Tingimustega armastus ehk miks ma ei salli pühi

See on mõtteline järg lugudele “Ema, ma ei tule koju” ja “Kui maailm laguneb, tulevad lohed”.

Kui ma koduukse lahti tegin, leidsin põrandalt ema. Ta oli minestanud. Või mängis, et on minestanud. Ma olin tema trikkidega tuttav. Ütlesin kõva häälega, et ma saan aru, et ta teeskleb. Ema suunurk liikus. Jätkasin, et kui sa kohe püsti ei tõuse, viskan turgutuseks klaasi vett näkku. Ta avas silmad ja hakkas jahvatama, kuidas ma temast ei hooli. Ma vastasin, et kust sa seda võtad, ise olid ju “teadvuseta”. Sellest keris suur tüli. Lõpuks tiris ta mind juustest ja lõi näkku.

***

Koolieelikuna tehti mulle selgeks, et pean ainult parimatesse koolidesse sisse saama. Vähemaga ei saa leppida. Kuna ma olin lapsena küllaltki taibukas, pääsesingi ühte eliitkooli. Alguses polnud õppimine minu jaoks kontimurdev. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkas ema mind teiste klassikaaslastega võrdlema. Et miks ma ei ole nii hea kui meie klassi kõige helgem pea. Või kuidas ma oma parima sõbrannaga samal tasemel ei ole. Ema rõhutas, et tema lõpetas Tallinna Reaalkooli hõbemedaliga. Alles aastad hiljem sain teada, et ta isegi ei käinud Reaalkoolis gümnaasiumis. Oma valet õigustas ema sooviga mind õppima motiveerida.

Teismeikka jõudes tundus mulle, et mu väärtus seisnebki mu õppeedukuses. Küsisin, miks mu parim sõbranna saab palju rohkem väljas käia ja sõpradega aega veeta. Ema ütles, et tal on paremad hinded. See sai vastuseks paljudele küsimustele.

Ema rõhutas, et tema lõpetas Reaalkooli hõbemedaliga. Alles aastad hiljem sain teada, et ta isegi ei käinud Reaalkoolis gümnaasiumis.

Kerime veel aega tagasi. Olin kolmeaastane. Ma olin halva isuga ja keeldusin paljusid asju söömast. Küll aga oli hirm ema ees suurem kui vastumeelsus süüa. Nii sõin kord tema käsul ära keedumuna. Totakas mõelda, eks, mis siis see ära ei ole. Pärast läks mul aga süda pahaks. Ma oksendasin. Ema loomulikult arvas, et teen seda tema kiusamiseks. Et ma meelega tahtsin teda provotseerida. Seetõttu hakkas ta kisendama ja andis mulle vitsa. Mida ma valesti teinud olin? Ma nutsin ja röökisin valust, aga ta ei jätnud järele. Ta karjus mulle mitu korda, et kas ma kavatsen veel nii käituda. Anusin, et ta lõpetaks.

Lasteaiast tõid mind tihti koju vanaema ja -tädi, sest vanemad olid tööl. Ühel päeval ütles keegi mulle lasteaias, et mu vanaema on kole. Ma ei osanud sellele kuidagi reageerida; minu jaoks oli ta lihtsalt vanaema. Kui ta mulle järele tuli ja aitas mind garderoobis kojuminekuks valmis panna, ütlesin talle sõnumi edasi: “X arvas, et sa oled kole.” Vanaema ei olnud selle peale õnnelik. Pärast ta helistas mu emale ja rääkis, kuidas olin teda teiste ees häbistanud. Sain kohe aru, et see oligi üpris nõme ja mõtlemata tegu. Vabandasin nii tema kui ka ema ees. Aga ema oli täiesti raevunud. Mul on silme ees tema vihast vahutav nägu – ees krimpsus huuled ja peas hiiglaslikud silmad, millest justkui purskab tuld välja.

