Mees, kus su lapsed on?

Ühel päeval ütles mu elukaaslane Kristi, kui oli kuulanud järjekordset podcast’i lapse saamise teekonnast, et sellest räägivad ainult naised. Tahaks mehe vaatenurka ka. Mida te mõtlete ja tunnete?

Mingis mõttes on hästi loogiline, et naised räägivad. Lapse saamine mõjutab naist palju rohkem. Naine tunneb suuremat ühiskondliku survet, ta kuklas tiksub bioloogiline kell valjemini. Naine teeb läbi raseduse, sünnituse, imetamise. Kui teekond on konarlikum, siis kunstliku viljastamise. Rääkimata sellest, kui midagi läheb nihu, näiteks rasedus katkeb. See on naise keha ja vaim, mis seda kõike vahetult läbi elab.

“Sul on lihtne, sa peksad pihku ja lähed rõõmsalt tööle,” ütles Kristi ühel teisel päeval diivanil lamades ja valudes külge keerates. Ta ütles seda lõõpimisi, aga see oli tõsi. Olime just samal hommikul tulnud ühelt kehavälise viljastamise protseduurilt, mis polnud edukas. 

Aga sinna me veel jõuame.

Mehed võtavad küll sõna, aga rohkem ekspertidena. Nad räägivad sündimusest läbi poliitikate, arengukavade ja seadusemuudatuste. Nad kasutavad keerulisi sõnu nagu sündimuskäitumine, taastetase ja kooseluprotsessid. Aeg-ajalt mõjuvad nad noomivalt: noored naised, hakake sünnitama! Või kumab läbi soov poliitilistele vastasele lõuga anda.

Mullu novembris toimus ühes Tallinna hotellis konverents “Mees, miks sul lapsi pole?” Esinejate nimekiri oli uhke ja esinduslik – arstid, teadlased, tippjuhid, poliitikud. Samas tavalist meest, kellele küsimus päriselt suunatud oli, ei paistnud jälle kusagilt. 

Nii et siin ma siis olen, 33-aastane mees, ja räägin teile, miks mul lapsi pole, mida ma teen, et oleks, ning kuidas see kõik paneb pea ringi käima. 

Nii et siin ma siis olen, 33-aastane mees, ja räägin teile, miks mul lapsi pole ja mida ma teen, et oleks.

Noorte asjad

Olen alati teadnud, et ma soovin lapsi. See on tundunud maailma kõige normaalsem asi. Umbes nagu see, et mingist vanusest alates tuleb tööle minna. Aga nagu tööga, arvasin ma, et ka lapse saamine on täielikult mu enda kätes. Ise saan valida, kellega, millal ja kui palju lapsi tahan. Kas poissi või tüdrukut. Võib-olla hoopis kaksikud. Nagu valiks jäätisekohvikust jäätist: palun mulle ühe palliga šokolaadi, ei, ikkagi kahe palliga maasika oma!

Ma ei saanud nooremana kunagi aru, kui mõned täiskasvanud õhkasid, et neid tabas suur õnn ja nad said lapse. Või nimetasid teist last kingituseks. Taevaseks anniks. Imeks.

Mis asja? Miks te lihtsalt rohkem ei seksi?

Võib-olla on asi seksuaalkasvatuses. Ma ei mäleta, et koolis oleks seksist või lapse saamisest väga palju räägitud, aga kui räägiti, saatis seda alati ärev hoiatav toon: kaitske end haiguste ja raseduse eest! Kui kooli tuli mõni seksuaalkasvatuse õpetaja, jagas ta alati kilekottide kaupa kondoome. Näitas dildo peal, kuidas kummi peale panna, et seksimise ajal maha ei tuleks. Üks soovitas kondoomi kindluse mõttes isegi kottide ümber venitada. Ma ei tea, kas ta tegi maanoorte kulul halba nalja või miks ta seda rääkis. 

Kusjuures, sarnane mälestus on paljudel põlvkonnakaaslastel, kellega sellest rääkinud olen. Igalt poolt tambiti, et rasestumine käib nipsust, mistõttu tuleb seda iga hinna eest vältida. 

Üks seksuaalkasvatuse õpetaja soovitas kondoomi kindluse mõttes isegi kottide ümber venitada.

Kõigist manitsustest hoolimata jäid mõned meie koolis väga noorelt titeootele. See tundus katastroof. Ja sellest räägiti kui katastroofist. Isegi osa õpetajaist andis mõista, et nende noorte elu on sisuliselt läbi. Et nad ei saa enam normaalselt õppida, hobidega tegeleda, noorte asju teha. Nad kadusid vaikselt silma alt ära. Siis lõpetati neist rääkimine. Nad olnuks nagu kuriteo toime pannud. Eks selline vaikiv tõrjumine on väikestele kohtadele iseloomulik.

Ma ei tea, mida need inimesed on läbi elanud. Ilmselt pole neil kerge olnud. Ka minu ema sai esimese lapse 19-aastaselt. Ta ütleb, et avalikust viltuvaatamisest hullem oli võitlus iseenda sees: kas ma saan lapse kasvatamisega hakkama? Oligi raske. Aga ta ei kahetse midagi. Ja on tagantjärele väga õnnelik. Ka lapsest on tubli inimene kasvanud. 

