui mitte maailma parim.

Nii ütlebki Veerus, et nemad ei toeta vanusepiiri kergitamist. Seltsi arust võiks jätkuda praegune süsteem, kus viljatusravi rahastatakse kuni 41. eluaastani. Ta põhjendab, et 40–42-aastaste naiste tõenäosus oma sugurakkudega rasedaks jääda on väga madal. Eriti väike on see üle 43-aastastel naistel. Seetõttu pole sinna mõtet riigi raha valada. 

Lisaks kaasnevat üle 40-aastastel raseduse ja sünnitusega hulk riske. Veerus loetleb hädasid: lapsel tõuseb geneetiliste haiguste risk, emal võib aga tõenäolisemalt tekkida rasedusaegne diabeet ja kõrge vererõhk. IVF-raseduse korral lisanduvad ohud nagu enneaegne sünnitus ja loote madal kaal, samuti ei pruugi platsenta õigesti kinnituda. 

Mingite muudatuste tegemist naistearstide selts siiski pooldab. Näiteks võiks toetada viljatusravi naistel, kel on enneaegne munasarjade puudulikkus. See tähendab, et munasarjad – just seal toimub munarakkude tootmine – lõpetavad normaalse töö enne 40-aastaseks saamist. Lisaks soovitavad nad teatud juhtudel katta embrüote testimist, et ära hoida haige lapse sünd ja vähendada katkemisi.

Ka meie embrüo käis Inglismaal testimisel, aga pole selge, kas naistearstide seltsi arvates oleks võinud seda rahastada. 

Veerus ütleb lõpetuseks, et kuna Tervisekassa eelarve on pingeline, tuleb teha otsuseid, mis on tõenduspõhised ja “kulutõhusad”. Suhtlen veel paari naistearstiga, kes annavad mõista, et üle 41-aastaste naiste viljatusravi kinni maksmine võib olla “raha tuulutamine”.

Kui kalliks see võiks minna? 

Tervisekassa ütleb, et nad rahastasid eelmisel aastal 1816 inimese viljatusravi, kokku maksis see 4,1 miljonit eurot. Ei tundu just eriti suur summa, arvestades, kui palju avalikus ruumis madalast iibest räägitakse ja mis tagajärjed võivad sel tulevikus ühiskonnale olla.  

Ma tahaks teada, kui palju võiks ravi kättesaadavuse laiendamine maksma minna. Näiteks, kui kergitaks tasuta IVF-i saajate vanusepiiri ühe aasta võrra, 41-ni. Või 42-ni, nagu soovitab viljatusravi selts. Tervisekassa pressiesindaja Elis Maria Oldekop ütleb, et täna neil neid prognoose pole. See analüüs tuleks väga ebamäärane, kuna pole teada, mitmes IVF-i tsükkel on edukas. Neid arvutusi pole ka mitte kellelgi teisel. 

Riik rahastas eelmisel aastal 1816 inimese viljatusravi, kokku maksis see 4,1 miljonit eurot.

Suvi

Mis saab edasi?

Sotsiaalministeerium on kahe tule vahel. Viljatusravi selts soovitab vanusepiiri tõsta, naistearstide selts ei soovita. 

Huvitav on see, et minister Karmen Joller on korduvalt maininud just viimast. Et ootab nende sisendit ja soovitab nendega rääkida. Ka Tervisekassa on öelnud, et naistearstide hinnangud on aluseks, kas, mida ja mis ulatuses rahastavad. 

Teisalt olen näinud üht esialgset sotsiaalministeeriumi koostatud kava, mis annab aimu, et viljatusravi kättesaadavuses terendavad muutused. Seal on näiteks kirjas, et eapiiri tõstetakse kaks aastat, kuni naise 43-aastaseks saamiseni. Kui paaril või naisel on vaja doonorsugurakke, saavad nad need tasuta. Kui inimene on haige ja vajab sugurakkude külmutamist, hoiab riik neid tasuta külmas senise seitsme aasta asemel kümme aastat.

Lisaks võivad tulla kohendused spermadoonorluses: näiteks, kui naine soovib enda viljastamiseks kasutada tuttava mehe (seaduses lohisevalt “mittepartnerannetaja”) seemnerakke, peab mees olema praegu noorem kui 40. Edaspidi vanusepiir kaob. 

Ka riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsioon tegi mai keskel valitsusele ettepaneku tõsta viljatusravi kättesaadavust. 

Eks aeg näitab, kas ja mis ulatuses need plaanid seadustesse ja määrustesse valatakse. Kuna seadusloome käib Eestis aeglaselt, ei hellita me erilisi lootusi, et see meid kuigi palju aitaks. Aga võib-olla aitab see teisi sarnaseid paare tulevikus. Neid on ilmselt päris palju. 