Järgnevat ei unusta ma kunagi. Ta sõidutas mind autoga põõsaste juurde, et ma pealt vaataksin, kuidas ta nopib vitsa andmiseks okkalise põõsastaime võrseid. Olen alati mõelnud, et ema justkui tunneb mõnu sellest, kui end halvasti tunnen. Tol hetkel samuti. Pärast seda sõitsime koju, mina hirmust lahinal nutmas. Ta võttis mul perse paljaks ja nüpeldas mind robotlikult, pärides üha, kas kavatsen veel vanaemaga niimoodi käituda. Mulle tundus, et see kestis terve igaviku.

Terve lapsepõlve ja varase kooliea saatsid mind foobiad. Maofoobia tuli sellest, et joonistasin kaheaastasena kogemata ühe silmaga mao. Sellest sain ma mõne aasta pärast üle, kuid vana asendus tihti uuega. Kõige pikaajalisem foobia olid mõrvarid ja murdvargad. Ma kartsin magama jääda, sest olin veendunud, et keegi tuleb ja tapab mind ära. Õhtuti käskisin emal mind valvata, kuni uinusin, et minuga midagi ei juhtuks. Kuna foobiad hakkasid tõsiselt häirima igapäevaelu, pöördus ema probleemiga lastepsühhiaatri juurde. Seal öeldi, et ma olen väga äreva närvikavaga ja soovitati välja kirjutada antidepressandid. Ma olin siis kuskil kaheksa-aastane. Ema saatis arstid kuu peale ja üritas probleemi ise lahendada. Raske hinnata, kas spetsialistide nõu ignoreerimine tõi mulle kaasa rohkem head või halba, aga kolmandas klassis sain kõikidest foobiatest lõpuks võitu ja julgesin viimaks üksinda magada.

Mälupilt algklassidest on küllaltki hägune. Ma mäletan lihtsalt seda, et kodus hakkas aina raskem. Ema karjus pea iga päev minu või isa peale. Isa oli ema tallaalune ega astunud ärevates olukordades meile vahele. Ta kartis konfliktide eskaleerumist. Mu isa on väga rahulik, nõrga suhtlusoskuse ja eneseväljendusega, samas pedantne, kaalutletud ja hea südamega mees. Ja ta pole mitte kunagi kasutanud ei füüsilist ega ka vaimset vägivalda ei minu ega ka mu ema vastu. Ema see-eest on keevavereline, kapriisne ja taktitundetu. Mäletan mitmeid kordi lapsepõlvest, kui vanemate sõbrad pärisid naljaga pooleks, et kuidas nad ometi koos on.

Isa oli ema tallaalune ega astunud ärevates olukordades meile vahele.

See oli minu tavaline argipäev, et ema lõugas isa peale. Ta korraldas igasugu arulagedusi, näiteks karjus korteriaknast välja, et “MAIT MAASIKAS* ON PERSEVEST!” Teine kord otsustas ta sõitvast autost välja hüpata. Või tagus mu isa autosse mõlgid. See loetelu on pikk. Aga minu isiklik lemmik on ikkagi see, kui kuulsin oma toast, kuidas ema karjus isale köögis, et tapab ta ära. Jooksin sündmuspaigale ja nägin, kuidas ema hoiab nuga käes. “Mine oma tuppa,” ütles isa. Aa, davai, ma jätan teid siis siia üksteist ära tapma, chill.

Viiendas klassis sai mul kodusest olukorrast nii villand, et ma ei näinud elamisel enam mingit tähendust. Keset päist päeva üritasin vist isa lipsu või mingi rihmaga end kodus reelingu külge tõmmata. See ei tulnud kuidagi välja. Olin pettunud. Paar korda lihtsalt hoidsin hinge nii kaua kinni kui võimalik, kuid ka see ei kandnud vilja. Mõttetu.