Ma ei taha öelda, et noored peaks juba gümnaasiumis lapsi saama. Aga võib-olla tasub senisest enam ruumi anda mõttele, et noorelt lapse saamine pole maailmalõpp? Et sul ei pruugi pikemas vaates midagi tegemata jääda, sealhulgas hariduse omandamine ja karjääri tegemine. Vastupidi, äkki varakult lapse saamine ja kasvatamine võib olla ka see noorte asi?

***

Ma ei tea, kuidas ma nüüd selle epistlini jõudsin, sest mina ei mõelnud 20-ndate eluaastate esimeses pooles üldse laste peale. Ma ei saanud endagagi hakkama. Paljud ütlevad, et 20-ndate algus on nende elu ilusaim aeg. Can’t relate. Mul oli see üks raskemaid. Ma nagu lihtsalt ei julgenud elada. Ma ei teadnud, kes ma olen ja mida ma tahan. Ma hakkasin muretsemisest juukseid kaotama ja mu sotsiaalne ärevus oli nii üleval, et kui ma nägin tänaval või poes tuttavat inimest vastu jalutamas, põgenesin minema. Ma polnud kindel, kas ma üldse tööl käimiseks kõlbulik olen. Kindla partneri leidmine, rääkimata laste saamisest, tundus nii next level. Kauge-kauge unistus. 

Kui hakkasin vaikselt end jälle leidma, muuhulgas tänu teraapiale, asusin rohkem ka suhteid otsima. Samas ei tulnud see hästi välja. Kohe, kui asi kellegagi tõsisemaks läks, tahtsin väljapääsu. Andsin segaseid sõnumeid, käitusin imelikult või kadusin lihtsalt ära. Näiteks kord läksin üsna suhte algusfaasis üksinda reisile. Ma ei teadnud, mis inimest ma enda kõrvale otsin. Või kas üldse otsin. Ma arvasin, et võib-olla ma lihtsalt ei oskagi teise inimesega koos elada. Et kogu see suhtevärk pole minu jaoks. 

Mingit isaks saamise survet ma 20-ndates ei tundnud. Ei ühiskonna, pere ega ka sõprade-tuttavate poolt. Pigem maadlesid paljud eakaaslased sarnaste probleemidega; toona polnud ka mitte ükski sõber veel last saanud. Ilmselt mõtlesid nemadki, et aega on.

Kohtumine Kristiga

28-aastaselt kohtusin Kristiga. Ta on minust seitse aastat vanem, toona 35. Algus oli rabe. Päris mitu korda arvasin, et nüüd on kõik, läheb nagu tavaliselt. Aga õnneks oli temas piisavalt kannatlikkust ja enesekindlust, et mind järele oodata, minu lapsikused andeks anda. Üsna pea avastasin – vist esimest korda elus –, et mul on ühe inimesega päriselt hea koos olla. Ma olin armunud. Ma olin õnnelik. Enda üle. Meie üle. Elu üle.

Lapse saamine tuli jutuks juba üsna suhte alguses. Mitte niimoodi ametlikult, et istume laua taha ja räägime, vaid pigem kuidagi käigu pealt. Näiteks ütles ta ühel õhtul, et tema pärast ei peaks kondoomi peale panema. Ma olin jahmunud. Kuidas nii!? Sel võivad olla tagajärjed!

Üsna pea avastasin – vist esimest korda elus –, et mul on ühe inimesega päriselt hea koos olla.

Ühel korral jäid Kristil päevad hiljaks. Ikka korralikult hiljaks. Ta ütles leebelt, et tal poleks midagi selle vastu, kui ta rase oleks. Ma olin šokeeritud. Sa võtad ju regulaarselt pille, seda ei saa juhtuda! Olin just minemas uuele töökohale, niigi oli närv püsti, nüüd veel see. Kristi läks tööreisile ja mina pommitasin teda pidevalt, et kuidas on, kas päevad hakkasid!? Aga nüüd!? Kui lõpuks hakkasid, tundsin meeletut vabanemistunnet.

“Eesti naistel peab tekkima kindlus, et mehed aitavad neil lapsed üles kasvatada ega lahku pere juurest,” kirjutas kunagi professor Rein Taagepera. Ei minu sõnad ega ka käitumine seda kindlust ei andnud. Kaugel sellest. Olen öelnud asju, mis on uskumatult lapsikud. Isegi hämmastav, et elukaaslane mind välja ei visanud, et ta ära kannatas.

Miks ma siis last ei tahtnud?

Olin alles äsja astunud esimesse pikemasse suhtesse. Tahtsin õnnist kahekesi koos olemist nautida. Meil oli uskumatult hea klapp. Kõik oli kuidagi nii lihtne ja kerge. Ma ei tahtnud, et meie spontaansed väljasõidud loodusse, pikad pühapäevahommikud ja oivaline voodielu lõppeks.

Muidugi oli veel igasugu hirme. Kas olen piisavalt küps? Kas ma saan lapse kasvatamisega hakkama? Mis siis, kui mulle mu laps ei meeldi? Mis saab meie suhtest? Kas ma ei saa siis enam oma hobidega tegeleda? Kas me peame uue auto ja korteri ostma?

Ehkki Kristi andis mitmel korral mõista, et ta on juba sellises vanuses, mil tuleks lapse saamisega alustada, elasin mina oma idüllilises mullis, et küll jõuab. Naudime praegu kahekesi koos olemist! Ja kui olen päriselt valmis, siis saame lapse. Mis seal keerulist on? Jätame lihtsalt kaitsevahendid ära ja küll ta tuleb. Maast madalast on mulle nii ju õpetatud.