Meie kogume aga raha, ootame suve, et akusid laadida, ja valmistume embrüo siirdamiseks. 

LISALUGU. Munarakud tasuta külma?

Ma olen selles loos viljatusravi vaadelnud üsna kitsalt. Peamiselt jahunud sellest, mis meid enim huvitab – vanusepiiri muutmisest. Viimasel ajal on aga üsna suur teema ka munarakkude külmutamine. 

Munarakkude külmutamine tähendab seda, et naiselt võetakse munarakud, need pannakse külma ja säilitatakse kuni ajani, mil naine on valmis neid kasutama, see tähendab, last saama. Teenuse kasutamine on Eesti kliinikutes viimastel aastatel mitmekordistunud. 

Munarakkude külmutamine annab naisele mänguruumi ja paindlikkuse, millal lapsevanemaks saada. Näiteks pole ta leidnud õiget kaaslast. Või soovib enne õppida ja karjääri teha. Või pole ta piisavalt kindlustatud. Või pole lihtsalt sünnitamiseks valmis. 

Arstid soovitavad seda teha enne 35. eluaastat, sest pärast seda hakkab munarakkude arv ja kvaliteet kiiremini kukkuma. Samas emakas niimoodi ei vanane ning suudab ka pärast 40-ndaid rasedust kanda. 

Praegu rahastab Tervisekassa munarakkude külmutamist vaid siis, kui inimene on haige. Näiteks on tal pahaloomuline kasvaja, mis vajab kiiret ravi. Kiiritus- ja keemiaravi mõjub munarakkudele väga halvasti ning võib muuta patsiendi püsivalt viljatuks. Ka põhiloo lõpus mainitud külmutamise piiri tõstmine kümne aasta peale mõjutab just seda sihtgruppi.

Kõigil muudel, n-ö sotsiaalsetel põhjustel, mida enne loetlesin, tuleb inimesel ravi oma taskust kinni maksta. Munarakkude külmutamise hind on üsna krõbe, 1500–2000 eurot kord.

Tallinna linnavolikogu liige, sotsiaaldemokraat Natalie Mets, kes on viljatusravi laiendamise eest korduvalt sõna võtnud, ütleb, et nii on see võimalus kättesaadav peamiselt neile, kes suudavad selle ise kinni maksta. “See loob ebavõrdsuse: viljakuse säilitamine muutub privileegiks, mitte kättesaadavaks ja riikliku tähtsusega terviseteenuseks," kirjutas ta Delfis ilmunud arvamusloos.



Mida arvavad sellest aga arstid ja teadlased? 

Ka siin lähevad seltside vaated lahku. Viljatusravi ja embrüoloogia seltsi ettepanekute nimekirja lõpus seisab, et ehkki nad pole seltsi sees päris üksmeelel, võiks munarakkude külmutamise rahastamist “sotsiaalsetel näidustustel” vähemalt kaaluda. 

Nad põhjendavad, et see annaks naisele suurema iseseisvuse ja vähendaks ka doonormunarakkude kasutamist. Loogika on lihtne: kui külmutad oma munarakud, pole sul teiste omi tulevikus vaja. 

Siiski ütleb selts, et see “teema vajab põhjalikumat valdkonnasisest arutelu”.

Eesti Naistearstide Selts on aga vastu. Seltsi president ja naistearst Piret Veerus ütleb, et kui põhjused on isiklikud, peaks külmutamine jääma naise või paari kanda. “Vaid 5–16 protsenti naistest kasutab külmutatud munarakke, enamikul juhtudest jäävad need kasutamata.”

Mitmed teisedki naistearstid on pigem ettevaatlikud. Kai Haldre ütleb, et munarakkude külmutamise võimalus peaks olemas olema, aga selle probleemivaba reklaamimine on eksitav ja annab inimestele vale signaali, et aega on piiramatult. “Munarakkude külmutamine on perspektiivikas kuni 35. eluaastani, tüüpiline pöörduja on enamasti paraku vanem.”

Next Fertility tegevjuht Karin Rosenstein aga leiab, et kuna sageli lükatakse lapse saamine edasi just karjääri pärast, võiks sugurakkude külmutamist toetada tööandja läbi kindlustuse. Riiklik tugi võiks tema sõnul laieneda aga militaarvaldkonnas töötavatele inimestele. 

Sotsiaalministeerium ei tahtnud ka munarakkude külmutamise kohta midagi sisulist öelda.

Küll aga leiab nende tellimusel mullu ilmunud mahukast perepoliitika uuringust lause: “Arvestades uuringutes sageli mainitud raskusi laste saamiseks sobiva partneri leidmisel, väärib põhjalikumat analüüsi, kas ja millistel juhtudel võiks tasuta või soodustingimustel kunstliku viljastamise võimalust laiendada, sidudes see lahti meditsiinilisest vajadusest.”