Ma pidasin väiksena mingit sorti päevikut. Kuna mul ei olnud kodusest olukorrast eriti kellegagi rääkida, panin oma tunded paberile kirja. Ühel päeval seda päevikut enam ei olnud. Mu ema oli selle kas endale võtnud või ära visanud. Lisaks heitis ta mulle ette paari vihast lõiku, mis ma olin tema auks kirjutanud. Nii palju siis privaatsusest.

Kui olin umbes 12-aastane, läksid ema ja isa lahku. Algul ma juubeldasin, sest see tähendas tulevikku, kus ema ja isa ei tülitse. Küll aga ei osanud ma ette näha, et osutun ise järgmiseks viieks aastaks ema "poksikotiks", inimeseks, kelle peal kõik oma emotsioonid välja elada. Lahkuminek oli kõike muud kui lillepidu. Ema oli väga vihane ja armukade, et ma isaga paremini läbi sain, mistõttu esimesel paaril aastal oli kontakt isaga üsna piiratud.

Võib-olla pole õige kellegi suhet kõrvalt kritiseerida. Aga ilmselt ei olnud mu isa selline mees, kellest ema unistas. Küllap ta soovis enda kõrvale kedagi, kes on enesekindel, avatud, hea suhtleja ja probleemide lahendaja. Aga ka mu isa väärib kedagi, kes teda väärtustaks. Sest lõppude lõpuks – tal on hea süda.

Mõne aja pärast oli isal plaanis minna minuga nädalavahetuseks spaapuhkusele. Ema üritas teha kõik endast oleneva, et seda ei juhtuks. Ta ähvardas ja üritas leida vabandusi, miks ma ei saa minna. Ma olin tolleks hetkeks juba nii mässumeelne, et läksin isaga puhkama kas või ainult selleks, et ema marru ajada. Hommikul, mil pidin isaga kokku saama, oli ema “kogemata” mind korterisse lukustanud. Ma ei saanud lukku ka seestpoolt lahti keerata, sest “üllataval kombel” olid mu võtmedki kadunud. Ma ei kavatsenud alistuda. Kuna elasin esimesel korrusel, hüppasin aknast alla ja hakkasin astuma.

Spaapuhkuselt koju naastes juhtuski see, mida kirjeldasin alguses. Ema mängis, et on minestanud. Siis kiskus kismaks. Tavaliselt ma ei viitsinud temaga vaielda, sest ema ei andnud mulle niikuinii võimalust oma tundeid või mõtteid väljendada. Aga seekord oli minu mõõt täis. Aastatepikkune raev ja tülgastus, mis minusse oli kuhjunud, sai korgi eest ära. Ma röökisin tema peale nii valjult kui kopsumahtu oli. Tahtsin, et ta tunneks sedasama hirmu ja valu, mida mina olin terve elu tundnud. Ja nii palju, kui ma ka ei tahaks seda tunnistada, ma nautisin, et esimest korda elus nägin ema, kes on hirmul nagu koerakutsikas.

Aastatepikkune raev ja tülgastus, mis minusse oli kuhjunud, sai korgi eest ära. Ma röökisin ema peale nii valjult kui kopsumahtu oli.

Emale meeldis reisida. Minu esimene lennureis toimus pärast kolmandat klassi. Me läksime isa ja emaga Pariisi. Juba esimesel päeval tekkis olukord, kus ema solvus ja kadus lihtsalt ära, kui koos tänavatel jalutasime. Sest ajast alates hakkasin ma perega reisidel käimist pelgama. Õnneks neid väga palju rohkem ei tulnudki. Teine kord käisime ema ja isaga Itaalias. Ma ütlesin midagi, mis polnud emale meeltmööda, mille peale ähvardas ta mind internaatkooli panna. Ausalt öeldes oli see pakkumine suht ahvatlev – internaatkool tähendab ju, et ei pea kodus olema. Minu ja mu ema viimaseks ühiseks reisiks jäi taas kord Pariis, kui ma olin 14. Eredaim mälestus sellest reisist on, kuidas ta üle terve metroojaama mu peale karjus.