Esimesed rasedused

Aja möödudes jätsime kaitsevahendite kasutamise sinnapaika. Samas jälgisin siiski n-ö ohtlikke päevi. See ei olnud otsus, et saame nüüd lapse. Pigem lihtsalt kujunes nii; me ei vältinud seda. Ma olin Kristi ja meie suhtega heas mõttes harjunud. Mul oli hea töö, me olime äsja ostnud korteri. Aeg-ajalt läbisid mind rõõmusööstud, kui tore oleks Kristiga laps saada.

Kui olime ligi kaks aastat koos olnud, jäigi Kristi esimest korda rasedaks. Tegi hommikul testi, tuli tagasi voodisse ja sosistas mulle kõrva, et ootab last. Mul tõmbas seest külmaks; mul polnud sõnu. Kohe samal hetkel mõistsin, et ma ei taha seda. Olin vahepealt töölt ära tulnud. Küll omal soovil, aga ikkagi. Tulevik näis järsku ebakindel. Kogelesin midagi vastuseks, et kas test on ikka kindel, äkki see on mingi eksitus.

Järgnevate nädalate jooksul olin hajevil. Kui Kristi tahtis oma kõhus kasvavast mooniseemne suurusest tegelasest rääkida – millal ta sünnib, mis tähtkujust tuleb, kas on poiss või tüdruk, mis nimeks võiks panna –, ei olnud ma üldse samal lainel. Ilmselt pobisesin midagi vastu, et ootame ja vaatame, mida arst ütleb. Et kõik on veel väga algusjärgus.

Kui Kristi tahtis oma kõhus kasvavast mooniseemne suurusest tegelasest rääkida – mis tähtkujust tuleb, kas on poiss või tüdruk, mis nimeks võiks panna –, ei olnud ma üldse samal lainel.

Tegelikult ma lihtsalt kartsin. Mulle tundus, et ma pole valmis. Et äkki saaks seda ikka natuke veel edasi lükata.

Kristi läks enda arvutuste järgi viiendal rasedusnädalal arsti juurde. Arst vaatas loodet ja ütles, et süda veel ei tuksu, aga sellepärast ei tasu muretseda. Ootame natuke. Kui Kristi nädala pärast uuesti vastuvõtule läks, selgus, et loote areng on lõppenud, rasedus peetunud. Ehk mingit last ei tule.

Sel palaval augustipäeval tegin ma Levilale tööampsu lugu, kleepisin Sinsay poes Hot Wheelsi sokkidele hinnasilte. Kui ma lõuna ajal koju jõudsin, nuttis Kristi diivanil. Ta rääkis, mis oli juhtunud. Mul oli väga kahju, aga samal hetkel tundsin kergendust. Lohutasin teda, et see on alles esimene kord, proovime veel. Mul oli lihtne rääkida ja lohutada, kuna mu õlgadelt oli järsku langenud koorem.

Miks ma selline olen? Kas ma olen halb inimene?

See, mis järgnes, oli õudne. Kuna loode oli hukkunud, tuli ta kehast välja saada. Selleks tuli Kristil võtta mitu tabletti 48-tunnise vahega. Juba pärast esimest tabletti hakkas emakas valulikult kokku tõmbuma, mis viis lõpuks loote eemaldumiseni. See oli nagu minisünnitus. Kristi pidi sel päeval vastu võtma kliendi – ta on meigikunstnik –, aga otse loomulikult ei saanud ta seda teha, sest oli öö ja päeva voodis kägaras, kaotanud palju verd ja näost hall.

Ma püüdsin Kristi jaoks igakülgselt olemas olla. Lohutada. Toetada. Samal ajal tundsin end nii väikse ja abituna, isegi süüdlaslikult. Ma olin siin ju kaasosaline, aga miks ainult tema kannatab? Kas ma saaks osa valust enda kanda võtta?

Veidi enam kui aasta pärast jäi Kristi jälle rasedaks. Kõik läks üsna sama stsenaariumi järgi. Kaks triipu. Ma lõin põnnama. Olin kuidagi ära. Loode oli tühi, rasedus peetunud. Pisarad. Tablett. 

Sõjahirm

Vahepeal läks elu edasi. Olime jätkuvalt koos. Tegime tööd, käisime trennis, vaatasime filme, lugesime raamatuid, matkasime, reisisime. Mulle meeldis, et saime omavahel kõigest rääkida. Tema oma muredest ja rõõmudest, mina enda omadest.

Mis hetkel hakkasin siis ise päriselt last tahtma?

Seda on keeruline öelda. Seni olin alati mõelnud hirmuga, mida tähendab paarisuhtele see, kui tuleb laps. Sellest räägivad artiklid; selle eest hoiatasid sõbrad-tuttavad, kes on lahku läinud. Ühel hetkel aga avastasin, et küsimus on ümber pöördunud: mis juhtub siis, kui last ei tule? See küsimus tundus järsku palju valusam. Mulle jõudis kohale, et ma tahan last ja ma tahan seda just Kristiga. Meie suhe on olnud nii ilus, oleks tore kui sellest midagi sünniks.

Ühtäkki koitis, et see kõik ei pruugigi nii lihtsalt minna. Me pole juba aastaid kaitsevahendeid kasutanud, aga last ei ole. Võib-olla ei käi see ikkagi nipsust, nagu mulle 7. klassi inimeseõpetuse tunnis räägiti. Võib-olla on laps tõesti kingitus. Taevane and. Ime. 