Kodus olemine muutus aina talumatumaks. Kui kuulsin ema samme enda toa poole tulemas, ei teadnud kunagi, milleks valmis olla. Ma kartsin teda. Siiamaani kardan. Kui sõbrad ja tuttavad hakkasid rohkem väljas käima, nägin mina seda kui võimalust kodust eemal olla. Minu jaoks oli turvaline kõikjal peale kodu. Ema oli väga kontrolliv; ta tahtis kogu aeg teada, mis ma teen ja kus ma olen. Kui ta keelas mul õue minna, ütles ta põhjenduseks, et mul pole piisavalt hea õppeedukus. Või et tema on minu ema ja tema sõna maksab.

Kuna ta ei usaldanud mind, pidin hakkama valetama või skeemitama, et kodust ära olla. Olin 14, kui pruukisin esimest korda alkoholi ja tobi. Ei saa salata, see meeldis mulle väga. Ma tundsin end rohkem täiskasvanuna, sest ema kohtles mind kui last. Panin end lollidesse olukordadesse lihtsalt selleks, et emast eemal olla. Näiteks võtsin ma 15. eluaasta vastu kuskil Arukülas võhivõõra inimese juures. Enne seda olin telefonist SIM-kaardi välja võtnud, sest emal tekkis harjumus positsioneerida mu asukohta. Oli kordi, kus hiilisin kodust välja, oli kordi, kui hüppasin aknast alla, aga ma tundsin ennast lõpuks vabalt. See oli joovastav.

Pidutsemine ja sõpradega olemine sai minu prioriteediks; kool oli teisejärguline. Kasutasin alati võimalust kodust ära minna. Sellegipoolest olid mu hinded okeid. Põhikooli lõpetasin keskmise hindega 4,5 või midagi säärast. Kuid eliitkooli surve, kohati ajuvabad õpetajad ja soov vaadata mujale tekitasid minus mõtte kooli vahetada. See ei tulnud aga ema jaoks kõne allagi; minust pidi saama ikkagi väärikas eliitkooli lõpetaja. Seega ei jäänud mul valikut.

Vahetult pärast põhikooli lõpetamist otsustasin, et kolin isa juurde. Ma olin siis 16. See oli ema jaoks šokk. Ta oli küll korduvalt öelnud, et kui mulle tema juures ei sobi elada, mingu ma isa juurde. Kui see päev päriselt kätte jõudis, hakkas ta ohvrit mängima. Et ma olen tänamatu ja vastik ning “saatus” karistab mind. See on samuti asi, mida ta on mulle kordama jäänud – et karma saab mu kunagi kätte. Mul on tunne, et karma on hoopis tema kätte saanud, sest ei tema tütar, ema, isa, vend ega ka endine elukaaslane ei taha temaga suhelda. Kindlasti on temalgi raske ja aeg-ajalt on mul temast kahju. Mu ema pole üdini paha. See vist teebki kogu olukorra nii keeruliseks. Vahel tärkab lootus, et ta on muutunud ja näeb kordki seda, et ma tegelikult võin olla temaga hea, kui tema on ka minuga hea. Kuni ma temaga siis jälle päriselt kohtun…

Panin end lollidesse olukordadesse lihtsalt selleks, et emast eemal olla. Näiteks võtsin ma 15. eluaasta vastu kuskil Arukülas võhivõõra inimese juures.

Isa juures elades tekkis mul palju rohkem vabadust. Kui ema usaldas mind kõigest mõne parima sõbra seltskonda, siis isa laskis mul teha enam-vähem seda, mida parasjagu tahtsin. Olin ka asunud nädalavahetustel poole kohaga tööle. Samas käisin ilmtingimata mõlemal päeval väljas pidutsemas. Ma jäin absoluutselt iga päev koolis magama. Mõtlesin, et järsku on mul midagi viga. Vereanalüüsid olid aga korras.

Kümnendas klassis hakkasin käima psühhiaatri juures. Olin sellele mõelnud juba ka varem, aga kuna arvasin eksklikult, et see on väga kallis, polnud ma siiski läinud. Olin paaril korral pöördunud koolipsühholoogi poole, aga sellest ei saanud asja. Seega ühel koledal talvisel päeval, kui tundsin, et iseendaga toimetulek käis üle jõu, tulin poole päeva pealt koolist ära ja sõitsin psühhiaatriakliinikusse. Mul polnud õrna aimugi, mida teha. Olin meeleheitel. Kohale jõudes jalutasin registratuuri ja ütlesin pisarsilmi, et mul on hädasti vaja kellegagi rääkida. Tundsin end haledalt. Mind suunati valvearsti juurde. Arstid küsisid, mis lahti on. Ma purskasin üle mitme kuu nutma ja selgitasin, et mind valdab mingi seletamatu tühjus, mis paneb mind ennasthävitavalt käituma. Mind suunati otse psühholoogi ja psühhiaatri juurde. Samal päeval määrati mulle rohud ja ma hakkasin käima igal nädalal psühholoogi vastuvõtul. Minu üllatuseks oli see kõik tasuta.

Psühholoog pani mulle korra kuus ette testi, et hinnata mu alkoholi tarvitamise koguseid. Iga kord oli häbi, sest mu vastused kippusid halvemasse äärmusesse. Hoolimata psühholoogi näpunäidetest vähem juua hakkasin lisaks ka occasionally uimasteid tarvitama. Uimastid, alkoholist rääkimata, tundusid minu jaoks nagu uus normaalsus. Igast nädalavahetusest olid mul mälulüngad.

Mõni aeg pärast väljakolimist pöördus ka ema professionaalse abi poole. Talle kirjutati välja ravimid. Ise ta sellest mulle ei rääkinud, sest ei soovinud end nõrgast küljest näidata.

Ema teadis, et ma üritan igal võimalusel vältida temaga koos olemist. Sellegipoolest ütles ta mulle ühel päeval kümnendas klassis, et ostis meile kahele piletid Berliini. Mul oli junn jahe. Peast käis läbi tuhat eri stsenaariumit, kuidas see reis täiesti perse läheb. Aga mingi osa minust lootis, et äkki seekord on asjad teisiti.

Ema ütles mulle ühel päeval kümnendas klassis, et ostis meile kahele piletid Berliini. Mul oli junn jahe.

Reisi aeg jõudis kätte. Ema kutsus mind ööseks enda juurde, et hommikul kell seitse tema juurest bussijaama minna ja sealt Riia lennujaama sõita. Ütlesin talle, et see ei ole võimalik, kuna ma lähen sünnipäevale, kuid plaanin õigeks ajaks hommikul tema juures olla. Seepeale ema solvus ja ei vastanud enam mu sõnumitele. Ma juba arvasin (ja ka lootsin), et ta jätab reisi ära. Siiski olin ma nagu kord ja kohus kell seitse hommikul kohal. Ootuspäraselt polnud ta isegi valmis. See on ka üks asi, mida ta alati teeb – jätab asjad täiesti viimasele sekundile. Igatahes tol hommikul pidime me jooksma, et bussi peale jõuda.

Bussijaamas ootas mind uus üllatus. Nimelt oli ema ostnud mulle raha kokkuhoidmiseks lapsepileti ja ütles, et pean bussijuhile valetama, et mul pole dokumenti kaasas (et vanust ei saaks kontrollida). Pidin veel ütlema, et lähen isale külla ja pole ka varem pidanud dokumenti kaasas kandma. Mul oli äärmiselt piinlik. Bussijuht saatis meid kuu peale ja pidime ostma tavapileti. Ilmselt sisistasin kogu selle segaduse peale emale hammaste vahelt midagi õelat. Tema aga torkas mulle vastu, et loodab, et ma ei jõua elus mitte kuhugi.