Me pole juba aastaid kaitsevahendeid kasutanud, aga last ei ole.

Üksteise järel tabasid mind äratundmised. Näiteks see, et meie aeg on piiratud. 20-ndates eluaastates tundub elu igavene, et kõigeks on aega. Nüüd, 30-ndate alguses, sain aru, et igale poole ei jõua, mõned asjad on võib-olla olulisemad kui teised. Ja lapse saamine on üks neist.

Või vajus aeg-ajalt peale tühjusetunne, igatsus millegi tähendusrikkama järele. Ükskord läks meie töö-chat’is jutt laste saamise peale. Kolleeg kirjutas, kuidas talle jõudis 36-aastaselt äkitselt kohale, et ta soovib last: “Jah, ma võin veel mingil lahedal peol käia või paremat veini juua või mingi 250 tarka raamatut läbi lugeda, aga mingit point’i sellel nagu ei näe.” See mõjus nii täpselt ja valusalt, et tõstsin seda lugedes sõrmed silmade ette nagu väiksena kinos õudusfilme vaadates. 

Huvitav on see, et kui klõps ära käib – ma ei tea, nimetagem seda bioloogiliseks tungiks, instinktiks järglasi saada –, tunduvad igasugu põhjendused, miks inimesed lapsi ei taha, kuidagi otsitud. Räägitakse sellest, et pole piisavalt raha. Või et maailm on niigi ülerahvastatud ning kliimakriis süveneb. Vaimne tervis on tuksis. Siis on hirm, et tuleb sõda.

Ma ei taha kellegi hirme pisendada. Need on reaalsed mured, millega tuleb tegeleda. Samas, kui me ei saa näiteks sellepärast lapsi, et kardame Venemaad, siis ongi nad juba natuke võitnud. See on justkui leppimine, et vastane on tugev, pakime end siin tasahaaval kokku. Infosõda ilma tankide ja droonideta. Ma lihtsalt ei ole nõus sellega leppima. 

Seltskondades, kus liigun, armastatakse tihti ilkuda, miks keskealised mehed targutavad, et noored naised hakaku lapsi tegema. Nad ei taha sünnitada Parvel Pruunsillale või Isamaa erakonnale. Nad ei taha saada lapsi vaid rahvusriigi säilitamiseks või sõjas kaitsmiseks.

Olen sellega nõus. Samas on mu jaoks oluline, et Eesti, see pisike ime koos oma kohtade, keele, inimeste ja kõigi muude veidrustega edasi kestaks. Ja ma tõesti näen laste saamist ja kasvatamist siin ühe olulise panustajana. Vahet pole, kas pukis on vasak- või parempoolsed, liberaalid või konservatiivid. 

Arstid ja nõiad

Oleme praeguseks üritanud teadlikult kuskil poolteist kuni kaks aastat last saada. See tähendab, et vaatame äpist ovulatsiooni (naise menstruaaltsükli viljakas aeg) ja seksime täpselt neil päevadel. See ei valmistanud probleeme, sest armatsesime nagunii väga tihti. 

Oleme käinud paljude arstide juures. Minu näidud olid korras. Ainult kolesterool oli veidi kõrge ja foolhape madalam. Olen püüdnud tervislikumalt toituda, näiteks lõpetanud hommikusöögiks peekoni säristamise pannil. Lisaks olen vähendanud oluliselt alkoholi tarbimist. 

Olen püüdnud tervislikumalt toituda, näiteks lõpetanud hommikusöögiks peekoni säristamise pannil.

Kui mina olen mõned korrad proove andnud, siis Kristil algas suurem arstide vahet käimine juba pärast raseduste katkemist. Ega keegi otseselt ei teadnud, miks see juhtus. Arvati, et üks põhjus võis olla samal ajal põetud koroonaviirus. Aga öeldi ka, et raseduse peetumisi lihtsalt juhtub. Veelgi enam, rohkem kui pooled rasedused katkevad. 

Alguses olid ka Kristi näidud korras. Ehkki anti-Mülleri hormoon – see näitab lihtsustatult öeldes, kui suur on naise potentsiaalne munarakkude varu ehk kui kaua võib ta veel lapsi saada – polnud just kõige kõrgem, oli see arstide sõnul vanuse kohta igati normaalne. Ehk ei välistanud kuidagi laste saamist. Üks arst ütles Kristile, kes oli toona 38-aastane, et pole ta nii vana midagi, jõuab veel kaks last saada. Sellised visiidid andsid lootust.

Meid saadeti geeniuuringule. Pidasime pika vestluse arstiga, kes uuris meie sugupuud, näiteks, mis haigusi on olnud meie perel ja sugulastel. Seejärel võeti meilt vereproovid, mille eesmärk oli teada saada, kas meil esineb mutatsioone, mis võivad takistada rasestumist või mõjutada selle katkemist.

Aga last ei olnud.

Kristi jätkas arstide juures käimist. Eelmise aasta sügisel leidis uus doktor, et Kristil on ühe hormooni – prolaktiini – tase liiga kõrge, mis võib pärssida rasedaks jäämist. Lisaks kirjutas ta välja tabletid, mille eesmärk oli stimuleerida munarakkude tootmist. Kehavälist viljastamist ei näidustatud, kuna Kristi oli varem rasedaks jäänud. Tagatipuks avastati Kristi emakast polüüp, mis on sisuliselt väike healoomuline kasvaja.