Kohti otsides märkasin bussis istumas endist klassivenda, kellele mu ema ütles, viidates minule: “Tal hormoonid möllavad”. Äge. Sisendasin endale, et ma suudan selle reisi ära kannatada. Maha istudes ütles ema järsku, et nüüd pean mina hakkama meie reisi planeerima – uurima kohti, kuhu minna ja mida teha. Vot sel hetkel sai mul tõesti siiber! Seda oleks saanud mulle öelda päev varem, nädal varem, võib-olla isegi kuu aega varem, kuid sellise uudise saan ma bussis teel Riiga! Vastasin talle, et unistagu edasi. Kui ma ei allunud ta korraldustele, helistas ema vanaemale ja rääkis kõva häälega teiste reisijate kuuldes, kuidas ma “magatan” poisse (ma olin sel hetkel oma esimeses ja ainukeses suhtes), suitsetan ja pidutsen.

Üritasin toimuvast mitte välja teha, et kaasreisijaid säästa. Ema ütles provokatiivselt, et võin Pärnus maha minna ja reisi pooleli jätta. Kuna trall kestis edasi, ütlesingi talle, et okei, ma siis lähen Pärnus maha. Ta ei võtnud mind tõsiselt. Kui ta aga Pärnule lähenedes aru sai, et mu sõnadel on tõsi taga, hakkas ta kisendama ja nutma. Ta ütles, et ma ei saa talle nii teha, sest tal on depressioon. Kuule, naiss, mul on ka depressioon, kas sa sellele oled kunagi mõelnud? Pärnus astusingi bussilt maha. Mul oli meeletu süütunne, kuid mingis mõttes tundsin uhkust, et suutsin kordki enda eest seista. Hiljem kuulsin, et ta oli samuti Pärnus maha tulnud. Ta ei suuda üksinda asju teha. Ta ei oska üksinda asju planeerida. Tal on kedagi vaja.

Kehv vaimne seisund pani mu õppeedukuse gümnaasiumis kolinal kukkuma. Kuna eliitkoolis olid enamjaolt ainult kõige helgemad pead, tundsin häbi, et ei püsinud nendega samal tasemel. Ka õpetajad ei olnud kuigi järeleandlikud. Neid ei huvitanud, mis sul elus toimub. Kõik õpilased on nende jaoks justkui ühe vitsaga löödud – sama tausta ja pereeluga, samade annete ja ellusuhtumisega. Nad ei suutnud uskuda, et üks laps polegi robot!

Kehv vaimne seisund pani mu õppeedukuse gümnaasiumis kolinal kukkuma.

Igatahes otsustasin teha viimase õppeaasta teises koolis. Niipea, kui ema sellest kuulis, sõimas ta mu läbi. Tema jaoks oli see maailmalõpp. Minust saabki Maxima teenindaja! Ta veel rõhutas, et kõik, mis ta minusse panustanud on, läheb nüüd raisku.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist tahtsin emale tõestada, et ma siiski olen keegi. Läksin õendust õppima. Esimest korda üle pika aja tundus ta minu üle uhke olevat. Küll aga sain aasta möödudes aru, et ma ei õppinud seal enda, vaid vanemate meeleheaks. Taas kord tundsin häbi, et pidin enda huvid ja vaimse tervise esikohale seadma, ja tulin koolist ära. Selle uudise peale ei rõõmustanud minu perest mitte keegi. Siiamaani räägitakse, kui heal järjel ma oleks, kui oleksin õpingud lõpuni viinud. Tollest ajast saati olen üritanud keskenduda sellele, mida ma ise tahan. Hetkel õpin ülikoolis eriala, mis pakub mulle rohkem huvi.