See kõlab veidralt, aga tuvastatud probleemid andsid lootust. Meil oli nüüd midagi, mida lahendama asuda. Kristi võttis prolaktiini alandavaid rohtusid ning käis operatsioonil, mille käigus eemaldati polüüp. Kõik teed tundusid valla.

Aga last ei tulnud.

Mingil hetkel lõime kliinikuid pidi käimisele käega. Tahtsime veidi puhkust. Kuna Kristi arstid pidevalt vahetusid, tuli kogu aeg vanu haavu lahti kakkuda. Üks arst jõllitas arvutiekraani ja nõudis kogu lugu algusest peale. Saad ju ise ka kõigi katkemiste kohta digiloost lugeda?

Aeg-ajalt käis Kristi terapeudi, isegi ühe nõia juures. Need käigud andsid nagu uut hoogu ja optimismi. Üks Ungari nõid “nägi”, et kõik probleemid lahenevad ja tulevad kaksikud. Neil hea energia aegadel lebasime voodis, hoidsime käest kinni, sõrmed põimitud ning unistasime, missugune võiks meie laps tulla. Loodetavasti saab ta sinu juuksed, ütlesin Kristile. Aga tal võiks olla pikad jalad nagu sul, vastas Kristi.

Neil hea energia aegadel lebasime voodis, hoidsime käest kinni, sõrmed põimitud ning unistasime, missugune võiks meie laps tulla.

Ajastasime endiselt vahekorda tsükli viljakale ajale. Ma ei tundnud end ühel sellisel õhtul eriti hästi. Lisaks oli järgmine päev tööl mingi tähtis intervjuu või kohtumine, mõtted olid mujal. Aga peas vasardas samal ajal mõte: TÄNA PEAB! See pani korraga räige pinge peale. Mis siis, kui me täna ei seksigi? Võib-olla on see sel kuul viimane võimalus? Otsaesine tõmbus higiseks, jalad läksid külmaks. Ja mul lihtsalt ei läinud kõvaks. Ei tõusnud. Ma päriselt tundsin end nagu põhikooli matemaatika eksamil. Seks ei peaks selline olema. 

Uus hingamine

Eelmise aasta suve lõpus teatas Kristi oma ema sünnipäeval, et läheb sügisel jälle kooli, ehitusviimistlust ja restaureerimist õppima. Järgmisel päeval helistas ta ema, küsis hääle murdudes: “Kas nüüd ongi nii?” Ja siis lahistas nutta. Ta oli oma peas mõelnud, et oleme lapse saamisele üldse käega löönud.

Oleme veel kohanud inimesi, kes arvavad, et raseduse planeerimisel tuleks muu elu justkui pausile panna. Tuleb hästi rahulikult patjadega vooderdatud diivanil lesida ja igasugust pingutamist vältida. Võib-olla mõnel see toimib, võib-olla mõnele on see näidustatud. Samas Kristi ütleb, et kuna lapse saamine ketrab nagunii kogu aeg peas, on normaalse elu jätkamine – tööl, koolis ja trennis käimine – lausa hädavajalik. Muidu läheks täitsa hulluks.

Mullu augustis, pärast seda, kui olime endiselt loomulikul teel üritanud, otsustasime, et võtame asja veelgi tõsisemalt ette. See tähendab, et lähme erakliinikusse, mida mõned meie tuttavad kiitsid, ning üritame teha kõik, mis võimalik, et laps meie ellu tuleks. Eks me aimasime, et tõenäoliselt võib vaja minna kunstlikku viljastamist. Ja kuna Kristi oli veel viimased pool aastat 40, mil ravi katab riik, tuligi otsustavamalt tegutsema asuda.

Esimene kohtumine Next Fertility kliiniku viljatusarstiga oli väga hea. Üsna kiiresti jõudiski jutt kunstliku viljastamiseni. Arst ütles, et sel teekonnal pole midagi garanteeritud, aga mõjus samal ajal rahulikult ja lootustandvalt. Kristi tundis üle pika aja, et temaga tegeleb inimene, kes lisaks oma professionaalsetele oskustele on ka inimesena meeldiv ja soe, ei anna hinnanguid, vaid mõtleb kaasa ning on valmis selgitama. Lisaks kutsuti meid esimest korda vastuvõtule paarina, mis võiks tähendada, et mees on raviga rohkem “kaasas”. 

Kuna tegemist oli erakliinikuga, siis esialgne konsultatsioon maksis 110 eurot. Samas öeldi, et kõik edaspidised protseduurid ja ravimid on siiski tervisekassa kulul.

Hästi lihtsustatult öeldes tähendab kunstlik või kehaväline viljastamine, IVF (in vitro fertilization) seda, et naise munarakk ja mehe seemnerakk “viiakse deidile” väljaspool keha, pannakse kokku katseklaasis. Kui klapp on hea, tekib sellest embrüo, tilluke elualge, mis siirdatakse naise emakasse kasvama. Edasi läheb nagu tavalise rasedusega – kui kõik õnnestub, on edukast kohtingust sündinud üheksa kuu pärast uus ilmakodanik.

Kehaväline viljastamine tähendab seda, et naise munarakk ja mehe seemnerakk “viiakse deidile” väljaspool keha, pannakse kokku katseklaasis.