Viimastel aastatel olen hakanud emast aina enam kaugenema. Näeme ainult pühadel või sünnipäevadel, kuid needki on osutunud tihtipeale ebameeldivateks kogemusteks. Võtame näiteks viimased jõulud. Terve elu on mul kombeks olnud jõululaupäeval, 24. detsembril käia isapoolse vanaema juures. Järgmine päev oli plaanis ema külastada. Olin talle juba poes kinki ostmas, kui ta ütles, et ta ei tunne end vaimselt hästi (meil olid hiljuti olnud suured tülid) ja jätame kohtumise ära. Vastasin talle, et selge, aga andku teada, kui ikkagi päeva peale end paremini tunneb. Ta ilmselt lootis, et ma hakkan ette ja taha kõige eest vabandama. Muidugi ma ei teinud seda; olin niigi täielik närvipundar, et üldse temaga kokku saama pean. Ta ütles, et ta ei tunne, nagu ma “südamest” tahaksin tema juurde minna. Johhaidii, ei tahagi! Ma tahan lihtsalt viisakas olla. Siis ta ütles, et ma tuleks hoopis järgmisel päeval. Samas teadis ta väga hästi, et tol päeval peaksin ma isaga aega veetma. Vastasin talle, et kahjuks ei saa. Tema aga heitis ette, et ma nägin isa hiljuti niikuinii ja et tema pole minu jaoks prioriteet. Klassika. Alati sama jura. Ema jaoks on pühad ettekääne selleks, et ma kohtleksin teda kuidagi teistmoodi. Ma justkui peaksin unustama kõik, mis meie vahel on toimunud, ja manama näkku ilme, et kõik on hästi. Pärast neid jõule ütlesin ma emale, et soovin temaga suhtlemisest puhata.

Ma ei tunne uhkust selle üle, mis küljed ema on minus välja toonud, ja kohe kindlasti ei saa ma öelda, et olen temaga viimastel aastatel lahkelt käitunud. Sest ka mina olen inimene. Ka minu kannatusel on mingi piir. Ma ei suuda unustada asju, mida ta on teinud. Kas ma olen lumehelbeke? Kas ma reageerin üle? Kas ma peaksin olema tänulik, et mul üldse vanemad on? Jumal teab, et ükski pere pole perfektne. Võib-olla ma olengi tänamatu. Võib-olla mitte?

Kas ma peaksin olema tänulik, et mul üldse vanemad on? Jumal teab, et ükski pere pole perfektne. Võib-olla ma olengi tänamatu. Võib-olla mitte?

***

Kus olen ma täna?

Mul on diagnoositud depressioon ja ärevushäired. Ma võrdlen end pidevalt teistega. Ma kardan konfliktides ennast kehtestada. Ma olen kibestunud. Mu enesekindlus on väga sõltuv sellest, kuidas lähedased mind kohtlevad. Ma otsin emafiguure vanemates naisterahvastes. Mulle ei meeldi pühad. Ma pelgan emadepäeva. Intiimsuhted on keerulised, sest iga konflikt tundub minu jaoks kui hülgamine. Olen paranoiline, et ma pole piisav oma partneri jaoks. Ma kardan lapsi saada. Ma kardan, et see tühjustunne ei lahku kunagi. Ma näen siiamaani emast õudusunenägusid. 

Aga.

Ma armastan väga tugevalt. Ma hoolin. Ma väärtustan siiraid suhteid. Mu isa on mulle alati olemas. Mu kallim on kogu mu maailm, ta toob iga päev naeratuse näole. Mul on ustavad sõbrad. Lisaks olen proovinud leida taskukohaseid hobisid, mis mind ikkagi nelja seina vahelt välja saavad, olgu nendeks jalutamine, lugemine või jõusaalis käimine. Mul on nüüd tervislik suhe alkoholiga. Ma ei ole kaotanud oma andeid – ma endiselt joonistan või maalin. Mul on ambitsioonid. Ma käin teraapias. Ja mul on lõpuks kodu, kust ma ei pea põgenema. 

Mul on nii palju, mille nimel elada. Kui 18-aastane mina näeks mind praegu, oleks ta uhke. 

* Päris nimi on toimetusele teada. Sorry, kõik Mait Maasikad!