Veel mõni aasta tagasi arvasin, et mina ei hakka elu sees mingi kunstliku viljastamisega jamama. Mulle tundus, et see pole ikkagi õige asi. Lapsed sündigu loomulikul teel! Mäletan, et lapsepõlves oli katseklaasilaps poolenisti sõimusõna, mida kasutati nende kohta, kes tundusid kuidagi imelikud. Umbes, et nad pole kasvanud ema kõhus, vaid mingis tulnukalaeva kapslis. Nüüd palun kõrgemaid jõude, et kunstlik viljastamine õnnestuks. 

Kõhtu süstimine

Kristi pidi käima enne IVF-ravi alustamist põgusal visiidil, kus günekoloog vaatab emaka ja munasarjad üle. “Kindlasti on kõik korras, aga igaks juhuks,” ütles arst esimesel kohtumisel. Paraku avastas ta aga emakast polüübi, mis nõudis uut operatsiooni.

Mis mõttes, eelmine polüüp opereeriti ju alles aasta alguses, ütles Kristi klomp kurgus. Ta lamas, jalad harki, günekoloogi kabinetis, kõht torkimisest valus ja ahastus hinges. Samal hetkel ilmus akna taha aknapesija. Ehkki arst tõmbas kardina ette, oli küürimist ikkagi kuulda. Kurb ja natuke naljakas oli olla.

Hiljem helistas arst aga tagasi ja ütles, et ta konsulteeris kolleegidega ja polüüp ei sega viljatusravi alustamist. Selle saab eemaldada järgmises etapis.

Paari nädala pärast olime koos tagasi kliinikus. Rahvast täis ootesaalis oli igasuguseid inimesi – lootusrikkaid, pettunuid, ootusärevaid, häbenevaid. Nägin kunagist Tinderi deiti ja peresõpra lapsepõlvest. Kunagi ei tea, mil teed viljatusravikliiniku ooteruumis ristuvad… Suur ekraan seinal pakkus kunstliku viljastamise protseduurideks järelmaksu. 

Ämmaemand rääkis, et kliente käib aina rohkem, IVF on järjest levinum. Tervise Arengu Instituudi andmetel sündis Eestis 2024. aastal kunstliku viljastamise tulemusena 655 last, mis teeb ligi 7 protsenti kõigist sündidest. See arv on püsinud viimasel viiel aastal üsna samal tasemel või on veidi langenud, samas IVF-i osakaal kõigist sündidest järjest kasvab.

Lisaks tutvustas ämmaemand lepingut, mis tuli allkirjastada. Seal olid kirjas IVF-i ohud, meie õigused ja kohustused. Küsiti ka nõusolekuid, näiteks, kas proovime ainult oma sugurakkudega või oleme valmis kasutama ka doonorite abi ehk teiste inimeste muna- või seemnerakke. Viimasel juhul kasvaks laps Kristi kõhus, aga tal poleks meie geene. Või oleks vaid ühe poole geenid. Olime nõus üksnes esimesega.

Seejärel näitas ämmaemand Kristile, kuhu ja kuidas end süstida. See ongi IVF-i esimene etapp – naine peab end iga päev kõhtu süstima, et stimuleerida munasarju. Eesmärk on kasvatada rohkem kui üks küps munarakk. Läksime apteegist läbi, võtsime mõned karbid süste. Tervisekassa kompenseeris kulud, nii et maksime vaid 7 eurot. Hiljem märkan tšeki pealt, et ravimite tegelik hind on 818 eurot. Ja see on vaid umbes nädala jagu. Ei kujuta ette, kuidas teevad IVF-i 41-aastased ja vanemad, kui nad pole eriti jõukad. Nagu näiteks meie. Ka see väike seik tuletas meelde, et jookseme ajaga võidu, Kristi saab mõne kuu pärast 41.

Hiljem märkan tšeki pealt, et ravimite tegelik hind on 818 eurot.

Ühelt poolt tekitas see viha. Miks Kristi noorem pole? Miks me selle kõigega nii hilja alustasime? Miks ma ise suhte alguses nii kaua munesin?

Teisalt pani see küsima, miks riik ei võiks rahastada ka vanemate inimeste viljatusravi. Naised saavad lapsi üha vanemas eas. Ligi 60 protsenti 2024. aastal viljatusravi saanud naistest on 35-aastased ja vanemad. IVF-i raviarvetele kulus samal aastal kokku 3,6 miljonit eurot. Ei ole ju suur summa, arvestades, kui palju võib madal iive ühiskonnale tulevikus maksma minna.

Pidevalt räägitakse, et suur probleem on, et inimesed EI TAHA lapsi saada. Samas on viljatusravi patsiendid vastu võtnud otsuse, et nemad tahavad. Seega tasuks neid ehk enam toetada?

Kristi alustas kõhtu süstimist. Mõned süstid olid valusad. Kõht läks paiste. Uimane oli olla. Ajas iiveldama. Ei tohtinud pingutada, näiteks raskeid asju tõsta. Hormoonravi tulemusena nägi arst valmimas kolme munarakku. Ootasime rohkem, aga midagi halvasti polnud. 

Isadepäev oli imelik. Soovisin oma isale telefonis head isadepäeva, aga esimest korda tundsin, et ei taha sõprade-tuttavate rõõmsaid perepilte sotsiaalmeedias vaadata. Ka Kristiine Keskuses märkasin palju lapsi koos isadega. Hoidsin pilgu pigem maas.

Järgmisena jõudis kätte munasarjade punktsioon, ehk aeg oli korjata saaki. See on sisuliselt operatsiooni mõõtu ettevõtmine, kus naine viiakse üldnarkoosi. Kui Kristi oli üles ärganud ja topsijogurtit söönud, ütles arst, et neil õnnestus kätte saada üks terve munarakk. Seda on vähe, aga see on parem kui null.

Pärast operatsiooni lamas Kristi kodus diivanil. Ta oli uimane; alakõht valutas. Peas ketrasid muremõtted, kas ühest munast saab asja. Mul oli teda vaadates valus mõelda, kui ebaõiglaselt koormav kehavälise viljastamise teekond naise jaoks on. Ma tahtsin Kristit kuidagi aidata, osa koormast enda õlule võtta. Aga mehe ainus roll on anda seemnerakke.

Näiteks samal hommikul, mil Kristi seest võeti munarakke, peksin mina teises ruumis pihku. Kohe oli näha, et ikkagi erakliinik. Ruum on kuidagi hubasem, valgus pehmem. Meenusid riiklike haiglate onaneerimistoad, mis on kliinilised ja ülevalgustatud nagu operatsioonisaalid. Ühes kohas saatis torisev naisterahvas mind topsikuga sisuliselt koridori, mingisse taburetiga vaheruumi, kus oli umbes kolm ust. Vaatasin pihku tagudes kogu aeg hirmuga üle õla, ega keegi sisse ei astu. Aga siin oli mõnus, turvaline. Tugitool oli mugav. Seina peal oli telekas, sisuvalikus ligi 80 pornofilmi. Igale maitsele midagi.

Samal hommikul, mil Kristi seest võeti munarakke, peksin mina teises ruumis pihku. Kohe oli näha, et ikkagi erakliinik.

Reedel saatis kliinik kirja, et nad panid seemne- ja munaraku kokku ning viimane viljastus korrektselt. Mis tähendas, et sellest oli saanud embrüo, mis pidi nüüd paar päeva kasvama. See tekitas rõõmu, isegi elevust. Äkki sellest piisabki, oleme efektiivsed nagu täpsuslaskurid! Lõpuks oleme me ju kõik ainult ühest munarakust alguse saanud. Samas on teada küllaga juhtumeid, kus õnnestub noppida 10–15 munarakku, aga need on kas vigased või ei lähe muul põhjusel kasvama.

Esmaspäeval kirjutas embrüoloog, et embrüo areng siiski peatus ja nad viskasid selle minema. See on üsna tavaline, aga ikkagi oli kurb. Lohutasime end sellega, et vähemalt munarakk üldse viljastus. Tihti ei juhtu sedagi. Lisaks oleme alles IVF-i teekonna alguses, proovime veel.

Ühel kargel novembrihommikul läksin Lillekülas rongi peale. Peatuses ootasid lasteaialapsed, kollased vestid seljas. Nad siblisid ringi ja lehvitasid rõõmsalt saabuvale rongile. Vuntsidega rongijuht tervitas vastu, tegi uhkelt tuut-tuut ja naeratas. Mõtlesin, et kui Kristi esimene rasedus oleks püsima jäänud, siis kui vana me laps oleks. Kahe ja poole aastane? Võib-olla ta lehvitaks ka siin. Silmad märjad, astusin rongi ja üritasin unustada.

Vaikne nõutus

Üsna kiiresti läksime uuele ringile. Kristi asus end jälle hoogsalt süstima, lisaks sõi eri ravimeid. Juba vanast ajast kimbutav prolaktiin oli taas kõrge. Lisaks avastati endometriit ehk emakakestapõletik, mille vastu tuli võtta antibiootikume. 

Järgmisel korral kontrolli minnes selgus aga, et munasarjades küpseb vaid üks munarakk. Üks!? Ka tavalise ovulatsiooni käigus tekib alati vähemalt üks munarakk. “Milleks siis kogu süstimine, ravimite söömine, vaimne ja füüsiline kannatamine?” ohkas Kristi.

Ehkki üht munarakku tavaliselt korjama ei minda, arvas arst, et me võiks seda siiski teha, andes mõista, et aeg tiksub ja püüdkem iga võimalust ära kasutada. Tegelikult oli väga tore, et arst kaasa mõtles, muretses. Kristi kahtles veidi, aga oli nõus. Vähemalt ei jää midagi kripeldama.

Protseduur ebaõnnestus. Arst ei saanud kätte mitte ühtegi munarakku. Kristi ei hakanud enam isegi nutma. Valitses lihtsalt apaatsus, meeletu tühjusetunne. Narkoosist ärgates tundis ta kõhus suuremat valu kui eelmisel korral, eriti paremal pool. Seekord ütles arst juba konkreetsemalt: kaks nädalat ei tohi trenni teha, seksida, üldse pingutada.

Katsusin Kristit lohutada, et pole hullu. Proovime veel. Või kui ta rohkem ei taha, teeme pausi, kui tahes pika. Või lõpetame IVF-i üldse ära. Tema keha, tema otsus. Mina olen ikka su kõrval.

Järgnevatel päevadel vajus me peale, kuidas seda nüüd öelda, mingi vaikne nukker nõutus. Me lihtsalt ei saanud aru, milles on probleem. Oleks vähemalt mingigi häda, midagi, millest kinni haarata, mida lahendama asuda. Praegu lihtsalt ei õnnestu. Keegi õieti ei tea, miks. Viljakuse näitajad pole küll maailma parimad, aga arstide sõnul ei välista need midagi.

Ühel hetkel kuulsin Kristit ütlemas, et mingis mõttes oleks kergem leppida teadmisega, et ei saa kunagi bioloogilisi lapsi, kui praeguse olukorraga, kus kobame teadmatuse paksus udus. 

Mingis mõttes oleks kergem leppida teadmisega, et ei saa kunagi bioloogilisi lapsi, kui praeguse olukorraga, kus kobame teadmatuse paksus udus. 

Meenus ka ühe 34-aastase naise lugu Levilas, kus ta kirjutas täpsustamata viljatuse diagnoosist. Ta oli justkui kõik õigesti teinud, nii nagu talle kodus ja koolis õpetati – omandanud hariduse, saanud töö, soetanud kodu, leidnud hea kaaslase, toitunud ja elanud üleüldse tervislikult –, aga last lihtsalt ei tulnud. Kas meie põlvkond on tünga saanud?

Kui arstiteadus vastuseid ei anna ja meeleheide tungib peale, täidab tühja koha ebausk. Me küsime küsimusi, millele on võimatu vastata. Mida saatus meile öelda tahab? Kas me peaks IVF-i lõpetama ja proovima edasi loomulikul teel? Äkki kõrgem jõud polegi meile last ette näinud? Kui nii, siis miks? Kas ja mille eest meid karistatakse? Kas ma sõnusin midagi ära, kui ma veel paar aastat tagasi last ei tahtnud? Kas ma ei paku Kristile piisavalt kindlust?

Või siis juurdleme pidevalt, mida oma elustiilis muuta. See oli tegelikult juba varem pihta hakanud. Sa kahtlustad mikroplasti, vahetad plastikust nõud klaasi vastu. Sa vaatad äpi kaudu pidevalt kosmeetika koostisosi, ega need ei sisalda mürgiseid ühendeid. Su riiulid on täis kalleid toidulisandeid, mida sa kaks korda päevas võtad. Sa kardad töödeldud toitu. Sa väldid poetšekkide puudutamist. Sa kirud paneelmaja korteri kuiva õhku. Põhjus võib olla ju kõiges.

Ilmselt paljud neist tegevustest ongi mõistlikud, aga näen, et see võib kiiresti käest ära minna. Tervislikkusest saab kinnisidee, mis toob samavõrra või isegi rohkem närvikulu.

Pärast viimast ebaõnnestunud IVF-i vooru tuli raviplaani paus teha, et munasarjade ja emaka töö uuesti samas taktis käima hakkaks. Kunstlik viljastamine jaguneb lühikeseks ja pikaks skeemiks. Kui seni oleme teinud lühikest, siis nüüd proovime pikaga, mis on arsti sõnul paremini kontrollitav. Kristi jaoks tähendas see, et uus aasta algas kõhtu süstimise asemel sutsuga tuharasse.

Taas midagi uut, taas põhjus oodata ja loota!

Õnnelik lõpp

Lapse saamise teekonna kohta on kirjutatud palju artikleid ja raamatuid. Näiteks oleme lugenud Anni ja Tomi Rahula “Tule meie juurde” ja Helen Adamsoni “Ime ootel”, mis on õnneliku lõpuga. Inimesed on pärast raskeid vintsutusi saanud lapsevanemateks.

Kristi mure selle looga on, et miks ma sellest praegu kirjutan, mil kõik on veel pooleli. Õnnelikku lõppu justkui ei ole. Olen mingis mõttes nõus. Samas tean, et Eestis on väga palju paare, ka üksikuid inimesi, kes ongi alles teel. Miks ei võiks sellest kõigest värskelt kirjutada?Kaasamõtlemiseks, vastuvaidlemiseks, ka teadmiseks, et sa pole üksi. 

Ja mis on üldse õnnelik lõpp? Võib-olla on üks õnnelik lõpp hoopis õige elukaaslase leidmine. Mitte, et meie suhe oleks kuidagi kivistunud või valmis, aga mul on lihtsalt nii erakordselt vedanud, et mu kõrval on inimene nagu Kristi. Ma võin siin mehe vaatenurka avada, aga tema on selle loo tegelik kangelane. Armastan sind.

Mis on õnnelik lõpp? Võib-olla on üks õnnelik lõpp hoopis õige elukaaslase leidmine.

Mis saab edasi? Ma ei tea ja ma ei mõtle sellele praegu. Üks asi, mida kunstlik viljastamine on õpetanud, ongi see, et pole mõtet pikalt ette mõelda ja suuri plaane teha. Nagu ütles Kristi: “Sa võid saada 12 munarakku ja juubeldada, aga kui järgmises voorus ükski neist ei viljastu, kukud jälle esimesele astmele tagasi.” Seega võtame samm korraga. 

Praegu me ei näe, et me saaks lapse doonorsugurakust, olgu mehe või naise poolt. Me ei näe end lapsendamas. Samas – kunagi ei tea. Arvamused, vaated võivad muutuda. Ja ajalugu on näidanud, et muutuvadki. Mõne aasta eest ei tahtnud ma IVF-ist midagi kuulda. 

Alati võib jõuda ringiga tagasi algusse: jääda viimaks rasedaks loomulikul teel, kui nüüdisaegse viljatusravi tehnoloogiad pole tulemust andnud. Kusjuures, paljudel ongi niimoodi läinud. Lapsi on saadud võimatutest olukordadest, ka siis, kui paljud objektiivsed näidikud on vastu.

Ja kui last ikka ei tule, siis on nii. Kõik ei ole meie kätes.

Vahepeal tundub, et võimalusi on siiski nii palju. Sellega on hea lõpetada.